Arvustus: Peaking Lights psühhedeelia ohvriloomana EDM-i altaril ({{commentsTotal}})

Peaking Lights
Peaking Lights Autor/allikas: promo

Uus plaat

Peaking Lights
"Cosmic Logic" (Weird World)

6/10



Lähiminevikus nii LA-s kui Wisconsinis baseerunud abielupaarist (Aaron Coyes - kitarr ja klahvid ning Indra Dunis - vokaal, klahvid ja löökriistad) duo Peaking Lights on seni üsna põnevalt kombineerinud elektroonilist poppi psühhedeelse indie-rocki ja dub'iga. Nende stiililise sulami ja sooja, kohati taotluslikult lo-fi analoogsaundi sümpaatset kombinatsiooni kuuleb eriti kenasti nende eelmistel plaatidel "936" (2011) ja "Lucifer" (2012). Nende uusim, kolmas album on aga veelahkmel. Paljud produktiivsed esitajad on varem või hiljem jõudnud veelahkmeni võrreldes varasema stiiliga, kust edasi võidetakse kannapöördega muusikastiiilis uusi fänne, pannes proovile see-eest seniste järgijate ustavuse.

Lähiminevikus keeras näiteks Caribou uude suunda oma viiendal (arvestades ka Manitoba nime all ilmunud plaate) albumil "Swim" (2010). Caribou on hea näide, sest nullindatel oli ka Dan Snaithil selge neopsühhedeelne käekiri. Ning "Swim" ohverdas suure osa oma neopsühhedeelsest saundist elektroonilise tantsumuusika altaril. Nii on ka Peaking Lights oma neopsühhedeeliat kõvasti maha timminud ja valinud tantsulisema suuna.

Tõsi, neopsühhedeelia pole täies mahus üle parda heidetud. Plaat saab tugeva avamängu kosmilise garaažirockiloo "Infinite Trips" kaudu, mis mõjub nagu Ariel Pink produtseeriks The Breedersit. See on ka ainus lugu, kus on kasutatud elavat trummimängu. Teine näide on kontrastiks pandud plaati lõpetama. "Tell Me Your Song" on elegantne valss varase Broadcasti stiilis ja ühtlasi ainus lugu ilma domineeriva bassi või biitideta.

Peale nende erandite on "Cosmic Logic" balansi mõttes vildakalt kallutatud suhteliselt ebakosmilise ja võrdlemisi ebapsühhedeelse tantsupopi poolele. Arranžeeringud on poleeritult täiselektroonilised. Rütmid on valjemad ja domineerivamad kui neil eales varem. Lisaks Aaron Coyesi omaehitatud süntidele kuuleb ka tunduvalt digitaalsema kõlaga süntesaatoreid, mis annab definitiivse kõrvalekalde Peaking Lightsi senisest soojast analoogsaundist. Kitarrid on olematud või tõenäoliselt süntesaatorlikuks moonutatud. Kui "Luciferi" retrostilistika viitas tagasi 1970ndate King Tubby ja Mad Professori dub-produktsioonidele, siis "Cosmic Logic" jätkab retromaaniat 80ndate süntpopi lainel.

Arvatavasti ei saagi ükski bänd ühe kindla saundi peal lõputult liugu lasta ja varem või hiljem ongi ees valik muutuste või stagnatsiooni vahel. Paistab aga, et duo eesmärk polnud üksnes lugusid lühendada või teha tantsulisemate rütmidega kompositsioone. Võrreldes kas või suurepärase "Luciferiga" tundub Peaking Lights täna sootuks teise bändina. Teatud kontingent ilmselt tervitab grupi otsust suunata seekord oma muusika pigem jalgele kui mõistusele, samas ei saa öelda, et duo suunamuutus on kunstiliselt täiesti õnnestunud.

Esiteks jäädakse juba alates teisest laulust "Telephone Call" kindlalt pidama ühte vakku. Igas loos domineerib digitaalne Jamaica dancehall-rütm või disco/house-biit ning süntesaatorite prevalentsus ei lakka. Mõni huvitav kitarrikäik või orelipartii, isegi mõni efektidega mängimise koht olnuks teretulnud vaheldus, paraku võtavad varasemast eredama, kristalsema ja digitaalsema kõlaga sündid kogu helipildi üle. Tulemuseks on plaat, mille kulg on nii järeleandmatult ühtlane, et irooniliselt kõlab see neljaminutiste tantsupoplaulude plaat tervikuna isegi nõudlikumalt kui senised albumid oma 6-10-minutiste lugudega, mis ka tegelikult hüpnotiseerisid. Teiseks on küsitav, kas Indra Dunise vokaal peaks ikka nii esiplaanil olema. 80ndate süntpopis domineerisid tihti ju dünaamilisemat sorti vokalistid võrreldes Dunise monotoonse naivismiga. Laulusõnades pole ka erilist sügavust.

Mitte, et siin poleks huvitavaid või isegi säravaid ideid. "Breakdown" (vaata alt videot) oma dancehall-rütmikaga on õnnestunud valik avasingliks. Hoolimata sõnade naivismist mujal on plaadil siiski üks näide, mis kõnetab: "New Grrrrls" on üks nendest elektrodiskopaladest, mille rütmile lihtsalt vastu ei saa ja kus Dunisel on oma feministlikust vaatevinklist ka midagi öelda. "Eyes To Sea" jällegi sisaldab mõnevõrra eeterlikumat naisvokaali hõljumas pingevabalt robotlikult vunkiva elektrobassi kohal. "Little Light" viitab ehk veidi tagasi varasema loomingu dub-poolele, tehes seda siiski uues elektropopilikus kastmes. Nende näidete puhul on Peaking Lights tegelikult suutlik electro-bänd. Ning digitaalsemat sorti hüpnagoogiline pop ("Dreamworld") kui tempokas digiklaveri-disko "Bad With The Good" võiks meeldida ka Maria Minerva talendi austajaile.

Paraku tuleb iga lugu pigem eraldi seedida, et mõista duo ambitsioone nende taga. "936" ja "Lucifer" samas just nimelt näitasid Peaking Lightsi toimiva neopsühhedeelse albumibändina. "Lucifer" uhus end üle kuulaja, ent "Cosmic Logic" laulukogu puhul tuleb kulda õngitseda vagast ja sogasest veest. Tugeva EP jagu saab vähemalt kulda ikka kätte. Loodetavasti edaspidised Peaking Lightsi albumid tulevad muusikaliselt vaheldusrikkamad ja balansseeritumad. Lähitulevikus tasub ilmselt oodata kollaboratsiooni Sonic Boomiga, mille tulemusi ei oskagi ette arvata.

"Breakdown":

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: