Timo Steiner: Me käisime ilmaennustaja Kuuse-taadi juures küsimas, et kuidas see ilm lähiaastatel on, sest on hästi loogiline, et kui inimene tahab kontserdisaali minna, siis ta peab läbima tükikese loodust. Kuidas loodus saab olema. Ja meile tuli vastu hea uudis, ta ütles, et järgmise paari aasta jooksul tulevad suhteliselt mahedad hooajad. Lund natuke tuleb, aga kahtekümmend kraadi külmagi ei tule. Kas kontserdikorraldajana teile selline info üldse kuidagi on oluline, mis ilm väljas on?

Margit Tohver-Aints: Ilusa ilmaga on hea kodust välja tulla, miinus kahekümnega ei taha keegi tulla. Ma usun, et kontserdikorraldaja seisukohalt on see positiivne.

Timo Steiner: Kas on kogemusi ka teil, kui see ilm on siseruumi kontserdi ära rikkunud, et pole piisavalt inimesi sellepärast olnud, et kakskümmend kraadi külma või vihm, või mingi selline asi.

Jüri Leiten: Sellist juhtumit ma ei mäleta, aga mina ei usu ilma, ilm on ikka ilm. Mulle näiteks see ilm, mis praegu väljas on, väga meeldib, siis on vähem inimesi liikvel ja üldse kuidagi rahulikum olla. Üks mu kunagine kolleeg, kui ta võitis veel eelmise riigikorra ajal üleliidulise konkursi, siis ta ütles, et näe ma võitsin selle situatsioonis, kus mul oli väike korter ja sadas vihma läbi. Aga nüüd, kus mul on maja, nüüd mul kuidagi motivatsioon puudub pilli harjutamiseks, nii et ma arvan, et iga ilmaga on võimalik emotsioonid kätte saada.

Timo Steiner: ERSO on nii sihikindlalt korraldanud teatavatel kuupäevadel, ja nädalapäevadel oma kontserte, et ilmselt ilm mängib väga vähe rolli.

Kadri Tali: Tõesti, ma arvan, et selles paigas, kuhu meie sündinud oleme, peame olema kõigeks valmis ja väga palju nutikaid inimesi on oma parimad mõtted bussipeatuses läbi mõelnud, kui auto ta märjaks pritsib ja tuleb mingi vapustavalt hea mõte. Öeldakse, et parim Eesti eksport on aju, mõttetegevusega me siin pimedas, hämaras, jahedas tegeleme, ilm meid küll ei häiri.

Timo Steiner: Kui üks eesti viinamarjakasvataja kurtis, et juuni oli siiski nii külm, et suhkrut viinamarjast ei saanud, milline see kontserdihooaeg tuleb, mismoodi me kevadel võiksime öelda, kui palju me suhkrut kogume sellest hooajast?

Margit Tohver-Aints: Ma usun, et Tallinna Filharmoonial tuleb mitmekesine ja huvitav hooaeg. Nüüd kohe etendub Mustpeade majas selline huvitav osalusdraama nagu "Viimane mustpea", mille on kirjutanud Indrek Hargla ja muusika on kirjutanud Tõnis Kaumann. Samal ajal on meil huvitavad Tallinna Kammerorkestri kontserdid, mis on paljuski koostöös Eesti Kontserdiga ja meie keldrisaalis toimuv Taff-klubi, mis sel hooajal alustab iganädalasena, varem ta oli kaks korda kuus.

Timo Steiner: Aga mingi üritus, mida sa nüüd eriti mõnuga ootad kusagil seal aasta teises pooles, et vaat see peaks meie korvi küllusega täitma?

Margit Tohver-Aints: Meil on põnev projekt 15. detsembril, kui tähistame Erkki-Sven Tüüri 55. sünnipäeva ja meil on sel õhtul kaks kontserti. Eriliseks teeb selle autorikontsertide õhtu just see, et helilooja on ise kohal, valge saali kontserdil, kus esineb Tallinna Kammerorkester ja kammerkoosseisud, helilooja ise dirigeerib ning laulab, ja õhtu jätkub keldrisaalis Taff-klubis, kus ansambel Heliotroop esitab seadeid In Spe loomingust ja nende muusikaliste numbrite vahel Igor Garšnek intervjueerib Erkki-Sven Tüüri ja avab seda põnevat mitmetahulist isikut, rockmuusikut klassikalise muusika heliloojana.

Timo Steiner: Nii et kõik tahud, mis vähegi on andnud välja pigistada sellest heliloojast, sel õhtul pigistatakse ka välja. Aga nüüd siis ka teisi sündmusi kõrvale panna?

Kadri Tali: Tegelikult on ERSO-l iga hooaeg hoopis erinevat nägu ja seekord on selline mürarikas ja võimas ja äärmusest äärmusse kontserdihooaeg, toimuvad erinevad sarjad. Oktoobri ja esimese kõige pimedama ja raskema aja mõtleme palju noorte peale, on see siis filmimuusika või Stravinski kevadpühitsus või lõunased kontserdid lastele või noortele või ka peredele, kes tahavad kuulata kevadpühitsust Aleksejevi taktikepi all või kes tahab kuulda Neeme Järvit džässi esitamas, Ellingtoni muusikat või kes tahab Charlie Chaplini "Suurlinna tulesid" näha koos filmi ja muusikaga. Samuti "Star Wars" - need nimed räägivad enda eest.

Aga et sündmusi on nii tohutult ja valiku peab tegema, siis kõige mõttekam oleks vaadata meie hooaega neid sarjade lõikes: "Maestro", "Meistriklass", "Gurmee", "Suurlinna tuled" ja "Nautimus", mis ütleb juba ära, et põhjust igal reedel on tulla meile. ERSO muide põikab ka Musiikkitalosse Villazoniga, legendaarse tenoriga, koostööd tegema, nii et saab olema põnev hooaeg.

Timo Steiner: Aga kui ma selle siis kokku võtan, siis hooaeg on õnnestunud, kui üks lapsevanem ütleks, et minu laps on isegi tahtmatult mulle saanud tohutuks ERSO fänniks tänu nendele tegemistele.

Kadri Tali: No mina arvan, et tegelikult on nii, et kui tuhandest noorest viis hakkab kontserdil käima, siis oleme meie oma töö teinud.

Timo Steiner: Rohkem ei mahuta ära.

Kadri Tali: Ei, mitte seda, aga ega me ei ole liiga ambitsioonikad arvamaks et kõigist inimestest saavad igapäevased kontserdilkäijad, kuid me anname võimaluse saada osa parimast, ja ma arvan, et noorele inimesele peaks näitama absoluutset maailmataset.

Timo Steiner: Kuidas maailmatase peaks siia tulema, kui viinamarjad on ikkagi sel laiuskraadil nagu nad on. Me asume ikka päris kaugel nendest kultuuritsentritest.

Jüri Leiten: Maailmatasemel muusikutel on ka põnev tulla vahest kohta, kus ei saagi viinamarju noppida ja veini...

Kui me nüüd sujuvalt Eesti Kontserdi juurde läksime, siis mul on kuidagi imelik korrata, et meil tuleb väga eriline või särav hooaeg, kõik me püüdleme sinnapoole, aga mina mõtlesin, et meil tuleb hooaeg nagu hooaeg ikka. Tahad või ei taha, ikka on üle 1200 kontserdi, ehk kolm kontserti päevas, meil on kümme sarja ja on selline sari, kus inimesed saavad endale ise kontserdisarja aasta läbi koostada. Inimene valib endale kontserdid kokku ja läheb kassasse ja ostab sarja endale välja.

Aga kui nüüd niimoodi tõsisemalt kontsentreeruda, siis Eesti Kontsert on sel hooajal oma neljast Eesti saalist hästi palju väljas: hõlmame üle 120 kontserdikoha üle Eesti ja kontserte on näiteks Moostes koos Tallinna Kammerorkestriga - jälle avastasime ühe fantastiliselt suure ja hea saali. Nii et eks Eesti Kontsert laiutab natuke ennast üle Eesti ja püüab pakkuda nii eesti interpreete kui mitte-eesti interpreete, aga kindlasti midagi põnevat ja erilist. Vaatasime, et ka meie koolikontserdid on muutunud sõnakaks, tantsuliseks ja atraktiivseks.

Kaks majakat, mis seda hooaega tähistavad: meie avakontsert Iisraeli filharmoonikute ja Zubin Mehtaga on juba läbi, läks edukalt, ja teine majakas pannakse püsti kevadel, kui on Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni "Aadama passioon", võin öelda, et nii töömahukat asja polegi meil kunagi olnud. Selle projektiga on juba kaks ja pool aastat tööd tehtud ja loodame, et hästi paljude toetajate abiga jõuab see ka mais finišisse.

Timo Steiner: Kui ilma kohta võiks nii öelda, et head ilma ei jagu palju, pigem me tunneme sellest puudust, kas muusikat jagub eestlasele piisavalt, kas eestlasel on kõht muusikast täis või mahub siia midagi veel?

Kadri Tali: Muusika on selles mõttes elamisviis, see peab ikkagi ümbritsema. Me siin praeguses olustikus saame aru, et ta ümbritseb meid hetkelgi, aga rääkides ilmast, öeldakse, et kui ilmast hakatakse rääkima, siis muust ei ole rääkida. Aga minul on konkreetne asi, mida ma tahan ilmaga siduda praegu: see on asi, mis ei sega küll kontserdi tegemist, aga segab inimesel majast, kodust välja tulla. Kui ikka sajab, siis on see elukene pisut keerulisem.

ERSO mõtles välja minu meelest täiesti unikaalse asja koos oma uue koostööpartneriga, kelleks on EUROpark. Seitse minutit, ise võtsin aega, on jalutada Rävala parklast kontserdile. Miks ma seda ütlen, on see, et kolm tundi parkimist on ERSO kontserdipiletit ostes tasuta. Meil on selline validaator, pargi oma pill ja oma parkimispiletit läbi libistades saab rahulikult oma auto sealt välja sõita. Eesti inimene ikka tahab planeerida.

Jüri Leiten: Kas vihmavarju ei saa?

Kadri Tali: Vat see on hea mõte, võib-olla tulevikus ka vihmavarju saab.

Timo Steiner: Aga kuidas on Tallinna Filharmooniaga, kes kalendri järgi vaadates hõredamalt kontserte pakub, kas te saate piisavalt teha?

Margit Tohver-Aints: Teeme vastavalt võimalusele, loomulikult me sellises mahus ei tegutse nagu Eesti Kontsert, aga püüame siiski selles väikses mahus olla võimalikult mitmekesised. Usun, et selliseid inimesi on ikka veel päris palju, kes ei jõua selliste organisatsioonide kontsertidele, kes siin laua taga istuvad. Selles osas seab kontserdikorraldajale ainult fantaasia piirid, et mõelda välja selliseid projekte, kunstilisi sümbioose, leida uut publikut.

Timo Steiner: Kuidas see fantaasia hetkel meie produtsentide ja muusikategijate peas on, kas ollakse heas vormis või tuleb pingutada, et need ideed kuskilt välja tuleksid? Kas peate kõvasti peale käima nendele inimestele, kes peaksid välja mõtlema, nagu dirigendid ja produtsendid?

Jüri Leiten: Ei pea käima, aga me käime. Mina olen seda meelt, et mida rohkem inimesi, seda rohkem ideid. On ju täitsa selge, et kõik inimesed väsivad ja ideede juurde tootmine ei olegi nii lihtne, ja kõik juurde toodetud ideed ei pruugi olla realiseeritavad. Nii et ma arvan, et see on õige, kui Kadri rääkis, et mõeldakse noortest. Peakski mõtlema noortest ja noorte ideedest ja me tagasihoidlikult mõtleme ka sellisele algatusele nagu siin kaks aastat tagasi sai Klassikatähed koos välja mõeldud, et oleks aeg pakkuda noortele võimalust osaleda noorte produtsentide konkursil ja vaadata kontserdielule ja sellele muusikaküllusele läbi noorte inimese silmade. Ja võib-olla noor inimene mõtleb midagi hoopis teistmoodi välja, kui meie.

Timo Steiner: Aga kui vastuvõtlik, kui tahtmist täis on me publik uuemate ideede ja fantaasiarikaste mõtetega kaasa minemiseks? Ma lugesin just Sirpi, kus kunstiinimene kurtis, et ikkagi publiku paindlikkust ja mängulisust on vähe. Kuidas teile tundub?

Margit Tohver-Aints: Ma ei oleks nii kriitiline publiku suhtes. Ma usun, et hea ideega tullakse ikka kaasa.

Jüri Leiten: Selge see, et eks publiku nutma ajamine on probleem. Aga selle poole tuleb püüelda

Timo Steiner: Läbi vihma.

Kadri Tali: Ma arvan, et publiku kritiseerimine üldse on üks täiesti kole lugu.

Timo Steiner: Me võime kõiki kritiseerida, meil on vaba maa.

Kadri Tali: Tegelikult ei tohi, eesti inimene on nii tark, et kui teda alahinnata muusika vastuvõtjana, siis on juba probleem tegijas. Kui inimene nutab või naerab või plaksutab või magab, uni on ka tohutult universaalne ja järjest suurema tähtsusega, kui sedagi pakkuda. Kunst ju sünnib selles laval toimuva ja saalis oleva sünergias, ilma selleta teda ei ole ja tulles noorte juurde tagasi, eks me ootame kogu aeg uusi ideid, aga tegelikult tuleb neid täiesti vanadelt vaaladelt ja haidelt.

Minu üks fenomenaalne mõte on sündinud koos Neeme Järviga, kes on kogenud kavade kokkupanija. Meie hooaja lõppkontsert "Hiroshima", "Nautimuse" sarja lõppkontsert, kannab sellist templit nagu tugev ja vürtsikas. See on teos, mis on Jaapanis keelatud, meie võitleme selle eest, et me seda teost esitada saame. Ja oleme selles mõttes eesrindlikud selles maailmas, kus on igalt poolt kavadest see ära võetud.

Nüüd samal kontserdil istub klaveri taha Juillardis õppiv noor helilooja ja pianist, kes nüüd on juba vist kuueteistaastane, kuid Neeme Järviga koostöö sai alguse kaheteistaastaselt. Tengku Ahmad Irfan on malaisa väike poiss, imelaps ja geenius, kes korra on meil tollases Nokia kontserdisaalis esinenud, pea kolm ja pool aastat tagasi. Huvitavad on mõtted, mis natuke intrigeerivad. Minu meelest see, kus lihtsalt mängib sümfooniaorkester, on natuke liiga mugav ja ikka tuleb ühiskonnaga kaasa minna, et tuleb natuke ajugümnastikat teha, mõelda, mis võiks inimesele huvi pakkuda, sest inimesed on kõike muud kui rumalad.

Timo Steiner: Väga hea, et selle teema peale tulid, mulle tundub, et klassikalise muusika korraldusprotsess on pikk. Kui palju te reageerite sellele, mis väljas toimubt, kas on mingid sündmused, mis kiiresti nõuaksid mingit reaktsiooni?

Jüri Leiten: Sa ütlesid väga õigesti, et meie kontserdi organiseerimine nõuab pikemat aega. Ja me oleme ju kaks aastat organiseerinud ja alati kui üritus kätte on jõudnud, me kuidagi satume kuuma keskpunkti. Nii oli see Saaremaal Gruusia ooperiga ja viimasel aastal Ukraina ooperiga. Kuidagi intuitiivselt oleme kuumad tegevused või poliitiliselt siuksed kuumad riigid ära tabanud. Täitsa põnev on edasi organiseerida, rahulikult vaadates, mis edasi hakkab toimuma.

Timo Steiner: Kas kontserdipaik peakski olema selline rahulik paik, kus saab ilmakärast ja muudest asjadest eemale tulla või seal peaks ikkagi meelde tuletama, mis ajal me elame?

Margit Tohver-Aints: Siin ei ole ühest retsepti. Kui ma mõtlen Birgitta festivali peale, siis see vana kloostri interjöör paljusid teoseid toetab oma keskkonnaga. Näiteks sel aastal meil oli Eesti esiettekanne Bernsteini missale. Mõni muusika muidugi vajab rahulikumat keskkonda.

Jüri Leiten: Olustiku sobitamine on tähtis. Mulle meenub, et Birgittal ka ma ükskord vedasin ühe Moskva ooperi direktori öösel sinna Piritale, kus oli lumi maas ja surnuaiaristid viltu ja ta oli tükk aega vait ja lõpuks ütles: Maria Stuart. Ja paari aasta pärast nad mängisidki seda "Maria Stuartit" siis. Kui me räägime ideede genereerimisest ja ajastusest ja õnnelikust juhusest, siis tegelikult need on hästi olulised, ega kogu aeg ei pea täkke minema, aga kui aeg-ajalt midagi läheb täkke, siis on nagu topeltboonus, näiteks meie hea ühine sõber Dmitri Bertman tegigi Moskvas sellise lavastuse, et jagas publikule välja tekid ja padjad ja juba kui inimesed tulid teatrisse, garderoobis hoiatati, et peab vaikselt olema js esitati kõige aeglasemaid ja vaiksemaid aariaid ooperirepertuaarist ja fantastiliselt ilus õhtu oli.

Timo Steiner: Lõpetuseks ma edastan veel järgmise suve ilmaprognoosi. ERSO, te käite ka suvel väljas ilmselt?

Kadri Tali: Kohe hakkame käima.

Timo Steiner: Birgittat rõõmustab, et juuni saab suht jahe olema, august ja september on palav, soojad ilmad. Kas see muudab midagi?

Jüri Leiten: Ainult hea, sest on olnud hea meel soojast ilmast, aga "Lendava Hollandlase" ajal kärgatas äike ja tuli vett, nii et kõik sobib.

Kadri Tali: Lugesin ka sellist kokkuvõtet, et Saaremaal olevat juuli toonud nii palju rohkem inimesi, et soe ilm oli see, mis pani inimesed ostma ja sõitma Saaremaale. Ja mina naeratasin omaette, teadsin, kui menukalt olid möödunud Saaremaa ooperipäevad, aga poole sõnagagi ei öelda, et üks täiesti fenomenaalne kultuurisündmus leidis aset, vaid ikka ilm on see, mis paneb inimesed sinna minema.

Timo Steiner: See on väga hea kokkuvõte, ärme siis unustame ära, et ilma taga on meil kihvtid muusikaüritused ja need on võib-olla põhilised, mis inimesi ümber Eesti liikuma panevad.

Kadri Tali: Ka siseruumides.