TMK intervjuu: Persona Grata Taavi Tulev ({{commentsTotal}})

Taavi Tulev
Taavi Tulev Autor/allikas: Harri Rospu

Intervjuu Teater. Muusika. Kino augusti-septembrinumbrist.

Silmitsi Wochtzchéega

Kohtumisel Taavi Tulevi, alias Wochtzchéega peaks end varustama teatava teadmiste pagasiga, kuna tegemist ei ole sugugi lihtsalt seletatava olevusega. Kes on Wochtzchée?

Olen rohkem eraklik inimene ja mingisugune small-talk või väljapeetud viisakus ei paku mulle pinget. Ma ei hinda inimeste juures seda, mida nad räägivad, vaid seda, mida nad teevad. Paraku on tihti nii, et inimene, kes teeb midagi väga erilist, võib samal ajal osutuda suheldes üsna keeruliseks. See on ka seletatav — tal on ehk nii palju olulisi teemasid, et pole lihtsalt aega teiste vastu piisavalt kena olla. Kindlasti võin ka mina tunduda paljudele inimestele liiga radikaalne ja aus.

Mis paneks sind tõsiselt mässama? Mille vastu sa võitleksid?

Tõenäoliselt rumalus. Samas näen, et rumalus hävitab end ise, polegi vaja sellele eriti kaasa aidata. Mulle ei meeldi, kui inimesed ei mõtle oma peaga, vaid usuvad pimesi kõike — meediat, alternatiivmeediat, sõprade arvamust jpm.

Räägi pisut oma lapsepõlvest. Mis sulle meenub, kui mõtled tagasi ajale, mil otsuseid tehakse veel ebateadlikult?

Mul on kolm venda ja õde. Meil on väga erinev maailmavaade, igaühel on oma kosmos, milles ta elab. Kummalisel kombel on mu esimene hetkel meenuv lapsepõlvemälestus seotud ühe puuga, mis oli ümber kukkunud. Sellele sai üks puutükk vahele kasvatatud, et ta ometigi jälle lehte läheks.

Helid on mind kogu aeg ümbritsenud. Kuigi ma olen pisut erineva muusikaga üles kasvanud võrreldes oma eakaaslastega. Näiteks pole ma lapsena kunagi raadiot kuulanud, mul oli lihtsalt hoopis teistsugune muusikamaitse. Hakkasin nelja-aastaselt viiulit kääksutama. Kuid selline pilli mängimine ei ole minu mõistes muusika tegemine, see on rohkem seotud motoorika arendamisega. Ma ei arva, et see oleks olnud mu elus väga oluline punkt. Määravam oli pigem see, et kui ma lapsena olin mingis mürarikkas keskkonnas, vajutasin kõrvu lahti ja kinni ning mängisin sellega, kuulates, kuidas müra kõrvus moondus. See esteetika heli kuulamisest või heliga trikitamisest oli mulle palju olulisem viiuliõpingutest. Jätsin kaheteistaastaselt viiuliõpingud pooleli.

Õppisid Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis, kas selles ajajärgus oli sinu jaoks olulisi hetki?

Keskkoolis veetsin kogu vaba aja joonistades või sõpradega olles, kooli kohustuslik osa oli minu jaoks siiski igav. Ma ei ole kunagi olnud karjaloom. Oma klassist suhtlesin vaid mõne lähema sõbraga, mul oli millegipärast parem klapp vanemate klasside õpilastega. Näiteks alles 12. klassis sain teada oma kõigi klassikaaslaste nimed. See ajajärk kujuneski selliseks, et kohe koju jõudnud, ei teinudki ma eriti midagi muud kui arvutiga muusikat.

Tol ajal meeldis mulle keeruline muusika ja suhteliselt küünilised bändid. Selles muusikas oli huumorit ja iroonilist tõde. See läks väga hästi ka mu enda maailmanägemisega kokku. Tunnen hea muusika enne ära, kui mass selle headusest aru saab. Selle poolest olen proto-hipster. Tol ajal olid minu jaoks olulised tegijad näiteks Aphex Twin, Boards of Canada, Velvet Underground ja Sonic Youth. Sõber Priidik oli see, kes mulle keskkooli ja põhikooli ajal uut muusikat tutvustas ja kellega me tegime koos meie esimest bändi, mis kandis nime Hirm. Priidik oli ka bändis „Laulan sinule tantsija“. See on kummaline, et nüüd on meil Jaan Tätte jr-iga bänd, mis kannab nime Armastus. Aga võibolla ei olekski ilma Hirmuta praegust Armastust ja ka vastupidi.

Millal hakkasid ise muusikat komponeerima?

Ma olin umbes viisteist, kui hakkasin muusikat tegema. Esialgu oli see eksperimenteerimine. Salvestasin näiteks kõikvõimalikke helisid, mida tekitasin pintsettide, nõelte, joonlaudade, plekkpottide või mis iganes asjaga, mis heli tegi. Sel ajal süntesaatorit ei olnud ja pidin ise kõige lihtsamate vahenditega heli genereerima. Nendest panin siis loo kokku. Algul mõjutas mind tugevalt eksperimentaalne muusika. Muusika pidi olema originaalne. Kui ma praegu loon muusikat, mõtlen iga nüansi või detaili peale, mis on kusagil peidus. Või kui olen ise mingis loos laulnud, olen pidanud vahel tegema seda tuhat korda järjest, et õiget heli kätte saada.

Su elu kõige pöördelisemaid sündmusi?

Mu elu kõige pöörasem ja ühtlasi pöördelisem sündmus toimus Vilsandil, kui olin õppinud ujuma. Hindasin siis oma võimeid üle ja ujusin natuke liiga kaugele ning vajusin ühel hetkel põhja. See oli aastal 2004. Õnneks toodi mind siiski välja. Umbes üheksakümne viiel protsendil inimestest, kes on midagi sellesarnast kogenud, ei ole elu pärast seda enam sama, mis enne. Mina sain pärast seda sündmust teadlikuks sellest, et kõik elusorganismid siin maailmas on võrdsed. Hakkasin tunnetama seda, et maailm, milles me elame, on suuremal määral vaid illusioon. See oli väga radikaalne muutus. Kui ma enne seda olin põhimõttekindel lihasööja ning mul olid üsna kindlad vaated elule, siis praegu on need muutunud. Võiksin oma vaateid nimetada pigem küüniliseks elufilosoofiaks. Pärast seda maailmavaatelised muutused süvenesid veelgi enam ja ma tegin siis albumi „Diktüoneemakilt”. See kogemus mõjutas tugevalt ka mu loomingut. Varem olin teinud sellist ennastotsivat, pisut veiderdavat muusikat, pärast seda sündmust muutus aga kõik väga kontseptuaalseks. Muusika ise sai minu jaoks rohkem vahendiks, mille puhul ma juba teadsin, mis funktsioon tal peab olema.

Sinu muusika on kuulaja suhtes päris nõudlik. Missugune on hea muusika kriteerium?

Selliseid asju nagu „hea” ja „halb” otseselt ei ole. Kui inimesel on mingi sõltuvus, olgu selleks siis hea muusika või midagi muud, tuleneb see sellest, et kui ta seda tarbib, keskendub kogu ta aju sellele nii tugevalt, et ta ei märka enam oma ümbrust. Kui helid mõjuvad nii, et selle tõttu ununevad ebaolulised detailid igapäevasest olmest, ongi see hea muusika. Ma ei tea, kui palju on Eestis muusikuid, kes teeksid sellist süvaelektroonilist muusikat. Ikka väga palju ollakse kinni mingis stiilis. Ma arvan, et minu muusika tuleb rohkem kutsumusest. Minu eesmärk on teha sellist muusikat, et seda kuulates saaks muu maailm helidesse sulada. Nii et inimene saaks unustada aja ja ruumi, milles ta on. Samas oleks see nii loomulik olemise viis, et kuulates muusikat, unustaksid täiesti, et sa kuulad seda. Minu arusaamise järgi ongi hea muusika just selline.

Sinu muusika on tehniliselt väga keerukas. Kuidas sa selles kõiges orienteerud? Kas tehnika ei hakka vallutama ühel hetkel helisid su sees?

Tehnika on siiski ainult vahend. Süntesaatoriga on nii, et iga kord nuppu keerates on see nagu uus pill. Tooni genereerimisel on erinevad parameetrid, mis siis mängima hakkavad. Kui ma nende efektide rägastikus midagi väga keerulist genereerin, siis enamasti alguses ei tea, mis sealt täpselt tulema hakkab. Vahel tekib mul visioon sekundi murdosas ja mõni heli on eriti keeruline, tehniline ja spetsiifiline ning selles on tohutult palju nüansse. Selline keerulise sound’iga süntesaatorimuusika on kõrvale nauding. Ma mõtlengi rohkem muusikat tehes selle sound’i peale. Kuid mulle meeldivad ka keerulised programmid ja süsteemid — kogu see loogika, mis selles on. Vahel inspireerib see, kui mingisuguste algoritmide arvutatud helil mingil hetkel samad sagedused vajuvad või kaovad üksteise sisse ära ja seal tekivad mingisugused tehnoloogilised probleemid, mis tulenevad heli summeerimisest. See on päris huvitav. Ma ei tea, millest see on tingitud, võibolla sellest, et kell nende taga tiksub samamoodi. See on samasugune efekt, mis tekib paljusid inimesi korraga rääkimas kuulates. Mingil hetkel ei suuda siis enam hästi eristada, kes täpselt räägib. Süntesaatorite maailmas on seda kõike tugevamalt tunda. Ma tean, et mul on oma stuudios väga hea tehnika, aga nendes pillides on mul kõigis taotluslikult väike viga sees. Nad on sel moel palju elavamad, mitte nii steriilsed.

Kunstis kasutatakse väga palju „vea esteetikat”, kas sina mängid muusikas sama esteetikaga?

Arvan, et mu muusika ise on siiski täiuslik. Aga need aparaadid, mida ma kasutan, elavad oma elu. See, et nad sahisevad või kohisevad ei ole viga, sellest mürast tulebki ju heli ilu välja. Kui me ringi vaatame, siis näeme ka, et meid ümbritsevad varjud ja detailid, mis on kusagil peidus ning mida kohe ei hooma. Ometi on nad olemas.

Muusikaga paralleelselt teen ma ka fotosid, mida muidugi hiljem töötlen. Näiteks üks algne äikesetormi kujutav foto koosneb mul 33 erinevast pildist, mis ma olen kokku sulatanud. Ma arvan, et pildistamine ja helide salvestamine on ühe ja sama asja kaks poolt. Kõik visuaalne ja heliline informatsioon on kogu aeg meie ümber olemas, seda tuleb lihtsalt vaadata või kuulata nii, et see muutuks esteetiliseks. Nii näeb väga erilisi hetki, näiteks päiksetõusust punaseid pilvi... Või ühel viimatisel salvestuskäigul Ruitjas vehklesid taevalaotuses virmalised.

Oled viimasel ajal palju salvestanud loodushelisid. See erineb kardinaalselt elektroonilisest muusikast. Kui palju sa miksid neid loodushelisid oma muusikasse?

Üldjoontes ma neid omavahel kokku ei sega. Mulle meeldib esteetiliselt just puhas loodusheli. Ma ei taha seda kuidagi rikkuda ja ma ei arva ka, et see alati muusikale midagi juurde annaks. Maailm, milles me elame on juba ise nii täiuslik, et me ei pea sinna midagi juurde panema ega seda kuidagi muutma. Salvestamine on muidugi märksa keerulisem kui pildistamine. See vajab palju tehnikat ja vaikust ning ka keskendumist. Ma näen nende salvestustega tehniliselt päris palju vaeva. Samal ajal on see mulle ka palju andnud.

Kõige paremad kellaajad on selleks siis kui inimesed magavad — päiksetõusu ajal, kui elu vaikselt ärkab. Muidugi kõik sõltub ka ilmast. Et seda kõike kuulda ja märgata, tuleb ka palju ringi käia ja nautida, värsket õhku hingata ja puude all istuda ning pilvi ja merepeegeldust vaadata.

Enamasti ongi nii, et välja minnes tundub, et selles ei ole midagi erilist, alles hiljem üle kuulates saab selle väärtusest aru. Kui muusika ja meloodiline looming on nii ettearvatav, siis sellised salvestused on täiuslikud ning ettearvamatud. Selles on kõik sagedused olemas ja see matab endasse kõik muud helid ning me ei märka enam segavat müra.

Mis plaanid on sul tekkinud seoses looduses salvestatud helidega?

Praegu elan linnas ja see on suhteliselt tüütu. Tahaksin elada maal ja olla rohkem loodusega koos. Tahaksin tuua neid loodussalvestusi kunagi rohkem avalikku ruumi. See on aeglaselt kasvav plaan. Tahan tuua neid helisid linnakeskkonda. Kui me läheme mis tahes ruumi mingis keskkonnas, siis oleme kogu aeg müraga ümbritsetud, see tekib paratamatult mingitest olmehelidest. Näiteks kui tööst väsinud inimene paneb tavaliselt koju tulles teleka mängima, on ta kogu aeg samasuguse stressiallika keskel, mis sunnib teda pidevalt tarbima. Inimesed ei mõtle selle heli peale, kuid see koormab aju ja keha. Näiteks ka halva akustikaga ruumis võib inimese mälu ja keskendumisvõime olla kuni kaheksakümmend protsenti halvem. Ei saagi loota, et kõiki neid olmehelisid on võimalik täielikult vältida, kuid ma väga tahaksin kaasa aidata sellele, et me elaksime parema heliesteetikaga keskkonnas. Näiteks on tehtud teste, kus naturaalset linnulaulu ning loodussalvestusi on mängitud haiglas. Need patsiendid, kes on nende helide keskel olnud, on paranenud palju kiiremini, sest neil on vähem stressi.

Mida tähendab sulle helidisain?

Heli abil on võimalik anda ruumile mingi funktsioon. Kui näiteks sooviksime kitsa koridori puhul, et inimesed sealt kiiresti ära läheksid, peaksime seal kasutama heli, mis mõjuks vastavalt inimese alateadvusele. Või näiteks, kui suures galeriis näitust vaadates tajub inimene kogu seda ruumi tervikuna. See võib vahel olla ka segav faktor, kuigi me seda otseselt ei märka. Sellise ruumi puhul peab mõistus alateadlikult palju vaeva nägema, et seda heli lahti seletada, see aga on ajule koormav. Kui näiteks teha ruumi helifoon, mis on ühtlane, siis on võimalik ära unustada selle ruumi mõju, ja nii saab muuta selles olulisi rõhuasetusi.

Möödunud suvel oli mul linnaruumis päris huvitav projekt installatsiooniga „Laud”. See asus endisel EKA hoone platsil. Panin sinna fooniks heli, kus linnulaul ja metsahelid olid viiekordselt aeglustatud. See mõjus selles linnaruumis väga kummaliselt, tekitades seal täiesti teistsuguse kosmose. Inimesed istusid ja ootasid bussi ja see helifoon toimis päris hästi.

Oled sa teinud midagi ka teaduse ja muusika sümbioosis?

Teadus on minu jaoks inspireeriv, ma vahel esinengi teadlase kitliga. Üks kõige huvitavamaid esinemisi oli meil Taavi Laatsitiga Ajaloomuuseumis. See oli helifüüsika loengkontsert-workshop, mis kandis nime Topelt Taavi. Publik oli uudishimulik ning ei jäänud distantseerituks nagu tavaliselt elektroonilise muusika puhul. Tutvustasime siis elektroonilisi muusikainstrumente ja meil olid seal kohal ka kõige vanem elektrooniline instrument ehk teremin ja ka kõige uuem ehk iPad. Me ehitasime üles süsteemi, kuidas laserid peegeldasid kõlaritelt valgust tagasi ja tegime nii-öelda optilis-mehaanilise ostsilloskoobisarnase seadme. See oli endale ka päris huvitav.

Räägi pisut ka oma uuematest albumitest, olen kuulnud, et sinult on oodata ka uuemat muusikat.

Järgmist albumit on mul plaanis välja anda plakati kujul. Sellel on kujutatud fraktalid, mille üks sõber tegi spetsiaalselt selle muusika jaoks. Pilt ise koosneb matemaatilisest valemist, selles on sadu miljoneid piksleid ja seda pilti renderdas ülivõimas kuueteistprotsessorine arvuti, arvutades seda pilti välja peaaegu kaks päeva. Seda võib vaatama jäädagi. Iga kujund on sellel erinev ja sama ajal seesama. Ükskõik millist kohta vaadata, ikka leiab siit midagi uut, see on nagu lõpmatus. Peatselt ilmub ka Pastaca remiks, mis tuleb vinüülil, sellel kogumikul, mille annab välja Õunaviks. Ning lähemal ajal peaks välja tulema ka üks loodusplaat. Kõigis oma albumites olen ma ise väga tugevalt sees, ei ütleks, et olen mõnes parem inimene kui teises.

Sul on olnud väga palju projekte. Milline neist on sinu enda jaoks kõige erilisem?

Andsin möödunud suvel välja albumi, mille plaadid on kõik käsitsi tehtud ja neid ongi võimalik avada ainult üks kord — ainult siis, kui nende ümbris purustada. Tahtsin, et see oleks võimalikult vähese kujundusega plaat. See plaat on samal ajal ka objekt, mille võib panna seinale või riiulile ilma seda kunagi avamata. Plaadiga saab kaasa koodi, mille abil muusikat alla laadida. Selle nimi on „Wochtzchée T 400“, selles on neli lugu. See on suhteliselt intensiivne muusika. Mulle tundub, et lugusid ei peagi plaadil olema liiga palju, pole mõtet luua kvantiteeti. Need neli lugu on väga tugev tervik ja ma tundsin, et neid ei olegi rohkem juurde vaja. Need lood on üksteisega tugevalt põimunud, sest nad on loodud samas meeleseisundis. See oli selline talveune seisund — külm, pime talv, karge lumi ja tähed taevas.

Meenub veel üks sinu anonüümne projekt, mis osutus üsnagi populaarseks....

Tavaliselt tegin elektroonilist muusikat ja ma ei laulnud. Siis mõtlesin, et üllatan oma toonast pruuti, kes on mu praegune abikaasa, mõne väikse veidrusega. Ta elas siis Tartus. Ja loole nime panemine oli ka ülimalt lihtne, see oli „Laulan sinule” Üks ajendeid oli ka EMTAs õppimisest. Seal oli vaenulik suhtumine kõigesse, mis oli „mainstream’i maale” suunatud. „Laulan sinule” ei olnud kindlasti mõeldud mainstream’ina, kuigi see kujunes nii välja ja on hetkel ainus projekt, mille lugu on kunagi olnud Raadio 2-s nädala demo. Selle projekti puhul oligi kõige raskem just sõnade kirjutamine. Sest olulised ei ole sõnad, vaid mõte selle taga — „Televisioon, sealt asju näeme, kuid näen, et kaob mu nägemisvõime. Poest tean ma alati, mida osta, isegi siis, kui ma ei mõtle.” Televisiooniga seoses tekkis mul veel üks selline lõbus lugu, et ETV „Eesti Top7” polnud nõus mu lugu „Vilsandi” eetrisse laskma — liigse alastuse tõttu. Mina aga näen seda nii, et see on meedia hullumeelsus hoida inimesed elunormaalsustest eemal. Inimesi õpetatakse ennast häbenema ja samal ajal näidatakse sõda ja vägivalda. Nimetatud video puhul oli lõbus see, et laadisin too üles ja siis läksin sõbraga Kukekesse sööma. Möödus umbes viisteist-kakskümmend minutit üleslaadimise lõppemisest ja selle Facebookis jagamisest. Tänaval laua taga istudes ja sööki oodates aga juba kuulsime seda lugu kusagil kõlamas. Sotsiaalmeedia kaudu levib info kiiresti.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: