Galerii: Gabriela Liivamägi kaadrid lavastuse "Selgroogupidikoos" telgitagustest ({{commentsTotal}})

24. oktoobril esietendub Tartu Uues Teatris Gabriela Liivamägi „Selgroogupidikoos“.

Gabriela Liivamägi on fotograaf ja kunstnik, kelle lavastus „Selgroogupidikoos“ esietendub Tartu Uues Teatris. Kuigi tegu on debüütlavastusega, on Gabriela varasem side teatri- ja filmikunstiga olnud tänu fotograafiale tihe ning selle mõjusid on aimata nii fotoloomingus kui vastupidi.

Gabriela Liivamägi lavastamisest:
Olles siiani teatris etendusi ainult pildistanud, otsin selles lavastuses vahendeid, kuidas laval ise pilti luua, kuidas ilmutada pilt lavale hingavana, liikuvana, kuuldavana. Pilti võib ka 5 minutit vaadata ilma, et lugu katkeks, aga pilti, mis hingab ja vaevumärgatavalt liigub ja end kuuldavaks teeb, seda võiksin ma isegi tunde vaadata. See on suuresti eksperiment – mitte lavastust pildistada vaid pilt ise luua. See pole ka fotolavastus, see teebki asja keeruliseks. Fotolavastuses on määratult vähem vastutust.
Siiski praegu lavastusprotsessi käigus näen, et ma vaatan ikkagi pilti ja visuaalset poolt rohkem kui terviklikku kulgevat liikumist, emotsiooni, mis tekib aistingutest. Fotograafina tunnen, et võhma jääb väheseks, tahaks nagu mäetipust vaadata kaugele, aga olen alles poolel teel, kust on vaade ka juba mega. Lepiks juba poole pealt sellegagi.

Lavastusest:
Kuuldavad ja nähtavad still-kaadrid. Kas näiteks igavust saab mõõta, kui kiire on ootamine, kas ootamine on igav või on igavus mingi tajurudiment?
Me võime oodata kaalu langust, head paarilist, ema/isa töölt/reisilt koju , millegi lõppu, millel ei näi lõppu olevat, teada saamist, mõistmist, rahulolu. Ootamine ja igatsus on meie igapäev, aga igavus? Mis see veel on?
Igavus on pretensioonitu sihitu ootamine. Tegelikult ju meditatsioon. Puhas aeg, white noise. Omamoodi vaakum. See on privileeg. Kui igavusse sisse zoomida, siis peaks seal kristalle nägema...
Etenduse trupp koosneb professionaalsetest näitlejatest (Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Siim Angerpikk, Helgur Rosental), kuid mitte nii väga teatriga seotud lavastajast, muusikust, kunstnikust.
Meil ei ole mõõdetavat saavutuslikku sihti, vaid loomise rõõm. Vaatame, mis pilt end ilmutab.
Triinu Pungits – moelooja, kes minu arvates sobib teatrisse ülivalatult, ta toimetab vaikselt, kuid suurelt, ta ideed on nagu mingid suured vaikivad aga helendavad viinamarjakobarad.
Martin Rästa – disainer ja muusik bändis Kuma, kel on väga täpne ja kindel arusaam visuaalsest pildist, muusikast ja graafilisest disainist, tema loodud on ka etenduse plakat.

----
Tartu Uus Teater
SELGROOGUPIDIKOOS

Ehk alati ja mitte kunagi koos. Pildid ja emotsioonid lapsepõlvest läbi suure inimese ja läbi väikse inimese taju ja aju.
Väiksed seosed, nõrgad impulsid, mis panevad lülid kokku või hoopis lahutavad.
Mingid sidemed katkevad, mingid kasvavad. Mõned moondavad, painutavad reaalsust. Aga reaalsus ise on ikka sama.
Pole algust ega lõppu ega kulminatsiooni ega narratiivi.
Küsimus on: kas sa oled suur või väike, kas sai on kõva või pehme, kas isa on imemees või tavaline mees, kes kohvitassi kõrvu liimida oskab.

Lavastaja GABRIELA LIIVAMÄGI
Helikunstnik MARTIN RÄSTA
Kostüümikunstnik TRIINU PUNGITS
Valguskunstnik IVAR PITERSKIHH

Laval
KRISTEL LEESMEND
MAARJA JAKOBSON
MARJA-LIISA PLATS
SALME REGIINA PALU
HELGUR ROSENTHAL
SIIM ANGERPIKK 

Esietendus
24. oktooberil kell 19:00 Tartu Uues Teatris

Etendused
25. oktoober Tartu Uues Teatris
31. oktoober ja 1. november Tallinnas Vaba Lava saalis 

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Allikas: Tartu Uus Teater



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: