Eelmise aasta folgil astus publiku ette kolmel hiiu kandlel ning luu- ja roopillidel mängiv Annika Mändmaa ellu kutsutud ansambel Luud, mille kontserdikava juured olid vanas mütoloogias ja pärimuses. Bändi kaks teist liiget Ramo Teder ja Marko Veisson aga tundsid kahekesi hiiu kanneldel jämmides, et neis on peidus ka omalooming, mis tahaks tegemist. Marko Veisson pani ette, et nad prooviks teha muusikat kahe hiiu kandle ja ühe luuperiga.

"Ma olin skeptiline," meenutab Teder. "Iga kord, kui ma olen proovinud esineda nii, et on mitu inimest ühe luuperi taga, siis on see tundunud üsna pointless. Ma küll ei öelnud seda Markole. Jaanuaris tuli ta minu poole [Soome], panime lindistama ja hakkasime mängima. Ka mängimise ajal olin skeptiline ja ka pärast mängimist, aga ma ei öelnud seda Markole. Aga kaks nädalat hiljem hakkasin lindistatud juppe üle kuulama ja üllatusin, et need on päris head." Ramoga oli päri ka bändikaaslane Marko ning muusik ja Viljandi folgi programmipealik Tarmo Noormaa, kes kutsus nad mai lõpuks Sääsepirina alguse kontserdile esinema. Tänaõhtune kontsert on neil kolmas.

Tederi sõnul sobivadki just vanad pärimuspillid luuperite ja muu elektroonikaga kokku panemiseks kõige paremini. Süntesaator ja luuper juba kokku ei läheks. "Akustilise pilliga on ikka mõnusam," on ta veendunud.

Luuperist sattus praegugi seda Pastacana esinedes kasutav Teder vaimustusse juba 1990ndatel, kui kuulis kitarrist Robert Jürjendali seda kasutamas. Kuigi ta ütleb, et luuper on digitaalne tehnoloogia ja digitaalne tehnoloogia ei hinga, leiab Teder, et luuperiga muusikat tehes tuleb palju rohkem välja muusiku isikupära. "Konkreetse inimese lähenemist on rohkem tunda kui bändis," seletab ta. Ta ei usu, et luuperi võimalused ansambli kui nähtuse välja oleks võimeline suretama. "Ta on ikkagi masinamuusika, isegi kui oled need jupid sinna ise oma pillidega sisse mänginud," põhjendab ta. "Bänd on muusikale endale rohkem lähedane."

Hiiu kandlest hakkas Ramo Teder huvituma, kui nägi ühel Soome festivalil esinedes enda järel lavale tulemas Pekko Käppit, keda kutsutakse hiiu kandle, soome keeles jouhikko Jimi Hendrixiks. Tederi sõnul on Käppil väga gruuviv saund ja ta mängib hiiu kandlega lausa bluusi. Temagi pill on tehtud sama meistri, Rauno Niemise poolt, mis Käppi pill, ainult et ühe keele asendas Teder tumedama heli saamiseks tšello keelega. Tema hiiu kandlel on seega üks tšello, üks viiuli ja kaks traditsioonilist (lamba)soolest tehtud keelt. Vanasti tehti nii kandle keeled kui poogen hobuse saba jõhvidest ja see andis Tederi hinnangul hiiu kandlele karvase kõla. Soomlased mängivat aga üldse tamiilist keeltega.

Erinevad eestikeelsed nimetused pillile tekitavad Wikipedia andmeil tihti segadust, kuna hiiu kannel ei ole tegelikult kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eesti keeles "keelpilli" sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli automaatselt kandleks kutsuma. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli originaalnimega talharpa traditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale.

Hiiu kandlel on Eestis tavaliselt viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Sõrmed pistetakse mänguavast tagantpoolt läbi, keelte lühendamine toimub küünte ja liigese vahelise kohaga sõrme tagaküljel, või sõrme siseküljega. Helisid võetakse vasaku käe sõrmedega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud on burdoonkeelteks, mis roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa kõlavad. Ramo Tederi hinnangul on hiiu kannel väga hästi mängitav pill.

Seda saab oma silma ja kõrvaga tunnistada täna, 25. juuli õhtul kell 22.00 Viljandi Lennukitehases (Hariduse 12a).

22. Viljandi pärimusmuusika festival kestab 27. juulini.