Arvustus: Basement Jaxx pakub reivikultuuri happevaba popvormi. Kuula ka Raadio 2! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1409140978000 | amCalendar}}
Basement Jaxx
Basement Jaxx Autor/allikas: The Guardian

Uus plaat

Basement Jaxx
«Junto» Atlantic Jaxx

7/10

NB! Alates sellest nädalast tutvustatakse kultuuriportaali nädala üht tähtsat plaati ka Raadio 2-s, kus iga päev kell 12.20 mängitakse albumilt üks lugu. Sel nädalal kajastab Raadio 2 kultuur.err.ee tähtsatest plaatidest Basementi Jaxxi.

 


Kui peavoolu artistid kasutavad aktiivselt underground'ist kerkinud hoovusi, siis «Junto» on suisa klassikaline näide sellest, kuidas alternatiivimaiguline artist võtab mõnuga üle tänase peavoolu trendid. Basement Jaxxi puhul peitub topeltiroonia selles, et palju sellest, mida nad nüüd mõnusalt jälle tolmust puhtaks kloppisid, sattus peavoolu nende enda kaudu ajal, mil nad ise olid innovatiivsed poolpõrandaalused peo- ja pullimehed. Metatasanditesse võib kergelt takerduda, aga üle tõlgendada ka ei maksa. «Junto» on üsna sirgjooneline album otsast lõpuni.

Briti tantsuelektroonikud Basement Jaxx ehk varastes neljakümnendates Felix Buxton ja Simon Ratcliffe on värskel seitsmendal kauamängival naasnud juurte juurde ehk 90ndate algusse, mil nad vedasid Brixtonis Basement Jaxxi nimelist klubisarja, kus käisid mängimas ka härrased DJ Sneak ja Daft Punk in corpore. Duo eelmine album «Zephyr» ilmus 2009. aastal ja ausalt öeldes ei paistnud see millegi erilisega silma.

Kui Daft Punk puhus oma viimatisel albumil hinge sisse juba unustatud 70ndate lõpu yacht-rock'ile, siis Basement Jaxx jätab «Juntol» terve dekaadi vahele ja volksab 90ndate võrdlemisi muretu reivikultuuri happevabama vormi keskele. «Junto» on üpris stiilipuhas 90ndate klubihausiplaat. Pisikeste eranditega muidugi, nagu näiteks afromõjudega «Rock This Road» või «Never Say Never» (vaata juuresolevat videot) diskobiit. Üldiselt aga on esindatud enamus house'i vorme alates soulful'ist ja latino-house'ist ning kohati kisub ka jungle'i äärele.

Ma usun küll, et Buxtonil ja Ratcliffe'il oli seda albumit päris lõbus teha. «Juntost» ei saa muidugi sellist globaalse transatlantilise tantsupopi verstaposti nagu olid nende legendaarsed «Remedy» (1999) ja «Rooty» (2001), kuid täitsa korralik ja ühtlane album on reibas ja vitaalne «Junto» ikkagi.

Luksreliisiga kaasas käivat boonusalbumit võib ka soovitada, seal on mõned uued rajad ja paar eriti head ülevõlli remiksi.

"Never Say Never":

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: