Arvustus: „...vastus – see on hea, ei ole vastust – halb“
Uus raamat
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
„Väikemees“
Tõlkinud Veiko Belials
Orpheuse Raamatukogu 2/2014
Fantaasia 2014
Just nii kummaliselt räägib romaani nimikangelane oma inimestest liigikaaslastele, keda ta pole oma teadlikus elus näinud ning kelle mõttemaailmast erineb Väikemehe oma totaalselt. Tõesti nii totaalselt, et kohati ajab see iiveldama. Vennad Strugatskid on nimelt hakkama saanud pea võimatu ülesandega kirjeldada inimmõistusele harjumatut, isegi mitte äraspidist, vaid lihtsalt üdini võõrast loogikat ja käitumist. Raske ongi siia kõrvale midagi muud asetada. Vahest superraali HAL 9000 „Kosmoseodüsseiast“, kelle haige üliratsionaalsus muutub mõrvarlikuks, kuid see pole siiski see – on ju arvuti ikkagi inimese looming, samas kui Strugatskite Pierre Aleksandrovitš Semjonov, hüüdnimega Väikemees, on veetnud kogu oma elu planeedil, mida tema enda meelest ei asustagi peale tema mitte keegi, kuid mille elutu pinna all tegutseb siiski mingi võimas jõud. Miski, mis pole ehk elu nii, nagu inimene seda tunneb, kuid millele on siiski omane võime areneda ise, arendada ja mõjutada teisi ning ilmselt kujundada keskkonda.
Kusjuures viimane asi polegi nii kindel, sest kuigi „vastus – see on hea, ei ole vastust – halb,“ lausub oma kujuteldavas üksinduses mõtteid mõlgutav Väikemees, ei tõtta Arkadi ja Boriss Strugatski ise oma lühiromaanis lugejale vastuseid andma.
Nad käituvad hoopis vastupidi – kirjeldavad midagi üdini kummalist, selgitama selle tausta või põhjuseid. Jah, loeme sellest, kuidas inimestest teadlased tegutsevad ühel külmal ja kõledal planeedil. Valmistavad seda ette ühe humanoidse küttide-korilaste liigi päästmiseks, kelle koduplaneedi päike valmistub plahvatama ning keda üsna kõrgele arenguastmele jõudnud ning iseenda humanistlikus missioonis veendunud inimkond soovib ümber asustada. Ja ühtäkki selgub, et varem tühjaks peetud planeedil on elu! Hea küll, lugeja saab ka teada, et tegu on planeedile kukkunud kosmoselaeva pardal olnud mehe ja naise lapsega, kes oli tema vanemad tapnud õnnetuse ajal üheaastane. Kuid vestlustest selle kummalise poisikesega, kes on nii läbinisti ja olemuslikult võõras, ei kooru samuti midagi tarka välja – ta on veendunud selles, et on planeedi ainuke mõistusega asukas, ja ta leiab, et inimesed „on või võivad tulla – see on halb. Nad lähevad igaveseks ära – see on hea.“
Ja siis katsub laeva meeskond nii Väikemehega kui oamvahel arutledes jõuda tõeni. Tundub ühest küljest üsna selge, et planeedil on veel miski – või keegi – kes on Väikemeest kasvatanud ja temaga tegelenud – lõppude lõpuks nähakse ka silmapiiril mingeid kummalisi struktuure, mis justkui viitaks elule planeedil – ent jääb lõpuni arusaamatuks, millega on ikkagi tegu ja mida see kõik tähendada võiks. Jah, väikese Pierre'i „alateadvus kuulub meile“, nendib uurimisrühma juht Komov, „alateadvus aga neile.“ Ja enam-vähem sellega arutelu piirdubki. Kes on see nemad? Mis elu nad elavad, mis tundeid tunnevad?
See kõik jääbki hämarusse. Ja see kõik moodustabki käesoleva loo alguses mainitud iivelduse tuuma – tegu on inimesele, igale inimesele, täiesti võõraste ja arusaamatute käsitlustega. Vahest võib seda võrrelda peapööritusega, mis teinekord tekib, püüdes mõelda Universumi suurusest. Seda ongi raske sõnastada. Kuid vennad Strugatskid on sellega toime tulnud. Ja Veiko Belials on toime tulnud selle eesti keeles suurepäraselt edasi andmisega nii, et saame tema nauditavas tõlkes osa ühest vendade Strugatskite kõige kummalisemast, ka neis endis enam rahutust tekitanud kirjandusteosest. Kuid vahel peabki kirjandus esitama küsimusi, mitte andma vastuseid. Sest olgem ausad – ega nendele päris suurtele küsimustele elus ju vastuseid polegi. Hea, kui mõni raamat lõhub vahel meid ümbritsevat turvatunde illusiooni ja tuletab meelde, et sageli ongi küsimine vastamisest tähtsam.
Toimetaja: Valner Valme