Arvustus: Ole näitab normaalsetele inimestele peeglit ({{commentsTotal}})

Kaido Ole
Kaido Ole "Raamatuga värdjas", "Loodusega sina peal värdjas" ja "Relvastatud värdjas" Autor/allikas: Mari Kartau / ERR

Kaido Ole näitus „Värdjad“ on tõeline üllatus. On näha, et inimene lustib täiega ja ei pea oma veidraid valikuid vajalikuks millegiga põhjendada. Mõistagi võib sellist suhtumist lubada endale ainult suurmeister.

Kaido Olest on kahtlemata suurmeister kujunenud. Ta pole kunagi olnud imelaps ega boheemlik elukunstnik, tema kuulsus ei rajane skandaalidel ja originaalsusel, vaid järjekindlal ja läbimõeldud tegutsemisel. Tegelikult võiks pinnapealsel vaatlusel isegi öelda, et ta on suhteliselt igav tüüp.

Ehk aga ongi igavus ja jäärapäine järjekindlus edu võtmeks kaasaegses kunstis. Esiteks on see praktiline – galeristid ei pea muretsema, mis nende hoolealune järgmiseks ette võtab, vaid võivad olla kindlad, et kunstnik töötab „tuntud headuses“.

Teiseks on igavus, kordused, ikka ja jälle mingite teemade ja stiilide juurde tagasitulek kaasaegse kunsti paratamatuseks. Kõik on olnud, ja seda juba mitu korda, esialgu avastusena, siis tsitaatidena ja lõpuks paroodiana. Midagi päris uut välja mõelda üritades võib vaid oma vaimu nikastada. Mõistlikum on komponeerida olemasolevast parasjagu aktuaalseid ja hästimüüvaid kombinatsioone. Ole maalides leidub hulgaliselt kaasaegses kunstis järeleproovitud võtteid ja stiile – ühel lõuendil võime näha elemente nii minimalismist, hüperrealismist, ekspressionistmist, tänavakunsti võtetest, sürrealismist, klassikalisest modernistlikust assamblaažist kui ka abstraktse kunsti kõikvõimalikest variantidest. Need kõik on lihtsalt vahendid, tehnikad, mis on Olel kui professionaalil käpas ja mida ta suudab vabalt oma kunsti teenistusse rakendada.

Ja ta ei ole ainus. Galerii aknalaual võib vaadata äsja Thames & Hudsoni väljaantud esinduslikku raamatut “100 Painters of Tomorrow” ("100 tuleviku maalikunstnikku”), kuhu valiti ka Kaido Ole. Raamatut lehitsedes selgub, et vähemalt kolmveerand muudest seal esinevatest tulevikutähtedest töötavad umbes samamoodi.

Kui abstraktsionistidele 20. sajandi esimeses pooles oli suhestumine vormide, pindade ja värvidega filosoofia, peaaegu, et religioon, siis Ole ja tema kaasaegsete jaoks on need lihtsalt võtted, kuidas pinda katta. Kui muuseuminäitustel eksponeeritakse hardusega Jüri Arraku või Kaljo Põllu 1960. aastate assamblaaže ja kollaaže, siis mõtleme me kõik peaaegu et Siberisse saatmise hirmu trotsides avangardi võitlusele vabaduse nimel. Ole on ka üht-teist pildipinnale kleepinud, aga seda täiesti ilma igasuguse pateetikata, lihtsalt sellepärast, et nii sobis antud kompositsiooniga. Cool.

Kui vaadata „Värdjate“ näituse sisu või temaatikat, siis siit leiame veel kõige vähem midagi originaalset. Käepärastest esemetest olendite kokkupanek on midagi sellist, mida viljelevad lasteaialapsed ja harrastuskunstnikud kusagil garaažis. Pärast sürrealismi moestminekut pole ükski professionaalne kunstnik midagi taolist julgenud teha. Aga nüüd on käes aeg, kui see on lubatud. Lubatud on minna tagasi kõige arhetüüpsema ja algelisema loomeviisi juurde. Sest kõik intellektuaalne ning konstrueeritu on juba ära tüüdanud.

See vabadus kaanonitest, survest olla kontseptuaalne ja intellektuaalne, ongi see, mis antud näituse puhul üllatab ja seda eriti Ole puhul, kes on alati väga püüdlik olnud. Tõsine pingutamine kogu karjääri vältel on nüüdseks kaasa toonud kirgastumise, arusaama, et igasugune pingutus on asjatu. Samas, ilma selle tehtud tööta jääks vaba loometulv sisutühjaks ja pinnapealseks – ka selliseid näiteid võib praeguses maalikunstis leida, ja mitte kaugelt.

Samas võib näitust edukalt vaadata ka teadmata midagi maalikunsti arengust läbi aja. Teostel on kujutatud üsna konkreetsed, figuratiivsed motiivid, ehk siis tegelased, kes omakorda koosnevad arusaadava sümboolse tähendusega elementidest. Siit pole raske leida iroonilisi vihjeid massimeedias figureerivatele tüpaažidele, nagu sõjard, sekspomm, loodusemees, vändagängster, moeguru ja teised rahva lemmikud.

Pannes selle tüüpidegalerii kokku poliitiliselt täiesti ebakorrektse pealkirjaga „Värdjad“ tekib mõtteseos enamuse ja vähemusete avalikust võitlusest - kes oma õiguste eest, kes iga hinnaga teistsugune olemise vastu. Ehk mõneti siis on nende värdjate näol tegu peegliga, kuhu oleks tervislik vaadata nn normaalsetel inimestel, kes teavad tõde.

Kaido Ole näitus "Värdjad" Tallinna Kunstihoone galeriis jääb lahti 21. detsembrini 2014.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: