Arvustus. Pole olemas võõrast elu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

David Wagner
David Wagner Autor/allikas: Wikipedia

Uus raamat

David Wagner

„Elu“
Tõlkinud Piret Pääsuke

Kirjastus Hea Lugu

„Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti“ – sellise motoga algab 1971. aastal Reinimaal sündinud saksa kirjaniku David Wagneri „Elu“. Ei teagi, kas tegu on romaani, jutustuse või lihtsalt ühe enesekaemuse ülestähendusega. Saksa keeles on selle teose kohta öeldud enamasti lihtsalt raamat, das Buch. Lõpuks polegi see tähtis. Ja teinekord ongi raskestimääratletava vormiga teosed need kõige paremad – võib ju kindel kinnihoidmine vormieeskirjadest anda tulemuseks kuiva ja harjutuslikult mõjuva tekstilasu. Antud juhul on raamatu moto olulisem.

* * *

„Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti“ ütleb ühelt poolt, et tekst on omaelulooline ja ometi ei ole ka. Teisalt annab see mõista, et elutõde ei saa kunagi otse ilukirjandusse üle kanda – kumbki on ikkagi omaette maailm oma reeglitega ning kui üks näib ka olevat teisest ajendatud, pole see ju alati nii. Lihtne harjutus: kes meist poleks teinekord võtnud eeskujuks mõnda kirjandus- või filmikangelast ning käitunud mõnes olukorras vahest just oma eeskujust lähtuvalt teisiti kui ta ehk muidu oleks? Kumb on siis elulisem: kas elu või imitation vitae?

Miski ei pane muidugi elu üle sedavõrd järele mõtlema kui surma perspektiiv. Just see on aga silme ees Wagneri peategelasel härra W-l: terve elu on teda piinanud autoimmuunhepatiit, mille tulemusena ta organismist põlatud maks ei suuda lõpuks enam üldse toimida ning tuleb välja vahetada. See on aga riskantne ettevõtmine – ligi viiendik maksasiirdamise läbiteinuist ei ela üle ühe aasta. Liiati tuleb doonorelundit oodata. Oodata ja oodata. „Ma ootan elu, ma ootan surma. Ma ootan, jah, ma tean, ma tean seda juba ammu: ma ootan sind,“ pöördub W oma tulevase maksa ja ka inimese poole, kes peab selle loovutamiseks kõigepealt enda elu andma.

Selline keeruline, ja ometi nii lihtne olukord – elu elu vastu – paneb minajutustajast tegelase mõtlema minevikule ja tulevikule, ja inimestele, kes on kadunud kas lihtsalt tema elust või elust kui sellisest – ja nagu kolmekümnendate keskpaika jõudnud berliinlane justkui möödaminnes märkab, pole viimaseid sugugi vähe. Kuid vähemalt sama palju, kui surnud esivanematele, sõpradele või kallimatele, mõtleb ta enda täiesti elusale lapsele ning kui mitte miski muu, siis just viimase olemasolu annab W-le elutahte ja lõpliku tõuke otsustada maksasiirdamise kasuks.

Teose esimeses pooles võtab jutustaja läbi enda haigusloo lapsepõlvest alates ja kirjeldab haiglarutiini, mis mõjub kohati päris vaimukalt: „Kaks meest lamavad ühes palatis, midagi ei juhtu. Aeg-ajalt nad vestlevad, lobisevad. Üks jutustab varasematest aegadest, kuna tal on juba palju rohkem aastaid seljataga, pajatab sõja lõppemisest Berliinis. Korrapäraste vaheaegade järel pistavad naised pea ukse vahel sisse ning pärivad, milline on väljaheide, kas söögikaart on täidetud ja ravimid võetud. Võib-olla on see absurditeater.“ (lk 81)

Raamatu teine pool seevastu, mis algab pärast operatsioonilaual lebatud elu ja surma vahelist aega märkivat kahte tumehalli ja ühte uut algust, uut elu tähistavat valget lehekülge, on kantud suuremast sisekaemusest. Selle põhjuseks on muidugi autori uus olek, tõsiasi, et ta pole enam päris see, kes enne – tal on nüüd uus maks, kuid muidugi ei tea ta, kelle oma. Ja seega ei tea W enam sedagi, kes ta on. „Me ei tunne teineteist,“ arutleb ta tundmatu doonori üle, „ja ometigi tunneme, ma näen sinu unenägusid, sa tõid kaasa unenäokeemia.“ (lk 184)

* * *

Nõnda on tegu ääretult isikliku raamatuga, kus jutustaja räägib oma elu ühest kõige keerulisemast ja intiimsemast seigast, mille tulemusena muutub kõik – nii keha kui vaim. Elegantsus, siirus ja endastmõistetavus, millega Wagner selle kõik paberile paneb, on võrreldav vaid Piret Pääsukese oskusega see panna sama ladusasse ja endastmõistetavasse eesti keelde.

See on raamat, mis räägib millestki, millega puutuvad oma elus kokku vaid vähesed, kuid ometi on David Wagneri „Elu“ universaalne teos, mille teemaks ongi pealkirjas öeldu – elu ise. Ja elu oma mitmekülgsuses ja keerukuses ongi midagi sellist, millest mõtlemisel ja nende mõtete sõnadeks vormimisel juhtubki see, et kuigi me mäletame endaga toimunut, kuigi räägime sellest, tundub ometi, et kõik juhtus täpselt nii, aga ometi täiesti teisiti. Ilmselt selles peitubki elu universaalsuse paradoks: me kõik kogeme seda erinevalt, ja ometi ühiselt, olgu me elud siis pealegi nii erinevad ja erilised. See on ju ainult suurepärane.

Kirjandussaade „Tõlkes leitud“, kus artikli autor kõneleb David Wagneri tõlkija Piret Pääsukesega, oli Vikerraadio eetris 7. detsembril kell 13.05. Hiljem on saade järelkuulatav. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: