Taavo Remmel: peaeagu võin öelda, et lava ongi minu koht ({{commentsTotal}})

21. septembril toimub Sügisjazzi raames eriline kontsert, millega tähistatakse Eesti ühe parima kontrabassimängija, Taavo Remmeli 50. sünnipäeva. Laval on lisaks sünnipäevalapsele endale tema kaks poega - Joel klaveril ja Heikko kontrabassil, minia Laura Remmel laulumikrofoni taga, sõbrad Andres Mustonen, Jaak Sooäär ja Tanel Ruben ning ka tantsijad.

Sünnipäevakontserdi laval on ka Fine5 tantsijad, kellele lavastusele "And blue" te kunagi muusika lõite. Mida annab teile koostöö erinevate teiste kunstiliikidega?

Koostöö erinevate kunstiliikidega on tulnud minu ellu selles mõttes juhuslikult, et on olnud siiani teiste kunstiliikide inimeste initsiatiiv, kuivõrd muidugi juhuseid elus on.

Ju siis, see mäng on kedagi inspireerinud ja kõnetanud, et selline koostöö on saanud toimuda.

Meenutaksin siin Tõnu Talvet ja Aapo Pukki, kes reaalajas muusika mängimise ja maalimise on ühendanud kontsertvisuaalseteks etendusteks. Ja ka filmimuusikat olen salvestanud. “Taarka” ja “Vana Daami Visiit” - need on need, mis hetkel esimesena meenuvad. Loomulikult ei ole ma ses mõttes olnud filmihelilooja. Heliloojad on kutsunud filmimuusika salvetusele appi, kelledest Olav Ehala kõige rohkem, on mu bassimängu vajanud.

Teatrinäitlejatele olen võinud pillimängu õpetada ja ka teatrilavastustele muusikat salvestada. Kõige põhjalikum koostöö on olnud Rakvere teatris näitleja Tiina Mälbergiga, kellega mängisime üle 25 etenduse Tõnu Õnnepalu “Kevad ja Suvi ja“. Ses lavastuses oli siis enamjaolt minu muusika, mõne üksiku laenuga, ja olin ka etenduses reaalajas laval.

Algaja muusikuna on olnud mõned ooperiorkestris osalemise kogemused. Nüüdseks olen tantsulavastusele muusikat loonud ja salvestanud ning minu varem mängitud muusikat on tantsualvastuses kasutatud.

Fine5 oli see kooslus, kes mõned aastad tagasi leidis ühelt CD-lt kontrabassi helide maailma, mis kontserdilt Kanuti Gildi saalis salvestatuna Londonis väljaantud kogumikplaadile “Estonian Music Now” sai valitud.

Kõik see tegevus on olnud väga rikastav ja võimaldanud uute ja põnevate isiksustega tutvuda ja suhelda. Nüüdseks, ilma kõige selleta, ei kujutaks küll muusikuteed ette.

Rääkisime sellest, et muusika on natuke nagu sport. Kuidas te ennast vormis hoiate?

Muusikas on spordile omaseid komponente. See on õpitav ja treenitav tegevus, aga muusikas, nagu üldse kunstis, on kahtlemata palju laiem skaala, millel liigutakse. Samuti ei ole tulemused üheselt mõõdetavad, ehkki korraldatakse konkurse ja antakse välja kohti ja auhindu. Teatavate aastate möödudes keha ehk mäletab juba nii palju pillimängu, et ei ole sellist tunnet et kui üks-kaks päeva ei mängi, siis kohe on tase kukkunud. Kontsentratsioon ja koordinatsioon on kahtlemata ühed olulised märksõnad, mis on ka üldisemalt vaimse n-ö kohaloleku eeldused. Tehniliselt võib ju teatav sooritus olla perfektne, ometi ei ole selline puhtalt mehaaniline lähenemine veel see, mida tahetakse kuulata. Selles mõttes on igasugune n-ö vormisolek seotud kogu isiksuse arenguga, tema mõttemaailma, tõekspidamiste, usu ja arusaamadega.

Kas te mõnikord ka muusika mängimisest väsite? Nii füüsiliselt kui vaimselt.

Siinkohal tsiteeriksin trummar Brian Melvinit, kes on öelnud, et armastab muusikat nii palju, et ta teinkord ei tahagi seda mängida. Ilmselt võib olla see nii, et väsitab rohkem see, mida me kuuleme, kui see, mida me näeme. Meie ümber on palju müra, ka visuaalset müra, mis lõppude lõpuks jõuab ka meie sisemusse. Keha mõjutab vaimu ja vastupidi. Seetõttu vajame ka vaikust, et mõtted korda saada.

Te olete tuntud eriti just impro-džässi bassimängijana. Millest te mõtlete siis, kui te improviseerite? Kas see mõte on verbaalne, visuaalne, musikaalne või midagi muud?

See on kahtlemata väga avar küsimus. Pillimäng on elu osa. Millest me mõtleme kui elame? Ilmselt mõtleb inimene eluajal kõigest, millele üldse võib ja võiks mõtelda. Iga kontsert on ju ses mõttes kordumatu, et iga kord on uus reaaalsus, uued kuulajad, uus ruum, teatavas mõttes ka uus taustsüsteem.

2006. aastal mängisin improkontserdi, mille keskne teema oli "itk". See on vorm, mida just väga palju viimasel ajal ei ole kasutatud. Siis mõtted keerlesid kogu selle taustsüsteemi ümber. Sel korral ei itkend enda, vaid ühe traagiliselt hukatud perekonna pärast. Siit ka küsimus, kuidas kuulaja võiks lavalist tegevust tajuda. Kas talle see taustsüsteem ära rääkida või sootuks mitte. Siin on alati valik, kuidas tomida.

Kahtlemata on mitmetahuline see mõtte ja mõtlemise teema. On ta inspiratsiooni allikas või tegemist sootuks uitmõtete ja/või mõttemängudega. Vabas improvisatsioonis võiks olla kohta paljudele mõtetele, nii nagu üldse kunstis.

Kuidas te ennast laval kõige mugavamalt tunnete? Teie poeg rääkis, kui hea te olete kollektiivis, sest te olete väga toetav muusik. Aga mis või kes toetab teid? Kas orkester , trio või duo, või tühi lava ümber teie ja te kontrabassi, või hoopis publik?

Hetkel võin ütelda, et laval tunnen end väga hästi. Peaeagu võin nii öelda, et lava ongi minu koht. Laval olles ja kuulajatega suhestudes võib ja saab mingi dimensioon juurde tulla, mida proovis ehk ei teki. Toetuspunktid on loomulikult väga olulised.

Kellele või millele toetun? Loomulikult meie ümber on inimesed, kes meid toetavad. Samas, kas ükski inimene saabki viimselt seda tõelist tuge pakkuda. Keegi ei saa ju elada minu ja sinu elu. Abikaasad saavad ja võivad olla väga lähedased, aga ometi ei saa ka meie jaoks kõige lähedasem inimene meiega sellest elust siinpoolsuses kaugemale minna. Arvan, et siin me väljume üldisemast inimmaailma dimensioonist.

Ilmselt loeb, kuidas me kogu ümbritsevaga, selle maailma ja kogu universumiga suhtestume. Selles mõttes usun, et kõike hoiab koos Suur Universumi Looja, kellele kõik viimselt toetub. See on üks võimas toetuspunkt.

Varasematel aegadel olen tundnud kaasmuusikute tuge. Ehk oskan nüüd neile seda lavalist tuge pakkuda. Ootamatuid olukordi võib ikka ette tulla, nii et valmisolek on vajalik.

Millised pillid kõlavad teie arvates konbtrabassiga kõige paremini kokku?

Usun, see pillide palett on väga lai. Ma tegelikult ei teagi, mis pill kontrabassiga kokku ei võiks kõlada. Siin on ilmselt küllalt lõputud võimalused, mis rohkemal või siis vähemal määral sõltub meie kujutlusvõimest, tehnilistest oskustest ja kõla tajust.

Millal hakkasite kasutama elektroonikat ja milline oli see teekond või avastusretk, kuidas omavahel kontrabassi ja elektroonikat siduda?

Pean tunnistama, et ka muusikalises mõttes elektroonika maailm on minu juurde tulnud juhuslikult. 12 aastat tagasi toimus Pädaste mõisas ehtekunstnike kogunemine, mille kuraator oli professor Mälk. Nemad soovisid kunstisümpoosiumi vaheaegadel kuulata muusikat ja muu hulgas ka soolokontrabassi. Etteteatamisaeg oli küllalt lühike, et suuremamõõdulisi klassikalise muusika teoseid oleks jõudnud õppida, millega terve kontserdijagu muusikat ettekanda. Laenasin sõpradelt mõned elektroonilised abivahendid (looperid), millega saab reaalalajas väiksema pikkusega muusikalist materjali salvestada ja samas kohe mahamängida. Proovisin nende looperitega muusikat luua. See kontsert läks väga hästi ja vastukaja oli niivõrd toetav, et otsustasin mõne aasta pärast, 40. aasta sünnipäevakontserdil samas võtmes jätkata.

Muusikalises mõttes mängisin improvisatsioone ja variatsioone. Olen kuulanud improvisatisoonilise muusika kontserte, kus kontrabassibassimängijad üksi mängivad, nii akustilisi kui ka elektroonikaga koos mängituid. Elektroonika annab loomulikult teistsugused võimlaused kui ainult akustilises võtmes mängimine, aga erinevad lähenemised ongi huvitavad ja ilmselt jätkan vähemalt hetkel mõlema suunaga.

Te olete ka pedagoog. Kas teie arvates on olemas midagi (kui oma õpilaste pealt vaadata), mis iseloomustab just kontrabassi mängijaid? Mis suuna võtavad noored kontrabassi mängijad?

Ei arva, et kontrabassimängijad kuidagi erilisel viisil eristuvad teistest mängijatest. Muusikud on erinevate tööülessanete ja spetsiifikaga. On orkestrante, kammermuusikuid ja soliste. On džässmuusikuid ja varajase muusika ja maailmamuusika mängijaid jne. Eks igaüks pea leidma oma, mis talle rohkem sobib, kui see vähegi võimalik on.

See ongi huvitav jälgida, kuidas noored oma teed otsivad ja püüavad leida. Eks n-ö käsitööoskuste omandamisega algab ühe muusiku tee, et oleks võimalik hiljem ka kunsti tegemisele pühenduda, kui seda tõesti soovitakse ja tahetakse, ükskõik mis muusikažanris siis lõppude lõpuks tegutsetakse.

Eks viimselt on ikka tähtsaim inimese isiksuse areng ja inimeseks olemine üldisemalt, sest lõppude lõpuks ka mängime tegelikult seda, kes me oleme.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: