Arvustus: The Bug süvendab dub-metrood
Uus plaat
The Bug
Angels And Devils (Ninja Tune)
8/10
The Bugi ehk Kevin Martini selle sajandi põhiprojekti on kaugenes neljandaks albumiks dancehall'ist, dub'ist ja üldse Jamaicast. Märksõnadeks on ulme-hiphop, briti bassimuusika uusindustriaalne kõlapilt ja alternatiivne räppmuusika, uus-grime. Paljud vanad fännid võib-olla nüüd ei siruta kätt. Ärge vältige.
Dancehall on alles - see on visatud kuhugi düstoopiasse. Dub on alles, seda on rohkemgi kui enne, aga see tuleb pigem masinate hõõrdumisest kui algallikate võnkest.
The Bug on endiselt kaja, kolin ja nihe, mis on peaaegu ideaalselt katkestatud rütmidele ja bassikaskaadidele tasakaalu sätitud. Ja konkreetsema sütikuga palade ajal hakkab julgem publik pööraselt tantsima, olgu tantsusaalis, kodus või südames. See on köietants, kus nööril balansseerivad metalsed hiidmonstrumid. Nad võivad olla üliõrnad.
Selline see Bug on ka "Angels And Devilsil", aga ometi kõlab see plaat hoopis teistmoodi. Üks ots asub rohkem minevikus, kui Martin tegi koos Justin Broadrickiga Techno Animali. Nende album "Re-Entry" (1995) on isegi selgem eellane "Angels And Devilsile" kui Bug-triloogia kaks esimest albumit "Pressure" (2003) ja "London Zoo" (2008). Martin ise nimetab neid triloogiaks, aga ei tõmba otsi kokku. Mine tea, mis tuleb, võib-olla tetraloogia, võib-olla mitte. "Angels And Devils" on eksperimentaal-hiphop, kus on rohkem industrial'i, illbient'i ja sõgedaid surinad, kui enne. Ses mõttes nagu Techno Animal tõesti. Techno Animalis oli kõike ambientist trance'ini. Uus Bug on üldiselt kõlapildilt, vundamentilt triloogia kõige laiem album, aga põhi on taeva poole ja teravik on maa all. Seal, kus asub eriti deemonlik põrandaalune räpp. Ja see ärakeeratud ülal/all vahekord iseloomustab minu arust ka plaadi nime ja kontsepti.
See muusika on iseloomult uus. Martin käib ajaga kaasas, aga mitte viisakalt kõrval, vaid löntsib sabas ja rikub aja jalajälgi. Kujundid on lubatud. Eks Bug on teadlik, mis toimub post-dubstep'is ja Hyperdubis ja hüper-dub'is ja igasugustes postides ja bassides. Siin on virvendusi, tõlgendusi ja peamiselt ikkagi stiililisi väändeid. Ja tal on metal sees. Kui sa juba väänama ja nihutama hakkad, siis vahel läheb viltu. Martini enda jaoks mitte, kõik on selgelt taotluslik ja albumit on pikki aastaid tehtud. Iseasi, et mõni hetk, näiteks lugu "Fuck A Bitch" koos Death Gripsiga on liiga ühene litakas, kuid on olukordi, kus see mõjub ja töötab.
Põnevamad on siiski "Fall" koos Inga Copelandiga ja "Fuck You" koos Warrior Queeniga: mana, mida kannavad põrgulikud sahinad, kolisevad biidid ja industriaalne duub. Ja mis on pagana nõtked, endasse mässivad lood. Kuna see kokkuvõttes on nii füüsiline plaat, siis ma soovitaksin selle plaadi füüsiliselt osta ka neil, kes muidu ei taha muusika eest maksta.
Kuula siit.