Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Kaarel Tarand: kultuuriinstitutsioonide ülesehitus on stagneerunud

Kaarel Tarand
Kaarel Tarand Autor/allikas: PM/Scanpix Baltics

Kolmapäevast pühapäevani kestvas Metsaülikoolis arutati kultuuri loojate teemal, mille avas oma sõnavõtuga pika ajakirjanikukogemusega Kaarel Tarand, kes kritiseeris teravalt Eesti kultuuriinstitutsioonide stagneerunud ülesehitust ja riikliku rahastamise vorme.

"See ajalooline organisatsioonide komplekt, mis meil kultuurivaldkonnas tegutseb, ei ole muutunud ühiskonnakorraldusega sugugi parimas kooskõlas," rääkis Tarand. "Arutelu, kuidas seda paremini korraldada, peaks ühiskonnas avalikult pidama. Kui olen püüdnud seda küsimust vestluseks arendada, saan vastuseks, et pole vaja, me ei hakka tänast olukorda kõigutama."

Tarand nentis, et suurimad kultuuriinstitutsioonid Eestis on avalikud asutused – Rahvusringhääling, Rahvusraamatukogu, Rahvusooper jt. "Avalik-õigusliku institutsiooni staatus on selgelt mugavaim, kuna toob kaasa lihtsa viisi riigi rahakotist tuge saada," rääkis ta. "Nii ihalevad mitmed täna mitte selles staatuses olevad organisatsioonid samuti avalik-õiguslikku seisundit. Hallatavate riigiasutuste olukord on ebaselgem ja ehkki nende töötajatel on õiguslikud garantiid, kaotavad nad aina enam õigusi ministeeriumile, eriti selles osas, mis puudutab majanduslikku otsustusõigust ja -vabadust. Näiteks on lähiajal plaan muuseumid raamatupidamisest vabastada." Lisaks on Eesti kultuurimaastikul olemas mittetulundusühingud ja kasumit taotlevad ühingud. "Samas elatuvad ka Eesti mittetulundusühendused peamiselt avalikust rahastusest, mitte liikmemaksudest," tõdes Tarand. "Kõike kroonib see, et tähtsaimad kultuuriorganisatsioonid on meil loomeliidud, mis on jällegi ajalooliselt hirmus erilised ja ära reguleeritud suisa eraldi seadusega.Iseseisvumisel oli nende juhtidel suur roll ja neis nähti midagi väga erilist võrreldes teiste eluvaldkondade ametiliitudega. Loomeliidud saavad iga liikme kohta toetust, mille eest peetakse kohustuslikke registreid ja andma ülevaateid väljamaksetest. Küsimus on aga, mida riik oma toe eest vastu saab või küsib.".

Tarand tõdes, et riik kui institutsioon on moodustatud kultuuri kaitseks ning peaks selle eest ka vastutama. Kuna Eestis on levinud teadmistepõhine lähenemine, võiks riigi tegevustel olla ka põhjendused. Samas suur osa sihtrühma elu parandada soovivaid valitsusprogramme kukub pikaajaliselt mõõtes läbi. Nende otstarbekuse hindamiseks kulutatakse seejuures väga vähe raha - paremate programmide puhul on see kuni üks protsent eelarvest. Mitteõnnestumise puhul oleks mõistlik programm võimalikult vara maha matta ja alustada pigem puhtast lehest, arvas Tarand.

Paneelis osalenud teatriteadlasest Sirbi peatoimetaja Ott Karulin, Kirjanike Liidu pikaajaline vedaja ja luuletaja Karl-Martin Sinijärv ning kunstiteadlane ja kahe ülikooli juures töötanud Jaak Kangilaski arutasid edasi erinevate juriidiliste vormide küsimuse ja loomeliitude tänase rolli üle. "Ilma juriidilise vormita ei ole Eestis hästi võimalik kunsti teha, sest enamik rahast tuleb siiski riigilt – umbkaudu 70 protsenti," nentis Karulin. "Eraisikuid riik ei toeta, kui kultuurkapitali loomingulised stipendiumid välja arvata. Need kindlasti kõiki vajadusi ei rahulda." Karulin tõstatas ka küsimuse, kas me pole tänaseks loomemajanduse laineharjal jõudnud olukorda, kus paljud organisatsioonid peaksid loobuma MTÜ vormist ja tegutsema osaühingute või aktsiaseltsidena. "OÜ võimaldab mugavamalt oma asju ajada kui MTÜ. Teine oluline küsimus on lahtiriigistamine – kui muudame riigiasutuse sihtasutuseks, mille ainus asutaja on riik, siis tegelikult ei muutu ju mitte midagi. Tegu on bürokraatliku liigutusega, ehkki pealtnäha muutub asutus eraõiguslikuks. Tegeliku muutusega oleks tegu, kui riigi kõrval lisanduks veel mõni omanik. See võiks kasvatada sünergiat," rääkis ta.

Karulin nentis, et Eesti kultuuripoliitika vajab taaskäivitamist. „Esiteks peaksime pääsema väiksuse kompleksist, kultuurile vaatamisest ennekõike põhiseaduse preambuli võtmes. Täna loeme kokku, kui palju on teatri- või muuseumikülastusi ja seame muidki kvantitatiivseid eesmärke. Ma väidan, et kultuuri säilimise seisukohast ei juhtuks midagi, kui teatrikülastusi oleks poole vähem. Loogika, et mida rohkem me teeme, seda paremini tagame kultuuri säilimise, ei vasta minu arust tõele. Teine oluline ümbervaatamist vajav asi on see, et suuremate kultuuriasutuste juhtide meelest on riik valmis, saavutatud on mõnus stabiilsus. Üldiselt tähendab stabiilsus siiski paigalseisu ja selle hoidmine ei saa küll olla eesmärgiks. Peame üle saama ka tsensuurihirmust, hirmust teha kvalitatiivseid valikuid. See muidugi tähendab, et mingi hulk inimesi, kes ennast täna kunstnikeks peavad, peaksid saama ise hakkama. Kokkuvõttes: üle peab vaatama nii olemasolevad ressursid ja nende jagamise kui institutsioonid, mida on täna ilmselgelt liiga palju,“ rääkis ta ja tõi näite teatrivallast – riiklikult finantseeritud teatrid võiksid näiteks pakkuda vabatruppidele oma ressursse – prooviruume ja saale –, kuna neile läheb endiselt lõviosa riiklikust rahastusest, samal ajal kui aina kasvav hulk vabatruppe konkureerib endiselt väiksema osa riigi raha peale.

Toimetaja: Tiiu Laks

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: