Triinu Tamm: Modiano tegelastel on alati minevikuga arved klaarida
Eilset nobelisti Patrick Modianod kommenteerib prantsuse kirjanduse asjatundja ja tõlkija, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja Triinu Tamm.
Patrick Modiano (sündinud 1945), tänavune Nobeli kirjandusauhinna laureaat, on viieteistkümnes prantsuse kirjanik, kellele see au on osaks langenud. Modianod võib rahumeeli nimetada elavaks klassikuks, ta on saanud mitmeid olulisi tunnustusi oma loomingu eest juba varemgi, teiste seas tähtsaima prantsuse romaaniauhinna, Prix Goncourt’i, teose eest „Hämarate poodide tänav” ja 1996. aastal riikliku elutööpreemia (Grand Prix national des lettres) kogu oma senise loomingu eest. Tema teoseid on tõlgitud 36 keelde.
Modiano esimene romaan „Täheväljak” ilmus 1968. aastal, järgnevate aastate jooksul on ta avaldanud ligi kolmkümmend teost, neist enamik romaanid, sekka mõned jutustused, ja kirjutanud ka filmistsenaariume.
Kõik Modiano romaanid keerlevad samade teemade ümber: mälu, aeg ja identiteet. Tema tegelastel on alati minevikuga omad arved klaarida: neid kummitavad minevikusündmused, mida nad ei tahaks mäletada, või jälitavad inimesed, kelle eest nad on juba ammugi lootnud pääseda. Sageli on neil probleeme mäluga, näiteks on neid tabanud mälukaotus, ning seetõttu ka oma identiteediga. Modiano tegelased rändavad pidevalt minevikus, soovides tuua selgust oma olevikku. Tulevikku ei näi neil aga olevatki, see neid huvita. See püüd ajas aina tagasi liikuda, mineviku amorfsest massist tähenduslikke detaile välja tahuda, on andnud prantsuse kirjanduskriitikutele alust võrreldada teda Marcel Proustiga. Samas on Modiano stiil rõhutatult lihtne, selge, lause pigem lühike ja lakooniline. Detailsed tegelaste või olukordade kirjeldused moodustavad pingestatud kontrasti mäletamisega, mille puhul miski pole lihtne või selge. Tema romaanide tegevuspaik on pea eranditult Pariis, kus ta on ka ise sündinud ja alati elanud, ning ajastuks Teine maailmasõda ja eelkõige Saksa okupatsiooniga seotud pained. Tema teoseid on peetud autobiograafilisteks, ja autor ise ei vaidle ka sellele vastu. Juudi päritolu isa hämaraks jäänud ärid ja pidevad põgenemised Teise maailmasõjaaegses Pariisis, tema puudumine, kuna ta elas hiljem pidevalt välismaal, äkilise loomuga näitlejannast ema hoolimatus oma laste suhtes ja väikevenna surm, kellega ta oli väga lähedane, on kahtlemata otsesemal või kaudsemal moel ajanud oma siirded ka tema loomingusse.
Patrick Modiano on ääretult tagasihoidlik inimene, kaamerate ees esineb ta vähe, intervjuusid annab harva. Kui tema kirjastaja Antoine Gallimard (kõik Modiano teosed on ilmunud kirjastuses Gallimard) talle teatas, et just temale on määratud tänavune Nobeli kirjandusauhind, olevat kirjanik olnud väga õnnelik, kuid vastanud oma legendaarse ujedusega: “See on kummaline.”
Eesti keelde on tõlgitud kolm Modiano romaani: „Hämarate poodide tänav” (tõlkija Tatjana Hallap, Kupar, 1996), „Unustuse kaugeimast otsast” (tõlkija Tiina Indrikson, Atlantis, 1998) ja “Silmapiir” (tõlkiha Jana Porila, Eesti Raamat, 2012).
Toimetaja: Valner Valme