Arvustus: Opeth jätkab põiminguid proges ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Opeth
Opeth Autor/allikas: Bändi kodulehekülg.

Uus plaat

Opeth
„Pale Communion“ (Roadrunner)
9/10

Kui progemetalli maailmas leidub paar selgelt väljakujunenud, kuigi poleemilist tippu, siis üheks neist on ilmselt Dream Theater, teine aga 1990. aastal Rootsis alguse saanud paljukiidetud ja –sarjatud ansambel Opeth. Sel aastal andsid nad välja oma üheteistkümnenda albumi, nimega „Pale Communion“, jätkates seda isepäist, unikaalset ja eksperimenteerivat muusikarada, mis võttis hoogu 2003. aasta meloodilise üllitisega „Damnation“ ning jätkus pärast mõningaid vahe-etappe taas 2011. aasta niivõrd-kuivõrd eduka albumiga „Heritage“. Opeth on aastate jooksul läbinud mitmeid erinevaid koosseise, ent ainsa stabiilse liikme ja põhilise jõumootorina tegutseb võimsalt laulja, kitarrist ja helilooja Mikael Åkerfeldt.

Opeth pole ka progressiivse muusika žanris olnud kuigivõrd vaoshoitud ja selgepiiriline tegutseja, vaid alati üritanud põimida kõikvõimalikke kõlamaailmu, olgu siis folki, bluusi, klassikat, jazzi kui ka black ja death metal'it oma enamjaolt pikkade ja kulgevate kompositsioonide vahele. Mitte just ootamatu progemetalli eesmärk, kuid nende haare on teistest üritajatest justkui alati veidi eespool. Viimastel aegadel, osalt pettununa metal-scene üldiselt pildist, teisalt otsides alati uusi lahendusi ja eksperimenteerides oma kõlaga, on Opeth tõmmanud black'i-death'i (nt vokaalis) mõjud vähemaks, liikudes pigem n-ö vanakooli progressiivse rocki kõla poole. Karmi tooni on võetud vähemaks, soojust keeratud juurde. Meloodilisus on alati olnud nende täisosa, kuid „Pale Communionis“ tuuakse selle rõhutatus eriti selgelt mängu.

Kui semiootik/kirjandusteoreetik Roland Barthes eristas kord mõnuteksti ja naudinguteksti, siis Opeth on mõneti selline kollektiiv, kelle muusikat võiks rakendada sarnase eristuse tegemiseks päris intrigeeriva tulemuse nimel. Barthes uuris lugeja füüsilist-vahetut suhet kirjandusteosesse ning tõi käibele eristuse sidusa ja lihtsalt loetava „mõnuteksti“ ning pidetu ja keerulise „naudinguteksti“ vahele, mõnu tekitavad nö lihtsad-selged tekstid, kus lugeja passiivset vastuvõtjapositsiooni märkimisväärselt ei kõigutata, naudingut aga koodidest plahvatavad ja järjepidevust rikkuvad, keerulised, lausa ebameeldivad tekstid, mis nii tekstuaalsuse ühtsusele üldiselt kui ka lugejale kuidagi asu ei taha anda. Naudingutekstiga tuleb niisiis aktiivselt kaasa minna, raskustele vastu astuda. Enamvähem sel moel võiks esile kutsuda nö naudingumuusika, kuhu alla sobiks paljude artistide kõrval kindlasti Opeth. Nende looming ongi selline, mis ei lase lihtsalt ligi, on keerukas ja omanäoline, hõlpsalt hõlmamatu, keeldudes mugavale eeldatavale või traditsioonilisusele allumast.

Kuulaja ette ei satu mõni igati kerge mõnulemine kõlalainete keskel, mis oleks korraga haaratav – vaid Opeth (ja üldse enamik progemetallist laiema nähtusena) nõuab teatud pühendumust ja vaeva, keeldudes olemast selline, nagu oodatakse. Opeth on ansamblina üldse rohkem sellisena käitunud – Åkerfeldt ja kompanii teevad, mida tahavad, mida vaba loomingulisus võiks neilt nõuda – mistõttu neist on ikkagi saanud fännide kui ka laiemalt (metal-)muusika-entusiastide seas üks vastuoluline ansambel, kelle hindamine või hinnangud jagunevad pigem poleemilistesse äärmustesse.
Aga „Pale Communion“ lahendab mitmed „Heritage’i“ puudujäägid, mille ebamäärane esoteerilisus ning mõneti ebaühtlane helikeel muutsid mõnevõrra ettevaatlikuks – tervik(likkus) ei tahtnud edukalt esile tulla. Åkerfeldti iseäralik vokaal on uuel plaadil oma sugestiivsuse parimas-sügavaimas vormis, helilooja-võime meeliülendavalt mitmekesine, laiali-tungiv. Lood kulgevad 1960-70. aastate progeroki kõlast tänapäevasemate, rütmikamate metal-radadeni, kuid mitte kuidagi lineaarselt ja selgelt (ennustatavalt), vaid heeliksi, labürindi, kaleidoskoobina – nimelt kõigina neist. Albumi alguslöök palade „Eternal Rains Will Come“, „Cusp of Eternity“ ja 11-minutise muusikaretkega „Moon Above, Sun Below“ on energiliselt võimekas, raiuvalt mitmekülgne; lõpu „Voice of Treason“ ja „Faith in Others“ aga oma meloodilise melanhooliaga kandvalt mõnusad ja ühtaegu kurvad. Keskel paikneb võib-olla põgus langus, lõbusama tribute-loo „Goblin“ ja veidra „Riveri“ näol, kuid neiski peitub oma võlu – ütleks isegi, et nad pole otsesõnu halvemad, kuid ei taha ülejäänud albumiga kõige paremini kokku sobituda. Sellele vaatamata, isegi nö kehvemat sorti Opethi lugu on tihtipeale parem kui mõned bändid kogu oma loominguga. Ja kindlasti on „Pale Communion“ üks selle aasta aasta tipp-väljalaskeid.

Vaata ja kuula Opethi kontserti tänavu Rock Am Ringil:

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: