Ajaloost saab rääkida vähemalt kahes tähenduses. Võime rääkida mõne paiga, perekonna, hoone, isiku, eseme või koosluse ajaloost, mõeldes selle all teatavat põhjuslike elementide pundart: need elemendid seletavad, miks on asi just selline, nagu ta on, miks käitub inimene nõnda, nagu ta käitub, miks me näeme ruumis teatavat sattumuslikku asetust jne.

Selline ajalugu on suuresti kujunemislugu: ta teeb nähtavaks asjade nähtamatu külje, mis on tunduvalt võimsam kui nähtav, ja annab aimata, et veel rohkem on seda, mis jääb igavesti varjule. Hoopis teine ajalugu on see, millega tegeleb ajalookirjutus. Seal peab ajaloolane ise kehtestama oma objekti, mida muidu ei märgatakski, sest seda objekti pole olemas; ta peab analüüsima jälgi, millel pole tähendust, ja neile selle tähenduse leiutama, nii et jälgedest saab rada.

Esimesel juhul on ajalugu tükike mälulademete massiivist, mis hoiab ennast ise koos ja kinnitab ennast ise; siin on üksteise otsas lugematul hulgal lugusid, meenutusi, mälestusi, jäädvustusi ja tähendusi, mis eemalt vaadates moodustaksid teatava udukogu, aga kui oleme seal sees, ei saa me kunagi aru, et oleme millegi sees. Seda udukogu võib nimetada enesestmõistetavuste nebuloosaks. Teisel juhul on ajalugu omaette teadus, mis tavaliselt ei saa küll teha katseid, aga õigustab ennast ikkagi välise kriteeriumi kaudu; vahel võib ta päevavalgele tuua tõdesid, mis on nii kontraintuitiivsed, et nende mõju sarnaneb psühhoanalüüsile. Sellised tõed on väljalõiked arutluste ja analüüside rägastikust, mida takkajärgi ei saa enam tervenisti hõlmata:,sest see rägastik on omakorda osa avaramast laotusest, mida võib nimetada oletuste universumiks.

Ühel pool enesestmõistetavuste nebuloosa, teisel pool oletuste universum, kumb neist õieti meie kujutlusi valitseb? Kumb on kumma metafoor? Tundub, et keeleliselt on asi lihtne: enne peaks olema lugu, alles seejärel saab tulla ajalugu, s.t suurem jutustus, mis väiksemate lugude väärtuse üle otsustab. Siiski on see suhe tänapäeval palju keerukam. Kui hakkan näiteks rääkima "minu kodupaiga ajaloost“, laenan tegelikult mõistet, mis rangelt võttes peaks käima akadeemilise historiograafia kohta, sest "ajaloo“ autoriteet tuleb just sealt, mitte vastupidi. Seega on igapäevane keelepruuk näpanud mõiste, mis igapäevakeelde kuuluma ei peaks. Võin rääkida näiteks oma raamatukogu, kunstikogu, tööriistakuuri või kiviktaimla ajaloost, midagi imelikku pole ka selles, kui keegi räägib prügimäe või peldiku ajaloost.

Sõna "ajalugu“ justkui lisaks minu jutule väärikust, minu seletused muutuvad veenvamaks, lood omandavad erilise sära. Lugu on tõeliselt väärtuslik siis, kui ta on ühtlasi ajalugu, sest ajalugu õpetab. Niisiis on ajalugu just igapäevases kõnepruugis metafoor ja mitte vastupidi. Enesestmõistetavuste nebuloosa on leidnud vastumürgi, mis otsustavalt kahandab oletuste universumi võimu: kõik muutub ajalooliseks ja kõik, mis on ajalooline, on ühtlasi tõeline, ehtne, päris. Isegi minu ninaotsal on oma ajalugu.

Täispikk artikkel on aasta kolmandas ajalookultuuri ajakirjas Tuna.