Rael Artel: Tegelikult on maailm suurem kui Eesti ja Tartu
Kohtun Tartu Kunstimuuseumi skandaalse direktori Rael Arteliga (s. 1980) Tallinnas Balti jaamas. Neoonroosade päikeseprillidega muuseumijuht saabub otse kultuuriministeeriumist, vedades enda järel rasket kohvrit. Enne, kui oranž rong teda Tartusse tagasi sõidutab, räägime veidi Tartu Kunstimuuseumi saavutustest, probleemidest ja plaanidest.
Miks sa ühtelugu ministeeriumi vahet käid?
Oleme ju kultuuriministeeriumi hallatav riigiasutus, ikka on vaja nö emafirmaga asju ajada. Kõne all on erinevad teemad. Siseaudit tegi meile ettepaneku vähendada museaalide hulka deposiitkogus. Deposiitkogu on selline kogu, mis asub küll muuseumis, aga kus eraisikud hoiavad oma töid, paljud on seal juba alates sõjast saadik, kuid on ka nõukogude perioodil hoiule antud kunsti. Praegu tegelemegi Ants Laikmaa arhiivi põhikogusse võtmise küsimusega. On tulemas Laikmaa 150. sünniaastapäev ja plaanime Kumuga koostöös sel puhul suurt Laikmaa näitust.
Täna oli kõne all ka muuseumihoone temaatika. Riigi Kinnisvara AS (RKAS) tahtis saada teavet meie Vallikraavi 14 ehitise tehnilise seisukorra kohta.
Kas RKAS ise ei tea, et majad hakkavad teil kõik varsti ümber kukkuma?
Eks nad ikka on selle olukorraga tuttavad ja nagu ka kõik eelmised direktorid, üritan ka mina midagi ette võtta.
Tartu Kunstimuuseumi näitustemaja Raekohja platsil ja kogude hoone Vallikraavi tänaval . Fotod: Postimees/Scanpix
Kas on loota, et see ettevõtmine päädib uue muuseumihoone ehitamisega?
Eks ikka peab lootma. Esialgu töötame ajutise lahenduse suunas, püüame leida koostöös RKAS-e ja ministeeriumiga võimalusi kogude turvalisse kohta kolimiseks.
Kumbki meie käsutuses olev hoone ei ole tegelikult muuseumiks ehitatud, ei Vallikraavi maja hoidlateks ega Raekoja plats 18 näitusteks. Viimane pole tegelikult ju üldse meie oma, rendime seda linnalt. Vallikraavi tn14-sse kolis muuseum 1946. aastal kui ajutisele pinnale, kui II Maailmasõjas oli hävinud muuseumihoone Laial tänaval.
Vasakul: V. Erm, J. Koorti "Halastaja õe" ja E.Jõesaare "Naise torso" juures Tartu Kunstimuuseumi päästetöödel Lai t 17. 29.01.1943. Paremal: Tartu Kunstimuuseumi rusude alt on vabastatud lademik õlimaale, mida varemeilt alla kantakse. Naisega maali hoiab kujur Jõesaar. 29.01.1943. Fotod: TKM arhiiv
Vallikraavi hoone olukord on tõesti kehv. Vahelaed ei pea varsti enam vastu. Sealt tuleb kogu ära viia enne, kui õnnetus juhtub.
Sa ei hiilga just utopismi ega optimismiga. Mõned asutusejuhid hakkavad kohe nõudma, et neile tuleb uus maja ehitada, ja mõnedel läheb see isegi läbi. Kas hoiad meelega madalat ja realistlikku profiili?
Olen väga optimistlik, aga ka realistlik. Uue maja ehitamine avalikuks kasutamiseks tänapäeva Eesti vabariigis on kindlasti poliitiline otsus. Mina seda otsust ei tee, kuigi loomulikult on plaane vajalik teha. Tartu linn on tegelikult broneerinud ühe krundi kesklinnas, Poe ja Küüni tänava nurgal kunstimuuseumi jaoks, tuleb see siis 10 või 100 aasta pärast. Võibolla mingil hetkel tekib poliitiline tahe ehitada uus muuseumihoone, mis võiks olla kindlasti kesklinnas.
Tahe rajada kultuuriobjekte ei teki poliitikutel kunagi iseenesest. Tahe tuleneb alati sellest, et keegi asjast huvitatu ähvardab ja ehk isegi santažeerib neid. Sellega sa ei viitis tegeleda, nagu aru saan?
Küsimus pole viitsimises, lihtsalt praegusel hetkel on kultuurisektori investeeringud planeeritud aastani 2018 või 2019. Olen saanud sõnumi, et seni, kui ERM-i ehitus käib, uut riiklikult rahastatud kultuuriobjekti Tartusse ei planeerita.
Muuseumis endas toimuvad reformid ja iga päev on täidetud praktiliste ülesannete lahendamisega, mis hõivavad suurema osa tähelepanust. Ruumiteema pole maha maetud, lihtsalt teiste teemade kõrval pole see pidevalt esiplaanil.
Tartu Kunstimuuseumis on viimase aasta jooksul toimunud palju ümberkorraldusi nii seoses uue juhi ehk siis sinu tööleasumisega kui ka ministeeriumi korraldatud auditi nõuannete valguses. Mis on juba praegu uutmoodi ja millised on arenguplaanid?
Avalikkus on kurtnud, et muuseumi visioon ei ole piisavalt avalik. Päris nii ei ole. Olen üksjagu rääkinud, et eesmärk on kujundada see asutus avatud, kaasaegseks, külalislahkeks, professionaalsel tasemel töötavaks väikelinna kunstimuuseumiks, kus on huvitav nii erialaprofessionaalidel, üliõpilastel, kooliõpilastel kui hansalinna külastaval turistil. Tulevikuvisioon on avaldatud ka muuseumi kodulehel, kus igaühel on võimalik sellega tutvuda.
Uue olukorra saavutamiseks on tehtud strukturaalseid muudatusi, meil on nüüd konkreetselt eraldatud kogude-, näituste- ja haldusosakond. Kogude osakond tegeleb kogude hoidmise, säilitamise ja nende digiteerimisega. Ministeerium on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2018 on kõik museaalid digiteeritud ja sisestatud muuseumite infosüsteemi MUIS. See võtab päris palju aega ja jõudu, kui arvestada, et meil on ligi 23 000 museaali, lisaks veel ka arhiiv ja fotoarhiiv, aga ainult seitse töötajat.
Näitusteosakond hakkab tööle saama, seal töötavad kuraatorid ja muuseumipedagoog. Varem tegid kõik töötajad jõudumööda näitusi, nüüd üritame töösse kaasata oma kuraatorite kõrval ka külaliskuraatoreid, samuti teeme koostööprojekte. Hariduskeskust tahame jälle käima saada — huvitavad näitused on tulemas ja nende kõrval ka haridusprogrammid koolilastele.
Ministeeriumi siseaudit on viinud ka haldusosakonna reformini. Praegu loobume oma raamatupidajatest ja läheme üle teenuse sisseostmisele.
Olen üritanud ajada asja sinnapoole, et inimesed teeks seda, mida nende ametinimetus ja ametijuhend ette näeb ettenähtud mahus. Eks kiiretel päevadel peame kõik olema multifunktsionaalsed, kuid argipäeval tuleb keskenduda ikka oma põhitööle.
Kas sellest lahvatasidki lõkkele konfliktid muuseumis, et töötajatelt hakati nõudma ametikohustuste täitmist?
Konfliktide põhjus on väga kompleksne, seal ei ole ühte konkreetselt sõnastatavat põhjust.
Ühelt poolt on tõesti nii, et kui inimesed on väga kaua samas kohas töötanud, siis nad kipuvad ära unustama, et neil on tööleping, kus on kirjas väga konkreetsed tööd, mille tegemine on tööandjaga kokku lepitud. Meie palgad on küll väga väikesed, aga kui need on mõlemapoolselt kokku lepitud ja inimene on nõustunud selle raha eest töötama, siis ta peaks lepingust kinni pidama.
Asutuses, kus inimesed on aastakümneid tööl olnud, tajutakse iga väikest muudatust kui rünnakut oma elutöö vastu. Paraku on ka ilmne, et vahepeal on Berliini müür langenud. See riik, kus elame täna, pole sama, mis ta oli aastakümneid tagasi. Kõik muutub.
Kolmas aspekt on see, mida ma ikkagi nimetan tsivilisatsioonide kokkupõrkeks. Sinna tööle minnes olin ainukene sealsetest nö sisutöötajatest, kes oli lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. Lisaks olen töötanud teistes muuseumites väljaspool Eestit ja õppinud mujal, minu arusaamine kunstist on erinev. Minu kolleegid olid enamuses Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna taustaga, mis evib natuke teistsuguseid väärtusi. Ma ei imesta, et erimeelsused ja möödarääkimised tekkisid.
Kindlasti üks aspekt, mis pole selles konfliktis väheoluline ning mille ka siseaudit välja tõi, on minu vähene juhtimiskogemus. On väga suur väljakutse muuta kiiresti ja kardinaalselt ühe suure ja raske laeva kurssi, sest see võib niimoodi ümber minna. Viimast olen püüdnud vältida — muuseum on ju ikkagi avatud ja hoidlates on kõik tööd alles.
Sul on vist ka üldse kollektiivis töötamise kogemus vähene, kuna oled ju olnud selline kass kes kõnnib omapäi, teinud sõltumatu kuraatorina oma projekte. Kas sa ise tajud, et ka siin võib olla üks põhjus?
Vabakutselise töö ei ole tegelikult päris nii, et ise teen kõike. Projektid ja festivalid nagu näiteks ART IST KUKU NU UT, Public Preparation, Rael Artel Gallery projektiruum jt sünnivad ikka väga paljude osapoolte tihedas koostöös. Muidu pole tulemused lihtsalt võimalikud. Ma pole tõesti aastaid ühes asutuses töötanud kuid väita, et mul üldse mingit koostöökogemust poleks, ei ole ka päris õige.
Muuseum on oma olemuselt täiesti midagi muud kui projektipõhine tegevus.
Olen sinuga absoluutselt nõus, muuseum on igavene ettevõtmine, mis peab kestma maailma lõpuni.
Milliseid sisulisi muudatusi muuseumi töös oled teinud?
Näituseprogramm on muutunud. Üritan hoida sellist balanssi, et meil oleks näituseid nii kogude põhjal kui ka kaasaegsest kunstist. Kindlasti tahaks sisse tuua rahvusvahelist mõõdet. See on oluline ühelt poolt publikule, et näidata mujal maailmas toimuvat, kuid rahvusvahelistest projektidest on kasu ka meile endile töötajatena. Eelkõige just see teadmine on oluline, et tegelikult on maailm suurem kui Eesti ja Tartu ja seal tehakse erinevaid asju ning mõeldakse ja toimetatakse sageli hoopis teistmoodi.
Üritame saada näitustele rohkem üliõpilasi, teeme koostööd üliõpilaspäevade ja selliste ettevõtmistega. Kutsume kõiki kunstierialade rebaseid ekskursioonile meie raamatukokku, sest meil on ikkagi Lõuna-Eesti suurim kunstiraamatukogu 28 000 teosega, samuti oma kogudesse ja näitustele.
Oleme nüüd neljapäeviti pikemalt lahti ja käivitame neil õhtutel erinevaid üritustesarju. Tahame kutsuda tippkunstiajaloolasi ja -teadlasi, kes on ühtlasi ka head lektorid, rääkima üldharivalt kunstist. Alustame ka seeriaga „Kogu lugu”, kus iga kuu räägib keegi kogude osakonnast, et mis meil seal ikka täpselt on ja kuidas seal töötatakse.
Igal aastal tahame korraldada ühe rahvusvahelise ürituse muuseumiprofessionaalidele. Eelmisel aastal oli püsiekspositsioonide seminar „Kuidas kommunikeerida kogusid?“, kus kohal olid kolleegid Hollandist, Poolast ja Leedust. Sel aastal tahame seminari teha muuseumide ja laiemalt kultuuriasutuste visuaalse identiteedi teemal. Kultuuriasutused ja muuseumid peavad avalikus ruumis võistlema kõigi teiste brändidega tähelepanu pärast. Kuna me oleme ise ka uue visuaalse identiteedi tellimise protsessis, siis uurime, kuidas ja mida üldse tellida.
Neljapäeval (25.09.2014, MK) avame Tartu ja Lõuna-Eesti kõige suurema kunstiraamatute poe. Soovime muuseumi fuajeesse, kus raamatupood asub, koondada kogu kunstikirjanduse, mis Eestis on välja antud – muuseumitelt, indie-kirjastustelt, ülikoolidelt. Ka raamatupoel oleks iga kuu üks üritus – kas mingi esitlus, seminar vms. Elamusmajanduse tingimustes oleme sunnitud mõtlema omatulu teenimisele, kuid teisalt on see meie jaoks väga intrigeeriv võimalus koondada muuseumi juurde kunstikirjutusest ja teooriast huvitatute ring.
Kunstimuuseum ei ole ainult koht, kus kuulata seltsimees kunstiteadlast tundide kaupa. Selle asemel võib vabalt olla mingi film, diskussioon või töötuba. Kunsti võib kommunikeerida väga erineval moel. Näitus on ainult üks variant paljudest.
Sain aru, et sul praegu kaasasolev roosakirju kohver on ka täidetud trükistega uue poe jaoks. Kas sa jäädki nüüd niimoodi kohvritega jooksma või hakkab poepidamine toimuma kuidagi mõistlikult?
Ei, see on eriolukord, praegu on ainult selline avamise-eelne paanika, sest kiiresti on vaja ühtteist transportida. Tegelikult teevad poodi eraldi inimesed, kes on väga entusiastlikud ja tublid. Võib tunduda, et muuseumipood on lihtsalt mingi nännimajandus ja ei muud. Samas kunst ei ole juba väga ammu ainult pilt seinal – selle juurde käivad kataloogid, tekstid, teooriad, raamatud, mida keegi kirjutab ja loeb. Nii saab kunstist rohkem teada.
Kuidas on sinu ametiajal toimunud kaasaegse kunsti näitused mõjutanud publikunumbreid ja kas on tajutav ka mingi muudatus tagasisides?
Mul on praegu käepärast ainult piletimüügi numbrid, mis on tegelikult vähenenud. Arvan, et kui süsteemis toimub mingi muutus, siis alguses kvantiteet või tarbijate hulk alati langeb ja hiljem hakkab uus asi leidma oma publikut. Ühe muuseumiinstitutsiooni eluea taustal – asutus töötab alates 1940. aastast – ei ole ju minu programm kestnud veel aastatki. Oleks ennatlik mõelda, et midagi muutub ühe näituse või poole aastaga.
Hea märk on see, et näitusi käiakse spetsiaalselt vaatamas Tallinnast ja isegi välismaalt. Inimesed, kes on Tallinnasse reisinud, tulevad sageli päevaks Tartusse näitustele.
Tänu meedias viidatud probleemidele on inimestele kohale jõudnud, et Tartu Kunstimuuseum on üldse olemas ja seal toimub midagi olulist.
Kas Tartu Kunstimuuseumil võiks olla ka mingi teistest muuseumidest eristuv fookus või nišš?
Muuseumide seas jääme ikka kunstimuuseumiks, kus näitame teoseid oma kogudest ning ka kaasaegset kunsti. Sisulises plaanis tahame eeloleval ajal keskenduda naiskunstile, meie kuraatorid tahaks selles liinis edasi töötada. Meil on suur Karin Lutsu kollektsioon, nüüd tuleb Malle Leisi näitus, juba on olnud Marina Abramovici ja Marge Monko väljapanekud. See pole loomulikult igavene nišš, kuid praegu tundub, et on kogunenud jada naiskunsti näitusi, mille pinnalt edasi mõelda.
Jääb sul aega ka puhkamiseks ja mõtisklemiseks?
Praegu on muuseumis nii palju eri suunal muutusi toimumas, elu on hektiline. Ühelt poolt tuleb ära korraldada minevikust pärit probleeme, samal ajal tuleb hoida asutust igapäevaselt lahti ja näituseid töös, ja kolmandaks tuleb samaaegselt planeerida tulevikku. Enesereflektsiooniks ei jää eriti palju mahti. Sellest on muidugi kahju aga samas, võib-olla peaks praegu koguma seda, mida hiljem reflekteerida.