Arvustus: FaltyDL viib sinna, kus metsikud elukad
Uus plaat
FaltyDL
"In The Wild" (Ninja Tune)
8/10
FaltyDL neljas album siugleb tantsupõrandalt minema, isegi kui see tants käis juba ka varem abstraksetel põrandatel, nagu eelmisel albumil "You Stand Uncertain" (2011).
Mõni pala haarab siiski ka "In The Wild'il" hüpnoosi tõttu õõtsuma, maniakaalsus on Falty eneseteadlikkuse tõusuga loomulikult kaasa kasvanud, eriti hiilgav näide on "Do Me". Aga house ja UK garage, kust briti-kalduvustega USA kutt tuleb, on siinsel plaadil juba päris ära lahustunud.
FaltyDL on värsket albumit tehes ilmselt saanud indu oma sõbralt Four Tet, kes ise on just konkreetsemate biitide poole pöördunud, ent peenemate elektroonikute jazz-shit ja alles oma maastikku otsiv ambient on siin jõuliselt esindatud, nagu see on ilmnenud ka Four Tet' varasematel albumitel "Pause", "Round" ja "Everything Ecstatic" eelmise kümnendi esimesest poolest.
Falty plaat on ühtaegu äraolev ja sihikindel, mis näitab, et mees läheb läbi virvatulede ja udu mingi eesmärgi poole. Kuhu ta jõuab? Põnev ongi see, et sageli mitte kuhugi. Ka eeltoodud "Do Me" soiub mõnusalt ekstaatiliselt "do me", kuni vaibub, sest ei tehta midagi, ent signaal on antud ja see jääb ajju kummitama. Nii ei saa Falty neljanda, päris kunstalbumi, või savualbumi, vali sina, uite pidada interlüüdideks. Need pooljuhuslikud vahepalad, mis peaksid midagi sisse juhatama või meeleolu looma, ei ole vahesketšid, ehkki mõni 17st loost on 1-2 minutit pikk. Nad on küllaltki mõjuvad teosed, kuhu võib küll igal hetkel sisse minna, aga välja nii lihtsalt ei saa. On valmis komponeeritud tükid, isegi kui näiliselt pooleli jäävad, lõpetamatus ongi ilmselt eesmärgiks, sest välditakse poploo kaanonit samuti nagu tantsulisust. Väärtused on eskapistlikus nivoos, kus kuulaja kaasa tunnetab.
Selleks on Andrew Lustman ehk FaltyDL võtnud appi kordumatud kordused: teatud liinid luubivad, kuid ei sünkroniseeru ülejäänutega mingiks sümmeetriliseks popiks, kus kõik tuleb tagasi. Siin element kordub omakeskis kuni hajub, järgmisena hakkab korduma mingi muu asi. Ega ma eriti ei märka, kus üks lugu lõpeb ja teine algab, see on album, mitte lugude plaat.
Mis keeles need helid on? Ausalt öeldes, Harold Budd kuni triphop, hauntoloogia kuni Penguin Cafe Orchestra, jungle on laiali venitatud loos "Heart & Soul" jne, ja eks siin ole lounge-jazzi sämpleid, ja allikaid kohe lausa nii mis kohiseb, aga see kõik on jama, sest Falty on loonud täitsa kompaktse albumi, kus ta hakkab minema tundmatus suunas ja talletab kõik aistingud helidesse. Suund võib olla "eikuhugi", aga kuna ta elab samas maailmas, siis tulevad tema aistingud tihti tuttavad ette. See ongi asja mõte, panna kokku stiihiline sulam olevast ja olematust. Meeldiv rännak, kus sind ei hüpnotiseerita jõuga, aga märkamatult, nagu peab. Kuula siit.
"Danger" on pigem erandlik lugu, aga sellele on keegi sellise muheda video teinud: