Gerda Kordemets: praegu peab mõtlema suurelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gerda Kordemets
Gerda Kordemets Autor/allikas: ERR

Eelmisel reedel tõi Gerda Kordemets Rakvere Teatris välja inglise komöödia „Maalermeister“, kus nimitegelaseks töötu näitleja, kes enda elatamiseks töötab siseviimistluse alal.

Seriaalilavastajana jagab Kordemets mõtteid ka hiljuti välja kuulutatud draamasarjade konkursi kohta ning avaldab, miks poliitikas peaksid olema vähemalt pooled naised.

Gerda, uuslavastuses jagub nalja ja ka sellist sotsiaalset peegeldust. Miks võtsite selle näitemängu lavastada?

Rakvere Teater pakkus. Esiotsa pakkus mulle pinget see, et ta ei ole lihtlabane armupettuse komöödia. Seal on tegelaseks näitleja, kes, nagu Eestis väga paljud näitlejad, on hetkel töötu ja sunnitud töötama maalrina. Aga sisimas on ta üdini näitleja, oma ettekujutuses on ta lausa Shakespeare´i näitleja. Ma väga elasin talle kaasa. Ja mulle meeldivad lood, mis tegelevad Shakespeare`i loominguga.

Mõtlete neid tsitaate, mida Tarvo Sõmeri mängitud maaler 1 kasutab?

Jaa, need on Shakespeare`i tsitaadid mitmest näidendist, põhiliselt „Othellost“, aga seal on ka „Henry V“, „Kuningas Lear“ ning „Romeo ja Julia“. Teine põhjus, miks selle töö vastu võtsin, on, et ma ei ole kunagi varem päris komöödiat teinud, tahtsin seda kogemust. Mingis mõttes on palju lihtsam lavastada lugu, mis läheb sulle sügavalt korda ja sa tunned, et tahad hinge tagant metsikult midagi ära öelda. Siis on motivatsiooniga kõik korras. Komöödia on aga selline asi, mis tegelikult eeldab natuke rohkem kui talenti, ta eeldab käsitööoskust. Ausalt öelda, isegi huumorisoonega pole komöödia lavastamisel suurt midagi peale hakata. Nagu ütleb minu hea sõber Andrus Vaarik, komöödia on üks tuim töö. Jumala tõsi! Esimeses proovis on naljakas ja siis ei ole kuu aega üldse naljakas. Tegelikult saavutab lavastus saavutab oma õige oleku alles koos publikuga.

Hiljuti kuulutati välja draamasarja konkurss Eesti Vabariik 100. Kohalikel kanalitel jookseb praegu kümmekond kodumaist teleseriaali, kas Eestis on praegu teleseriaalide kõrgaeg?

On kahtlemata, kunagi varem pole nii palju tehtud. Aga nii pole ainult Eestis, kogu maailmas on film ja tele nii palju lähenenud. Need uhked briti sarjad, mis ETV-ski jooksevad, on täiesti nagu mängufilmid. Kasvõi seesama „Downton Abbey“ - võimas tulemus. Muidugi, sinna on kulutatud ka meie mõistes arutu hulk raha. Sinna meie oma tillukese rahvaarvuga ei jõua kunagi välja, aga ikkagi on mul tohutult hea meel, et meil püütakse teha niipalju kui võimalik. Aeg-ajalt kurvastab, kui kuulen, kuidas sarjatakse - et misasi see nüüd on. Aga kui ikka mõelda, kui kallis telesarjade tegemine tegelikult on ja millise kirega meil tehakse, siis on jube tore, et tehakse, olgugi, et aega ja raha on vähe. Väljakuulutatud konkurss Eesti Vabariik 100 tähistamiseks ongi nüüd võimalus teha üks kord üks kallim telesari. Nii nagu EV 90 ajal tehti „Tuulepealne maa“. Üks sari, mis oleks natuke luksuslikum, natuke tähendusega. Ma loodan, et sinna tuleb palju ajastu lugusid, sest kõikide praeguste telesarjade tegevustik toimub tänapäevas. Selle üheks põhjuseks on see, et tänapäeva on odavam lavastada. Aga näiteks kahekümnendate kujutamiseks tuleb kulutada hulga rohkem raha. Ja see on nüüd see koht, kust see raha võiks tulla.

Tahaks rääkida täpsemalt seriaalide žanritest. Draamaks nimetakse selliseid realistlikke pingelisi lugusid, Vikipeedia toob näideteks „Sopranod“, „Grey anatoomia“, „Kaardimaja“. Kui vaadata praegu eesti kanalitel jooksvaid kodumaiseid sarju, siis päris draamat vist ei leia?

Kui me võtame aluseks BBC formuleeringu, siis meil päris teledraamat hetkel eetris ei ole. Draama ongi suured lood, ajastu mastaapsed kujutamised, näiteks „Downton Abbey“. Viimane Eesti teledraama oli „Tuulepealne maa“. Eestis on need piirid alati hägusad olnud. Tegelikult peaks tegema vahet ka sarjal ja seriaalil...

Kas tõesti? Kuidas?

...telesari on algselt olnud see, millel on konkreetne alguse ja lõpuga lugu. Tehakse teatud arv osi, aga ta on üks lugu. Seriaal on aga see, mis kerib lõputult. Eestis pole sellest terminoloogiast minu arust kunagi täpselt kinni peetud. Ütleme et „Viimane võmm“ on krimisari, kuid ta on tegelikult ikkagi seriaal, sest ta tuleb uuesti ja uuesti.

Mis osas oleks eesti seriaaliasjanduses kompetentsi juurde vaja?

Tootmise poole peal on meil päris palju häid tegijaid. Kõrgprofessionaale, kes käivad vaheldumisi filmi ja tele vahet. Aeg-ajalt, eriti suveti, mil palju asju on korraga töös, juhtub, et kuskilt otsast võib inimesi nappida. Aga neid meeskondi sünnib kogu aeg ka juurde. Kas või minu enda „Viimase võmmi“ võttetiim, millest osa on küll selle sarja peal õppinud, aga välja on kujunenud selline meeskond, kellega teeks ükskõik millist järgmist tööd koos.

Kahtlemata meie kõige nõrgem külg on stsenaariumid, aga sellest hakkab kõik peale. Me võime igasuguseid trikke teha, aga kui algmaterjali ei ole... Kõige parem võrdlus on needsamad taanlased, kelle sarju me siin Eestis viimasel ajal vaimustusega vaatame. Nemad tegid paarkümmend aastat tagasi teadliku ja väga tõsise investeeringu stsenaristika valda, koolitasid stsenariste, koolitasid neid Inglismaal, nägid sellega tohutult vaeva ja siis hakkas sealt järsku lugusid tulema. Esimene oli vist „Monopol“, ajalooline draamasari, mis meil ka jooksis ja nüüd tuleb Taanist ja ka teistest Põhjamaadest ainult puhast kulda.

Kui ma veel ERRs töötasin, püüdsime ka hakata sellesse valdkonda panustama. Olen kuulnud, et ka nüüd üritab ERR koos Eesti Filmi Instituudiga stsenaristikat arendada. Sellesama EV 100 konkursi raames on minu teada plaanis välja valida teatud hulk ideid ning investeerida siis nende stsenaariumite arendamisse, et saada parim tulemus. Senikaua, kui meil ei ole stsenariste, ei jõua me oma teletoodanguga rahvusvahelisele turule. Aga mingit muud põhjust, miks sinna mitte jõuda, kui raha ja head stsenaristid, ei olegi.

Selle konkursi väljakuulutamisel ütles produtsent Raivo Suviste Postimehele, et n-ö taani stiilis maksab sarja ühe osa tootmine 100 000 eurot.

Noh, eks Raivo teab neid hindu paremini, mina olen produtseerimisest kaugemale jäänud, ma isegi ei oska öelda. Aga selge on see, et kui võrrelda sedasama „Viimast võmmi“, mis on ostetud formaat sakslastelt (originaalis „Der letzte Bulle“ – T.L.) siis ma ei ütleks, et meie oma jääks pildiselt oluliselt alla nende omale, aeg-ajalt ma vaatan mõlemaid. (Vaata minutilist lõiku sakslaste originaalsarjast siit 2). Nemad teevad kaheksa võttepäeva ühte osa ja meie teeme kolm. Kui meil oleks võimalik kaheksa võttepäeva teha - mida me siis suudaksime? Nii et nende eelarve on üle poole suurem, arvestades võttepäevade järgi.

Meie võttemeeskondade töö on kaks korda rentaablim.

Arvan, et meil Eestis õnnestuks kokku panna vähemalt üks rahvusvahelisel tipptasemel meeskond. Kui mõelda, filmioperaatorid Mait Mäekivi ja Kristjan-Jaak Nuudi teevad telesarju. Mait tegi algul ka „Viimast võmmi“, Kristjan-Jaak teeb hetkel seda sõdurite sarja, mille režissöör on Ilmar Raag. Ja Raag on rahvusvaheliselt tunnustatud filmirežissöör. Rääkimata produktsiooni ja taustameeskonnast. BFM-st tuleb igal aastal välja suur hulk noori professionaale. Puudus ongi see, et nad saavad liiga vähe praktilist tööd. Niipea, kui me saame nad töösse rakendada, õpivad noored kiiresti välja - väga vägev.

Veel stsenaariumitest rääkides ja väljakuulutatud draamasarja konkursi valguses – praegu tasub mõelda suurelt?

Peab mõtlema suurelt. Seal on isegi konkursi tingimustesse sisse kirjutatud, et sarjal võiks olla rahvusvaheline ambitsioon. Ehk et see oleks sari, mida saaksime ja julgeksime pakkuda väljapoole. Kas õnnestub ka müüa, seda ei tea. Aga lugu peaks igal juhul olema nii eriline, et see huvitaks ka muud maailma, et see ei kopeeriks kedagi ega midagi. Unikaalsus on kõige tähtsam. Kui esimeses etapis ideekavandid läbi vaadatakse, tehakse juba mingi selektsioon ja need, kellega edasi töötatakse, küllap siis neile juba öeldakse, kus need raamid on. Alguses tuleb alati mõelda suurelt.

Sarja idee võiks olla seotud meie rahvuse, riigiga, kuna see on vist konkursi üks soovitus, kuid kui ta oleks piisavalt hea ja eriline, siis pakuks ta huvi ka väljapool?

Need ajad, kus võtame tüki eesti ajalugu ja filmime selle näitlejatega üles, on möödas. Loos peab olema midagi veel, tegelikult peaks nii olema igas stsenaariumis, igas loos. Mina kutsuks küll kõiki üles mõtlema antud kontekstis nii suurelt kui vähegi võimalik, vähemalt esimeses etapis.

Praegu teid kuulates tuleb meelde Hardi Volmeri „Elavad pildid“, kuidas seal filmi ja stsenaariumi sees need arengud liikusid.

Jah, või näiteks „Risttuules“. Kui verinoor režissöör Martti Helde rääkis ideest teha filmi seisvatest kaadritest, ma ei usu, et väga paljud suutsid sellesse ideesse kohe uskuda, aga kui film valmis sai, siis see oli võimas.

Lahkusite ETV lavastuslike saadete toimetuse juhi kohal kolm aastat tagasi. Praegu tagasi vaadates - oli see karjääri ja loomingu mõttes õige samm?

Arvan küll, jah. Olen hästi kannatamatu inimene ja ma tundsin seal juba tükk aega, et nii vähe on seda, mida mina saan reaalselt teha. Mulle ei meeldi tegelikult kabinetis istuda, ma tahan olla võtteplatsil. Või proovisaalis. Või kirjutuslaua taga. Nüüd olen saanud teha hästi paljusid erinevaid asju, mul pole elus nii palju tööd olnud, kui nende viimase kolme aasta jooksul. Loomulikult, Eestis makstakse vabakutselisele parajasti niimoodi, et sa elad ära. Seepärast sa peadki kogu aeg tööd tegema. Võib-olla aeg-ajalt mingitel hetkedel ma tõesti igatsen taga kuupalka. Aga üldjuhul, mul on olnud ikka äärmiselt huvitav kolm aastat.

Hakkasite pärast ETVst lahkumist tooma Tõstamaal välja suvelavastusi, mullu lavastasite ka Endlas ühe tüki. Kas lavastama hakkamine oli mõneti tundmatus kohas vette hüppamine?

Nii ja naa. Olen ju teles teinud telelavastusi, näitlejatega olen hästi palju töötanud. Kui ma Tõstamaal esimese asja tegin, oli see mõneti hästi turvaline, seal keegi ei eeldanud, et sel lavastusel oleks mingi pretensioon, mis võinuks olla, kui läinuksin sellega näiteks Draamateatri, või ka mõne muu teatri lavale. (Tõstamaa mõisas etendus 2011. aasta suvel „Pruutide kool“, mille kirjutas ja lavastas Gerda Kordemets – T.L.)

See oli avantüür, eriti ses mõttes, et kirjutasin ise näitemängu. See oli esimene mu enda kirjutatud näidend. Mul oli seal Tõstamaal turvaline igas mõttes – keegi tulemusele mingeid erilisi nõudeid ei seadnud, samas olin ümbritsetud trupiga, mis koosnes minu sõpradest ja õpilastest. Me armastasime üksteist, armastame siiani. Olen veendunud, et alati tasub tundmatus kohas vette hüpata, proovida midagi, mida sa teed esimest korda elus. Kuidas sa muidu tead siis? Tookord mõtlesingi nii: ma üks kord proovin, saan teada, kas see sobib mulle. Et ilmselt mitte, aga teeme katset. Ja ilmnes, et tahtsin veel ja veel.

Päevalehes kirjutati taani seriaalidest hiljuti seda, et nendes näidatakse naisi tegutsejatena, meie seriaalides aga süžee mõttes aksessuaaridena. Kuidas kommenteerite?

Esiteks ma ütlen seda, et meil õnneks pole see soorolli sõda läinud nii suureks kui Skandinaavias.

Seal võib meesterahvas saada vastu kõrvu, kui laseb daami enne uksest läbi, sest ega siis naine mingi nõrk ei ole. Meie õnneks ei pea veel igal sammul mõtlema selliste asjade peale, ei tea kui kaua see kestab. Sama kehtib selle foobilise rahvus- ja rassiküsimuse kohta. Saksamaa „Viimases võmmis“ on üks peategelane sakslane, aga teine peategelane on türklane, sest Saksamaal on suur türgi kogukond. Vaja on, et kõik oleks tasakaalus ja võrdõiguslik. Et kui Mikk Kotkas tegelasena on šovinistlik siga, siis tasakaaaluks peab seal olema intelligentne türklane.

Ma olen küll väga selle poolt, et poliitikas oleksid pooled naised. Sest ühiskonnas on ju umbes pooled naised. Ja mitte mingite kvootide pärast, ei. Lihtsalt naised on empaatilisemad, hoidlikumad, sageli ka töökamad ja tublimad. Vabandust kõigi meeste ees, aga nii mulle näib.

Mis puutub sarjadesse ja nendes olevatesse ühiskonna peegeldustesse, siis mulle tundub, et eestlased suudavad asja võtta suurema huumoriga, kui ülejäänud maailm. Poliitiline korrektsus pole meil nii levinud, ehk see võiks olla meie tugevus, lisakvaliteet?

Absoluutselt ja ma väga loodan ka, et see väga meil ei levi, sest kui me hakkame tegema asju poliitilise korrektsuse pärast, siis me ei tee neid enam õigetel põhjustel. Põhjused peavad olema palju sügavamad.

Kvootide variant mulle ei sobi, näiteks, et meil peaks olema valitsuses 40 % naisi ja 60 % mehi, nagu rootslased vist tegid. See on nagu punnitatud. Aga kuidagi tahaks küll nii, et tublid ja andekad naised pääseksid nii võimu juurde kui asju tegema. Tundub küll, et nende valimiste käigus hakkab väga palju uhkeid naisi kandideerima. Olen siin kuulnud igasugu huvitavatest variantidest. See on osaliselt ka poliitika populaarsuse küsimus - kui poliitikast enam ei mõelda kui millestki, mis on nii räpane, et „meie sellega küll ei tegele“, siis ma arvan, tulevad ka naised julgemalt välja.

Poliitika võiks ehk olla rohkem seotud kogukondlikkusega?

Poliitika peab olema seotud sellega, et inimesed hakkaksid uskuma, et sellest midagi muutub, kui mina sinna lähen. Kuni kestab selline mõttemall, et nagunii saab Tallinnas võimule Savisaar ja nagunii võidab Riigikogu valimised Reformierakond... Kuni niimoodi mõtleme, ei muutu midagi. Inimese paneb poliitikasse minema ikka see, kui ta usub, et ta suudab midagi muuta. See eelnev oli muidugi lihtsalt näide. Minul isiklikult ei ole Reformierakonna vastu midagi. Minu meelest on Eestis väga hea elada. Ja küllap see on ikka natuke tänu võimuparteidele.

Teine asi. Viimasel ajal on heas mõttes kõrva jäänud noorte inimeste missioonitundeline mõtlemine. Milleks kritiseerida, kui ise midagi muuta ei püüa? Kes siis teeb, kui mina ei tee? Hea küll, ma siis kandideerin ja proovin midagi muuta. See on küll väga sümpaatne mõtteviis.

Ma pean seda küsima, kas teile on tehtud ettepanek tulla kuhugi kandideerima?

Õnneks mitte, ma ei kuulu sellisesse ritta nagu Ülle Lichtfeldt näiteks – et paned Ülle pildi seinale, ja siis kõik, kes ei oska kellegi poolt hääletada, hääletavad tema poolt, sest see on tuttav nägu. Mina õnneks olen sellest vaba.

Olete liiga kaua kaadri taga olnud?

Noh jah, aga pole plaanis ka kaadri ette ronida. Teine asi – ja olulisem - on see, et ega ma hetkel ei oskaks öelda, mis asi see oleks, mida mina seal poliitikas ajaks. Ja kuni ma pole suutnud seda välja mõelda, pole mul sinna mingit asja.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: