Arvustus: Andrus Joonase keerulisest elust sündinud julge kunst ({{commentsTotal}})

Andrus Joonase performants näituse
Andrus Joonase performants näituse "Meelesurfar" avamisel Autor/allikas: Alar Raudoja

Tartu Kunstimaja kõigis kolmes galeriis on 21. septembrini avatud Andrus Joonase näitus "Meelesurfar". Tegemist on ühe inimese elu- ja arengulooga, mis ilmselt tuleb tuttav ette ka paljudele teistele.

Põhimõtteliselt on tegemist elutöönäitusega, elavatele klassikutele korraldatakse taolisi üldjuhul juubelite aegu ja kõige parem koht selleks oleks kindlasti Tallinna Kunstihoone. Aga isepäise tegelasena ei oota Joonas kutset keskselt institusioonilt ega ka numbrite ümmardumist, vaid korraldab kõike ise ning Tartu Kunstimaja on selleks just sobiv koht.

Kõike elu jooksul loodut siin mõistagi näha ei saa. Valiku siduvaks liiniks on tegevuskunst, ehk siis lisaks performantsivideotele ja -fotodele on välja pandud nendega seonduvad maalid. Mõnede puhul on seos otsene, näiteks on maalil kasutatud assamblaaži tegevuskunstis kasutatud esemetest ja rõivastest (nt „Sinine veri“ 2011, „Kuldne Buddha Pärnus raamatukogu kohal juunis 2011“ 2012 jt). Teiste puhul on seos kaudsem, rohkem vaimne (nt „Minu lootuse lugu“ 1998 , „Tee kadunud linna“ 2008).

 

Performants, vähemalt Joonase, aga ka paljude teiste kunstnike jaoks on midagi sarnast religioossele rituaalile. Kui usklik käib olenevalt konfessioonist teenistusel, pihil, sakramente vastu võtmas jne selleks, et kinnitada oma usku ja selles vallas areneda, siis tegevuskunstnik viib regulaarselt läbi isiklikke rituaale, millega ta kinnitab oma kogemuste kaudu järeldatud tõdemusi, programmeerib eesmärke ja mainfesteerib seisukohti elu ja asjade osas. Rituaalid ei toimu pühakojas, vaid performantsikunsti festivalidel, näitustel ja muudel sündmustel.

 

Mõned performantsid võivad olla aga ka isiklikus aegruumis. Üks Joonase kestvusperformants on „Elu ilma CV-ta“, mis algas aatal 2000 CV-st loobumisega. Teatavasti on projektipõhises kunstielus kunstniku CV üks määravamaid komponente ja kunst ise jääb sageli selle kõrval varju. See ajaski Joonasel kopsu üle maksa ja inspireeris süsteemile vastu astuma. Aastal 2007 jõudis ta järeldusele, et elada dogmaatiliselt ilma CV-ta teeb sama välja, kui elada CV nimel. Nüüd, aastal 2014 kuulutas ta selle kestuvsperformantsi lõppenuks. (Ja see ajajoon kinnitab veelkord teooriat sellest, et inimese elu jaguneb 7-aastastesse perioodidesse.)

Möödunud kahe seitsmeaastaku vältel jäi üht-teist siiski ka paberile. Eksponeeritud on seinatäis ülestähendusi, mis pärinevad ateljeeseintelt ja märkmikest. Need koosnevad peamiselt tsitaatidest ja mõttearendustest, mis on pärit esoteerilisest eneseabikirjandusest. Siin kajastub kunstniku vaimne areng kahtlemata paremini, kui formaalses CV-s.

Kogu sellest tekstist, aga ka loost, mis kulgeb läbi Joonase loomingu alates aastast 1995 kuni tänaseni, koorub juhtmõte „Armastus võidab hirmu“ (sama pealkirjaga on näitusel ka üks installatsioon, konidega kaetud koolipink aastast 2007). See ongi tema isikliku religiooni mõte – armastuse otsimine ja hirmudest vabanemine. Kõlab banaalselt, sest need igatsused on nii kohutavalt üldinimlikud ning seetõttu pole neis justkui midagi originaalset, kunstilist.

Tegelikult on originaalne siin julgus see lihtne, kuid oluline püüdlus avalikkuse ette tuua ja teha seda kunstiliselt adekvaatses, mitte mingis new-age-kitši vormis. Kaks Joonase maja, installatsioonina eksponeeritud „Mälestusmärk kapitalismiohvritele ehk valge maja“ (2003) ning videona esitletav „Punane maja“ (2002) viitavad küll ka ühiskondlikele protsessidele, aga on peamiselt siiski üksinduse ja sellest vabanemise igatsuse monumentaalsed väljendused.

 

Enamasti on kaasaegses kunstis kombeks teha nägu, et kunstniku mõttemaailm on üdini kontseptuaalne ning vihjeteks isiklikust elust tulenevatele impulssidele on ruumi ehk vaid võrdõiguslikkuse eest võitlemise kontekstis. Mõistagi on see kõik üks suur näitemäng, sest ka kunstnikud on inimesed ja armastuse otsimine on okkaline mitte vaid vähemustel ning rõhututel.

 

Armastust uurides on leitud mitmeid tasandeid alates bioloogilisest kuni millegi ülemeelelise ja kirjeldamatuni. Joonase näituse pealkiri „Meelesurfar“ viitab sellele, et uurimise all on meeltega tajutav maailm ehk siis kõik see, mis meid igapäevaselt ümbritseb – naised, mehed, lähedus, üksindus, seks, kunst ja muu inimesele vaevata tajutav. Samas on armastus nagu fraktalite süsteem, kus alati suuremas sisaldub väiksem ja vastupidi, seega meelelise maailma mustrid kordavad vaimse maailma omi ja nii tekib üpris maiste teemade käsitlemisel kunstilise üldistuse vormis tervik, mis sisaldab armastuse kõiki tasandeid.

Mingi konkreetse lahenduseni pole Joonas jõudnud. Tema loomingu esimene pool, mis peegeldub valdavalt Huntmehe saagas, oli lineaarne, selles oli lootus, et probleemid on kuidagi võimalik lahendada ja eesmärgini, ehk siis õnneni jõuda. Esialgu proovis ta seda agressiivselt, Kollase Huntmehena, kes võitles väliste jõududega ehk naiseks kehastunud koletisega. Võitlus ei viinud kuhugi ja aastal 2006 tundus lahendusena „Kunstnik armastab koletist, koletis armastab kunstnikku“. Siis muutus ta Valgeks Huntmeheks, kes hakkas vaikselt otsima võtit õnneni pigem iseenda seest. Ja pärast viskas hundimaski hoopiski maha.

Püha tõde on see, et kõik ongi tsükliline ja korduv, kord jääb hirm peale, siis jälle armastus. See on protsess, sansaara. Ja seda väljendab ka Joonase uuem looming, nii maalid kui performatsid, millistest viimased on sündinud valdavalt gastrollidel Venemaal. Neis ei ole enam suuri lugusid, pigem on tegu humoorikate ja eneseirooniliste miniatuuridega näiteks teemal „Eesti rahvakombed“ (Dulesovo 2012, Shirayevo 2013) või ka iseenda varasema loomingu parafraseerimise, kohati isegi parodeerimisega („Aledoia. Imelind ja kuri kits“, Shirayevo 2011).
Lihtsa inimese elu on lihtne. Keerulise inimese elu on keeruline. Kunstnikud kuuluvad üldjuhul keeruliste inimeste hulka. Sellest on kahju, aga samas tuleb tunnistada, et lihtsast elust sünnivadki lihtsa-elu-seriaalid, aga keerulisest elust võib sündida kunst, kui käsitleda seda süvitsi nii käe, mõistuse kui südamega.

Alar Raudoja fotod



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: