George Orwell, kodanikunimega Eric Arthur Blair (1903–1950) oli möödunud sajandi üks olulisemaid kirjanikke ja visionääre, kelle süngevõitu ennustused kipuvad siin-seal töötama tänini.
„Pariisi ja Londoni heidikud” on George Orwelli esimene romaan, mis nägi trükivalgust 1933. aastal tagasihoidlikus tiraažis - vaid 1500 eksemplari. Tegelikult polegi põhjust imestada, miks kirjastajad käsikirja regulaarselt tagasi lükkasid. Tundmatu autori esikteose rabe struktuur ja hajevil žanrimääratlus koos äkiliste kõrvalepõigetega võis heidutada.

Teisalt ei tohiks juba raamatu jõuline ja dramaatiline sissejuhatus Pariisi tüüpilise aguli Coq d'Ori tänava lohutust miljööst jätta mingit kahtlust aegumatust väärtteosest. Kaevurid, üliõpilased, prostituudid, kaltsukaupmehed. Politseinikud pistsid oma nina sinna reeglina kahekaupa ja nii harva kui võimalik. Orwell tuleb juba esimestel lehekülgedel paradoksaalsele tõdemusele, et vaesus vabastab inimese tavalistest käitumisstandarditest nagu raha vabastab inimesed tööst. Orwell kirjutas sellest, mida teadis. Vaesuse veidruste vahetu õppetunni oli ta saanud Pariisi ja Londoni tänavatelt, kus ta tõepoolest elas ja koges seda, mis hiljem kirjapanduna rabas tollast kesklassist lugejat ning mis pole tänagi kaotanud kõnetamisvõimet ja aktuaalsust.

Erakoolis õppinud, koloniaalsete sidemetega keskklassi perest pärit Orwell ei läinud tänavale eksperimendi korras paariks päevaks, taganemistee iga kell taskus nagu seda tänapäeval aeg-ajalt tehakse. Kirjanik viibis Pariisis aastatel 1928-1929. Elas üksi, põdes eluohtlikku grippi. Magas vahepeal isegi pingil ja üritas tulutult Seine'i jõest viidikaid õngitseda. Kehv lugu justkui. Aga mitte päris.

Tööliste vaimulaad saab järjest selgemaks. Kummaline väärikuse säilitamine vaatamata kõigele ongi raamatu peateemaks. Kõlab pateetiliselt, aga kogenud inimest tuleb usaldada - vaesuse kurjusele tuleb vastu seista ja ikka püüda inimeseks jääda. Sellega tekib pentsik lisaväärtus, rohkem kui kord võib täheldada masohhistlikku naudingut, mida võib tunda ainult see inimene, kel ei ole enam midagi kaotada.

Orwell oli osa tänavast, kannatas ja unistas. Avastas, mis tunne on olla näljane. Leidis letargilise tüdimuse, mis käib vaesusega kaasas. Jõudis järeldusele, et nädalake elamist leiva ja margariini peal muudab inimese kõhuks koos mõne juurdekuuluva organiga. Lootus on töö leidmisel. Vene pagulasest sõbra Borissi abiga terendab korraks ees paljutõotav plongeur'i ehk nõudepesija karjäär võimalusega tõusta käimlateenijaks, kui ta head tööd teeb.

Nõudepesijana ta tööd lõpuks leiab. Kella seitsmest hommikul veerand kümneni õhtul. Kõigil kiire ja kõik maruvihased. Orwell ulbib koos oma saatusekaaslastega otsekui omalaadses, püsivalt delirioosses seisundis. Cafeteria räpase täistuubitud õnnetu nõudepesu-uru ning kullatud karniiside ja peeglitega ülekülvatud söögisaali vahel on kõigest kahekordne uks.

Raamatu viimases kolmandikus seikleb Orwell kodusel Inglismaal. Ta tegi seda ka päriselt 1929. aasta detsembrist kuni 1931. aastani, vaarus koos töötute ja alla käinud hulkuritega ühest ropust varjupaigast teise, veel ropemasse ja lootusetumasse. See on maailm, mille eksisteerimisest pole paljudel aimugi, kuid mis võib oodata keda iganes.

Orwelli biograaf Jeffrey Meyers nentis, et raamat võeti hästi vastu. Kriitikud ülistasid kirjaniku ausust, tundlikku ühiskondlikku südametunnistust, praktilisi soovitusi vaesuse kergendamiseks ja rahvusliku temperamendi erinevuste kujutamist Pariisis ja Londonis. "Enamuse ajast on mu elu olnud kuradi kole, kuid mingis mõttes siiski huvitav," tõdes Orwell ise oma lühikeseks jäänud maise teekonna lõpuaastatel.

Orwelli poliitiline ja kultuuriline mõju pole tänaseni lahtunud, pigem isegi vastupidi. Puhas klassika. 

Kuula Jeremy Northami lugemas katkendit teosest: