Arvustus. Run The Jewels tegi aasta plaadi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Run The Jewels: Killer Mike ja El-P
Run The Jewels: Killer Mike ja El-P Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat

Run The Jewels

"Run The Jewels 2" (Sony)

8/10

Run The Jewelsil hoogu jagub, vaid eelmisel aastal loodud duolt (2012. aastal produtseeris El-Producto ka robustse Killer Mike’i debüütalbumi) on tulnud juba teine plaat. Ja see on veel parem kui eelmine.

Duo suurim jõud on loomulikult muusikakirjutaja El-P. Valge mees. Väga valge, punaste vuntsidega. Mu jaoks parim ja originaalseim räpiprodutsent, ja ei ole kunagi töötanud äratuntavate häältega räpparitega. El-P helipommitamine on nii võimas, ja ka tema plaatide sõnaline temaatika, et keskpärased häälekõlad ehk kergendavad selle imendumist.

Company Flow laul on nagu lask naelapüstolist, on El öelnud oma esimese grupi kohta. Mingil ajal oli Flow LP ka poodidest otsas, plaadifirma Rawkus ei teinud seda juurde ning tüli pundi ja firma vahel läks inetuks. Rawkus tundus pealtnäha tore põrandaalune leibel, kuid üks selle osanikke oli kurjuse kuningas Rupert Murdoch.

RTJ juveeliäri on kordi kurjakuulutavam kui Kanye Westi "Diamonds From Sierra Leone". El-P meelel mõlkuvatest jõledustest peaks pildi andma juba tema legendaarse firma Def Jux närilise luukerega logo. Lisame juurde, et tema isa oli jazzimees, klaverimängija, ja El-P visati mitmest koolist välja, ja pilt hakkab vormuma.

El on võtnud ehk eeskujuks Public Enemy kihilised algusplaadid, ja Mantronix meeldis talle ka, aga ta ei ole suur sämplija, tal ei ole suurt plaadikogu. Tal on kogu aeg olnud üks sämpler ja paar süntesaatorit, aga nende grime’ilikud ulmebiidid kõmisevad ja maniakaalsed sündikäigud looklevad rottidena läbi klaustrofoobilise Orwelli maailma kanalisatsiooni, mille maapealsetel, usuvastastel tänavatel võitlevad paranoiliste rokikitarride saatel pätid ja kaabakad ning ehk ka juba robotid. El-P trummimasinat kuuldes närib Diplo küüsi.

"Early" räägib politseivägivallast ja "Crown" rasedatele kokaiini müümisest. "Lie, Cheat, Steal" oli see, millega Lance Armstrong end õigustas.

Kõneldakse plaadist enim Zack de la Rocha salmiga loo "Close Your Eyes (And Count to Fuck)" pärast, ja Rage Against The Machine’i harva tegutsev laulja sülitab ka riime siin üsna raevukalt. P pidi teise kõige imelisema põrandaaluse produtsendi DJ Shadow’ga tegema de la Rocha sooloalbumi, mis on tõenäoliselt ilmumata seni ainult põhjusel, et maailm läheks lolliks nii hea plaadi peale.

"Love Again" on Gangsta Booga, seksräpp RTJ-le ei sobi ega ka naisterahvas nii misantroopilisse maailma.

Pärast tuleb El-P maardlast aga veel vaimuhaiguse pilguheit "Angel Duster" ja lõpetab plaadi tugevalt.

Saigi see arvustus kirjutatud sõna düstoopia kasutamata. Olen kindel, et isegi kui ma teen bändžo ja oreliga loo, iseloomustab keegi seda düstoopilisena, on El öelnud. Aga düstoopiline see plaat muidugi on.

 

Vaata "Blockbuster Night Part 1" videot:

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: