1970. aastad tõid meieni mitmeid religioosse sisuga (rokk)muusikale (Lloyd-Webberi “Jesus Christ Superstar” ja Stephen Schwrtzi “Godspell”). Aeg nende loomiseks oli justkui küps, nii siin kui seal pool ookeani. Kesk muutuste õhustikku otsustas oma vao vajutada ka Bernstein. President Nixoni aeg oli üpris vastandlik Kennedy suhteliselt õndsa valitsusaja meeleoludele - Vietnami sõda oli hoos, noorsugu ründas mässumeelselt riigi alussambaid ning otsiti meeleheitlikut uut sisemist tasakaaluasendit. Seda vaimset ja poliitilist kõikumist püüab edasi anda ka Bernsteini "Missa", mida helilooja nimetas lavateoseks lauljatele, näitlejatele ja tantsijatele. "Missa" esiettekanne “vajas” aga tollal koguni FBI sekkumist ning president Nixonil soovitati esietendusele ilmumata jätta, sest teose ladinakeelses (!) tekstiosas olla sisse pikitud Nixonit häbistavad sõnumid.

Bernsteini "Missa" mõjub kui segu oratooriumist, liturgilsest riitusest ja muusikalist. Lava vallutasid mitu koori, löökpillide ja džässansambli suunas laiendatud orkester, tanstijad, rokkarid, näitlejad ja tänavapoisid. Lisaks neile veel üheksa solisti, eesotsas missat läbi viiva peategelase Tselebrandiga, kelle rollis oli Pirital Broadway bariton Douglas Webster, kes on "Missa" erinevates produktsioonides kaasa teinud viimasel kolmel kümnendil üle 20 korra.

Roomakatoliku missa terviktekst on kogu teose karkassiks, mille ümber on kootud vabateksti ja muusika abil kõik muud "Missa" sisu kandvad kõhkulsed, kahtlused ja vastandused. Peategelane on ebakindlusest vaevatud missa pühitseja ehk tselebrant, kellelt rahvas ootab uusi suundi ja õigeid vastuseid. Koorem on ränk ja murdumine vältimatu, kuigi "Missa" lõpus jääb kõigele vaatamata kõrguma pühalik laul Issandale.

"Missa" muusikaline pool pakkus nii klassikat kui rokki, nii magusaid kui mässulisi kujundeid. Heliloojatele, kes soovisid toona akadeemilise ringkonna lugupidamist, polnud elu kuigi kerge, sest aktseptaabel oli väljendada end ju vaid läbi 12-toon helirea moodsa prisma. Eks näitas ju Bernsteingi oma trotslikku kangust just rokkmuusika ja seeriatehnikas kirjutatud lõikude vastandamisega. Sõnaga - Bernsteini "Missas" on igaühele midagi, killuke nii tänavalt kui kõrgklassist. Sest küll Bersntein juba teadis, kuidas hakkama saada ja stiilipiiride vahel osavalt balansseerida, veel ammu enne seda, kui crossover moodi tuli. Nagu võib arvata, põhjustas teos 1971. aastal nii ülistust kui pahameeletormi. Ühed süüdistasid "Missat" tohutus ja talumatus eklektilisuses, teised olid lummatud selle hingestatud mõjujõust ja vahetust siirusest.

Bernsteini "Missa" puhul näib, et erineva taustaga publikust võiks igaüks etenduselt kaasa haarata terve seljatäie emotsioone. Kuid kas ligemale poole sajandi tagune olustik on tänapäevasele kuulajale ikka mõistetav? Või kui on, kas siis kunstilised vahendid selle edasiandmiseks ikka veel kõnetavad? Kas lavalt kostuv muusika- ja tekstistiilide segapundar paneb jalaga rütmi kaasa lööma, on vaimselt stimuleeriv ja mõjub revolutsiooniliset kuulajale, kellest postmodernistlikus maailmas on ammu kujunenud kõigega harjunud omnivoor?

Loomulikult võib rõhuda sellele, et praegugi on sõjakolded kihamas, et tänapäevagi inimesed kahtlevad võimus, iseenda tõekspidamistes ja usus. Eks selliseid aegu on näind erinevad sajandid. Aga "Missa" kaudu maalitud pilt, et pooled on uppunud ja ülejäänud ujuvad vales suunas? Ja kui ilmubki keegi, vanade heade aegade loor üll', püütakse see temalt kui päästjalt ära tõmmata ja end kasvõi pisukese looriotsa alla koos kõrvalseisjate massiga külg külje kõrval ära mahutada, hing parema homse ja parema iseenda ees värelemas. Et inimene ju polegi ajas muutunud, nagu nentis "Missas" aastakümneid peategelast Tselebranti kehastanud bariton Douglas Webster.

Jäägu kõikidele siinkohal arvamusvabadus, kuidas mõjus Birgittal suhteliselt minimalistlikus võtmes lavastatud suurteos seitsmekümnendatest. On väga hea, et omas ajas märgilise tähendusega teosed meie publikule ära näidatakse. Lavalt võis tajuda Douglas Websteri kogemust ja organiseerivat jõudu ümberringi kihavatele koori- ja tantsutegelastele. Mõjuvad rollid tegid Rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna ja noor poiss-sopran Karl Sander Saarik. Latvija koor oli oma tuntud headuses ning kõik solistid andsid endast parima. Dirigent Maris Sirmais oli akadeemiliselt täpne, püüdes mitmesajapealist esinejatekooslust pingeliselt ohjes hoida. Kuidas aga kujunenuks lõpptulemus sel juhul, kui orkestri ees olnuks näiteks rütmierk ja kartmatult seiklusjanuline Kristjan Järvi, kes on Bernsteini "Missat" juhatanud näiteks Londonis BBC Promsil? Las jääda õhku küsimused, sest need on vahel tähtsamadki kui vastused.

Fotod: Heiti Kruusmaa

Fotod: Heiti Kruusmaa

Leonard Bernstein "Mass"/"Missa"

Lavateos lauljatele, näitlejatele ja teantsijatele
Esiettekanne: J. F. Kennedy Center, Washington, 1971
Birgitta Festivali koostöölavastus Läti riikliku akadeemilise kooriga Latvija
Muusika: Leonard Bernstein
Tekst: kanoonilised tekstid roomakatoliku missast, kaasaja tekstid Stephen Schwartzilt ja Leonard Bernsteinilt
Peaosas: Douglas Webster (USA)
Osades: Koit Toome, Kristel Pärtna (Rahvusooper Estonia), Denise Fontoura, Karl Sander Saarik, Laura Grecka (Läti), Jānis Apeinis (Läti), Jānis Aišpurs (Läti), Jolanta Strikaite (Läti)
Latvija koor
Riia Toomkiriku poistekoor
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Ansambel: Siim Aimla, Danel Aljo, Madis Kari, Kaarel Liiv, Paul Daniel, Martin Matt, Holger Marjamaa, Markus Lattikas, Hele-Riin Uib
Dirigent: Maris Sirmais (Läti)
Lavastaja: Susanna Tsirjuk (Venemaa)
Koreograaf: Aleksandra Tihomirova (Venemaa)
Video-, valguse- ja lavakunstnik: Aleksei Tarasov (Venemaa)
Pianist-repetiitor: Ele Sonn