Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Esimene idee pole alati parim

Kelly Turk
Kelly Turk Autor/allikas: luuleajakiri.blogspot.com

Uus raamat

Kelly Turk

"Reaalne Elu"

Värske Rõhk

Kelly Turgi debüütkogu „Reaalne elu“ jääb kinni stereotüüpide taastootmisse. Aga seda arvustanud kriitikud jäävad üldse kinni… iseendasse?

EPL-is ilmus Eileen Änilase artikkel Kelly Turgi debüütluulekogust, kust noor kriitik alustab väitega „Ehkki Kelly Turk on pea iga nurga alt uurides ja nuuskides seda nägu, mida iga teine Eesti noor naisluuletaja, eristab teda kaasvõitlejaist võime metamorfooside käigus erinevateks tegelasteks ja häälteks ümber sündida.“ („Kelly Turk kirjeldab jõmmi ja beibe südant“, 20. X 2014, EPL).

See on äärmiselt hirmutav üldistus, kuidagi veider. Kes siis on „iga teine Eesti noor naisluuletaja“? Kas Turgil on näiteks miskit ühist Kristiina Viinaga (tolle debüüt „Nõtkel elevandisammul“ miskipärast Betti Alveri auhinna nominentide hulka ei jõudnud)? Jaa, noh, nad püüavad kirjeldada maailma enda ümber. Helena Läksiga, kes on siiani suutnud säilitada oma liivapaberikarmuse viisaka intelligentse luule all? Või Marilin Vasseniniga, kelle „Horror vacui“ on säärane veidi tumedam aine? Carolina Pihelgasega, kes korraga tõlkija-toimetaja-luuletaja ning Turgigi debüüdi juures abiks? Aga mis vahe on siin noorte meesluuletajatega (või vanematega)? Turk viitab tekstides mu arust veidi Riismaale, nimetab üheks oma lemmikuks enam mitte nii noort fs-i…

Või mõtleb Änilane (kes oma arvustuses lugejale kahjuks vaid tolle ühe mõttega kinda viskabki) ikkagi seda sotsiaalsemat-teadlikumat-teravamat liini, mis kunagi oli kirjeldatav Teede-Taul(Velling)-Tasuja? Ja mida viimasel ajal seostatakse Sveta Grigorjevaga? Jaak Tomberg kirjutab Vikerkaares Tõnis Vilu luulekogu „Ilma“ arvustades: „Eesti „noore luule“ paari viimase aasta retseptsioonist võib jääda mulje, et peavoolu asustab sotsiaalne, „inimestevahelistest suhetest“ täidetud ühiskonnakriitilise ambitsiooniga konfliktiluule (nt Sveta Grigorjeva jt).“ („Keel pärast ilma“, Vikerkaar 10-11/2014).

Tombergil mingil moel on õigus, sest siuke pooleldi informeeritud mulje võib tõesti jääda. Tegelikkuses on toda sotsiaalsemat-ühiskondlikumat, me elamise viiside ja valukohtadega dialoogi astuvat vabavärssi nt impressionistlikuma laadiga mõtte- või uiteluulest tunduvalt vähem. Miks, kuigi märgata on, et nii kriitikuid kui lugejaid kõnetab-tõmbab see enam, isegi, kui nad reageerivad ründavalt-väljakutsuvalt-vihaselt?

Sest seda ühiskondlikult puudutavat, seda inimesest endast ja lüürilisest emotsioonist ja keelekulgemise rõõmust enamat (sest need elemendid on sääl ka niikuinii olemas) on raskem luua, tõde ja valu ei saa mingis mõttes mängida. Ja vabavärsi nõrkus on paberil veel paremini näha kui halva rütmilis-riimilise luule tühisus, muidugi, seda ka. Sellepärast saabki nimetada paari nime, kes on – ise seda valimata – kujunenud säärase luule eestkõnelejaiks ja kannavad vastutust nõnda kahjuks ka kogu niinimetatud suuna või koolkonna eest. Kui sellist meil ikkagi üldse on… (Jumalike Ilmutuste sari ja (:)kivisildniku poeesiaprojekt, aga ka me räpp on nähtused, mis vajaksid põhjalikumat-kriitilisemat vaatlust).

Noor, sotsiaalse soonega, Värskes Rõhus alustanud ja nende luulesarjas debüteeriv luuletaja Kelly Turk loob esikkogus hulga tüüpe, võtab rolle ja laseb kõnelda erinevatel häältel, ja see kõik on mõtteliselt, projektina põnev – väike Eesti-kaardistus. Aga ta jääb oma püstitatud eesmärgile/ülesandele selles kogus veel alla. Muidugi, see on debüütkogu, aga ikkagi, ma tean noori autoreid, kes allahindlust ei tee.

Turgi suurim mure on pidev stereotüüpide taastootmine, väga vähe suudab ta Änilase artikli pealkirjas mainitud jõmmi või beibe (või ökobeibe või noorpoeedi või …) kujule lisada seda üllatuslikku, uut. Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54): „olen jõudnud järeldusele / et erilist kohamäärust siin kirjandusmaailmas / vajavad noored kirjaneitsid / kui nad on ilusad siis võivad nad mulle külla tulla / klaasike veini ja minu pehmendatud kriitika / pihku mõni hariv raamat / kui nad on koledad / siis ei päästa neid miski / olgem ausad // nb! siia alla ei kuulu ene mihkelson / hantel nurka tema ees“

Änilane toob ka selle välja: „Samuti kumab luuletaja nii nais- kui ka meestegelasteks ümberkehastumistest läbi parajal annusel suhtumist, mida saab kõige paremini iseloomustada ühe F-tähega algava sõnaga, mis traditsioone hindaval kirjanduskriitikul (vt „mõlgutused pärast trenni”) tõenäoliselt alarmi sisse lülitaks.“ See, muide, ei tee noort kriitikut ennast vähem „traditsioone hindavaks“, sest ka tema pääs on nood kastid („iga teine noor eesti naisluuletaja“) ja prokrustesesängid, millega kirjandust parajaks mõõta, juba olemas. Lihtsalt, puuduvad veel mihkelkunnuslikud vahendid ja kapatsiteet tolle võimu teostamiseks.

Paljud Turgi F-suhtumisega loodud tegelased rõhutavad – et ka lugeja ikka mõistaks – oma lollust või pealiskaudsust üle, see on nagu topelt allajoonimine, nagu suurtähtedes kirjutamine. „mind ei huvita te teised algajad / mul on omad toetajad vana ja ka uus / kahurvägi / kes mu lollust naudivad / ja näevad sellest ülimat luulet“ – leiab iseenda koht noor veinine „staarluuletaja“ („pildi peal oled sa palju ilusam, picasso“, lk 72-73 – muide, kas see tekst veidi maalib Kaur Riismaad? või veel keskit ta sarnast? – ka Riismaa debüüt lasi kõlada eri häältel, säälgi oli huumorit, aga mingi nukrus ja ajalookude domineerisid ja muutsid „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ väga oluliseks raamatuks).

Aga asi pole isegi selles anekdoodisabade ülerõhutamises, äraseletamises. Turk ühtpidi osutab liialt tollele rumaluse/ labasuse groteskile, teisalt pole see enam lihtsalt usutav. Kas teismeliste hooralike plikade võlu ja valu ja mõte ja tragöödia pole mitte selles, et nad ise seda kõrvalt ei adu, aga Turk annab nende sisemonoloogis edasi „mida meie vanemad mõtlevad / kui näeme välja justkui lapsprostituudid / tahaks olla juba naine“ („vajadus“, lk 69). Või kui huvitav ja usutav on, kui „diip vend“ alustab: „no isver (NB! – JR märkus) / ma olen alati olnud / ilgelt sügav persoon /---/ mina aga joonistasin / pealuid / ja / kujutasin ette / piinarikast surma / nii 27-aastasena / näiteks saaksin narko üledoosi / ja mõelge vaid / ma olin siis ainult kuuene / see juba räägib / et tegu oli jõleda / kunstiinimesega“ (lk 35).

Siit tekib küsimus, kes ikkagi kõneleb: kas Turgi loodud autori-mina, kes sapiselt-sarkastselt sülitab kogu loodud tüpaaži pääle („jõle kunstiinimene“ – või peaks see olema justkui eneseirooniaks küündimatu egohundi katse reflekteerida mingit irooniat?), hülgab ümbritseva sootsiumi mõttetud friigid. Või on see ikkagi meid ümbritsevate hälvikute (me endi) groteski keeratud sisekõne, miska rollilahendus on nagu keskkooliteatrit moodi välja kukkunud. Tee nüüd joodikut! – ja juba sa tuigerdadki ja lämised. Nii lihtne!

Aga süvatöö jääb nõnda tegemata, see, et mõistaks toda olevust (noh, see stanislavskilik värk, see „suurte kirjanike“ värk, see, millest ma vähe mõikan, ma olen ka ise sageli pääliskaudne mees). Et suudaks minna tema sisse ja siis ikka veel seda maailma nii taasluua, et see meile naljakas oleks. Aga juba teistmoodi, kurvemalt naljakas. Sest Turgi tegelaste vastu on raske kaastunnet tunda, nad on grotesksed naljajoonistused, veidi nagu vanad pilapildid, suure ninaga paks saab sel pildil veel suurema ninaga ja veel paksemaks ja upitab näpu püsti, öeldes jutumullis: mul on ikka suur nina küll ja ma olen ka väga paks.

Mingis mõttes toetab seda ka kasutatud keel. „Olematute raamatute antoloogias“ ilmus täiesti olemasolev Barthol Lo Mejor lühijutt „Kristall-selge“, mis rajatud säärasele slängihüperboolile. Kusjuures – täitsa hää jutt, mõnus meelelahutus, aga mõjus ka nagu andeka lapse emakeeletunni õnnestunud naljaülesanne, et kuidas me, noored, siis ka kõneleme. Tahtmata kuidagi nüüd halvustada keskkooliteatrit, sest see on ülimalt vajalik ja taimelava ja uks maailma ja loovuse väli, ja lisaks saab tark laps ise ka aru, et teeb kooliteatrit, lihtsalt, sisemine tuli võib selle korvata – aga, jah, ka Turk teeb mingis mõttes kooliteatrit, kuigi veeeeidi rafineeritumat ehk. Aga mitte eriti. Tema keelekasutus, tegelaste släng, on üsna esmane, mõne mahlakama väljendi kõrval kohtame pigem midagi säärast, mis mahuks mõnda pooleldi töötavasse teleparoodiasse (kas Vigla-show's kunagi aasiti Moskva-esise punkareid ja just Villut? kuidagi mage oli see…).

Nagu riimis luulega võib sageli puusse panna – ja enamasti pannaksegi, sest riim on kas liiga lihtne/ esmane ja juhib luuletust, mitte vastupidi, või siis liiga konstruitud/ otsitud, ja juhib luuletust, mitte vastupidi – nõnda juhtub ka vabavärsis, lihtsalt, kuna vabavärss on mingis mõttes rohkem luule, tegeleb keele ja rituaali ja olemiseviisiga, siis paistab selles ausas keskkonnas see valusamalt silma. Olgu, võib ju panna teksti pealkirjaks „puukaisutaja“, aga kas sellele on enam vaja järgi kirjutada klišeesid, et „inimesed peaksid režiimile / vastu hakkama / nad peaksid oma telekad / aknast alla viskama / ning / ajalehed jointideks / keerama / avama oma silmad / fucking meedia / on kõigi ajud ära / nussinud“ (lk 42)?

Paul Raud kirjutab Sirbis: „Osav keelekasutus teeb Kelly tekstid iseäranis mõjuvaks ning tekib tunne, nagu räägiksidki tegelaskujud lugejaga, eriti esinedes oskab Turk seda kõike kenasti edasi anda.“ („Ühekülgne aga tõetruu rolliluule“, 10. X 2014, Sirp) See näitab, et põlvkondade vahel on oluline stiilitaju erinevus: mul on just mure, et Turgi keelekasutuses on liialt esmaseid, laisku vahendeid, ja et tegelaskujud räägivad mitte-iseendana.

Intervjuus Carolina Pihelgasele mainib Turk eeskujudena Elo Viidingut ja fs-i. Viidingul on tõesti ka mõneski raamatus rollimänge-hääli, tal on ka reklaamtekstilikku kollaaži (nagu Turgi lihtsustatum „Kuidas saada endale mees, ükskõik, missugune, peaasi, et peenis on, sest … mees on mees“, lk 60), aga ta diapasoon on laiem, huumor kurvem-napim-külmem. fs tegi endale kunagi mõnes tekstis ka valu, elas seda elust suuremat luuletajaelu, noh, võib-olla meelegagi, rõhutades üha rohkem, et ega tema polegi mingi luuletaja.

Turgil on esialgu niisugust õhinaga tegemist-otsimist. On kohti, kus ta jõuab sinna – kõik seni kirjutanud kriitikud on maininud teksti „kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?“ (lk 51), mingis mõttes kuuluvad siia ka süütuse kaotamisest rääkiv „lahkumine sõsarkonnast“ (lk 57) ja märsilohistajaid tögav-kadestav „kodusoojad tüdrukud“ (lk 46), kus on lisaks groteskile-kiusule ka mingit soojust, mingit mittevalevalu. Ja „minu egiptuse mees“ (lk 48) on vast mõrkjas viibe Kätlin Kaldmaale … või minu-lugude-sarjale … või siis Eesti ühiskonnale ja naissoo unistustele siin täna … Aga ka tegelikult täpselt liiga käepärast, liiga siinsamas lugu. (Selle nahka läks kunagi ka Grete Marquezi pseudonüümi all ilmunud „Eesti naise õnn“, paroodia oli nii pärislugudeligidane, grotesk ilmne, et polnudki nagu enam paroodia.)

„Luuletused annavad hääle enamasti materiaalsetele, lihtsameelsetele, kergesti ärrituvatele ja teisi halvustavatele tegelastele /---/ Tekstid on seega mõnevõrra monotoonsed ja ühekülgsed, mistõttu võiks Turk kirjutada rolliluuletusi ka inimestest, kes on komplitseeritumad ja mitmekülgsemad, ning anda edasi emotsiooni neile omase keele kaudu. Loodetavasti võib seda leida tema edaspidisest loomingust.“ – arvab Paul Raud.

Päeval, mil siin toda lugu lõpetan, ilmus meediasse uudis, et Kelly Turgi „Reaalne elu“ kandideerib praegu ka Betti Alveri debüüdipreemiale – tõsi, see nimekiri sääl oli üleüldse üllatuslik, Turk ei ole sugugi keti nõrgim lüli, ju tuleb tõdeda, et meil oli vist mingis mõttes põua-aasta, et auväärne žürii hätta jäi.

Aga Turgi „Reaalne elu“ on lihtsalt üks natuke untsu läinud hää idee. Untsu läks ta seepärast, et läbikogemisaeg on kuidagi puudu või… teisalt, äkki just seda tüüpi realismi „lihtne lugeja“ (kus too imeloom ka end ei peidaks) ootabki, et naljakohad oleks naerukooriga rõhutet, et saaks mõelda – nii täpselt mõtlen ka mina nendest jobudest!

Turk annab kõik liiga lihtsasti kätte, ja ma ei arvagi, et luulel peab töö mekk man olema – hoidku vanatühi selle eest – aga see esmane põlemine peab ikkagi põlemine olema. Ja „lihtsasti kätteandmise“ vastand ei ole mitte mingi hermeetiline ja arusaamatu justnagutekstijunn või kujundivõrgustik, vaid nt Juhan Liiv.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: