Live-elamus: Dawn of Midi. Akustilised techno-jazz manöövrid kannatlikule kuulajale

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Dawn of Midi Autor/allikas: Youtube

Jõulujazzi raames Tallinnasse lennutatud Brooklyni trio Dawn of Midi oli kindlasti selleaastase valiku üks julgemaid kaarte, keda jazzipubliku maitsepiire avardama oli palutud.

Kumu Auditooriumist paremat paika oleks sündmuse läbiviimiseks olnud raske leida - harvaesineva juhusena võis kinnitada, et istmeisse naelutatud olek teenis truult pakutut ja kontserdi ükski minut ei vajanud nihelemist, tungivat soovi muljeid vahetada ega ka puusi õõtsutada. 47ks minutiks läks käima rütmimuusika hüpnotiseerival mõjul põhinev film, mille visuaalne osa jäeti aga igaühe enda kujutlusvõime hooleks.

Koosseisu jazzilikkust tähistas eelkõige kammerlik; kontrabassist, klaverist ja trummidest koosseisev kolmnurk, mida ei koormatud ühegi efekti ega manipulatsiooniga - helipilt oli jahedalt hillitsetud ja suutis hoida konstantset, nüansirikast põnevust etteaste lõpuni. Suurimat pingutust vajaski ehk publiku enda valmisolek meditatiivsetel kordustel põhinevale voolamisele, mille auhinnaks oli aga kihtidena avastatava helikeele detailirohke võlumaailm.

Kui trio esimene album eksles minimalistlikel ja kaootilistel free-jazz'i maastikel, siis 2013 aastal plaadistatud ja ka Kumus esitatud "Dysnomia" kava ohjas juba kõhedusttekitavalt täpselt konstrueeritud vibratsioone. Teineteist tagaajavad ja pideval kattumisel täienevad rütmi-fraktaalid, mille lõputud kombinatsioonid on laialdast kasutamist leidnud just MIDI-maailmas, olid viidud elavasse ja mitte mehhaanilisena mõjuvasse tunnetussfääri, kus automaatikat tekitab inimkäsi.

Kummalist ja vabastavat võõrandumist oli tunda ka esinejates, kes transsivas sünkroonis taandusid pelgalt rituaali läbiviijateks, kus polnud jäetud nootigi soleerimisele ega mingitki pidi isikliku ekspressiivsuse esiletõstmisele. Dawn of Midi globaalset ja üldistavat helipilti on kindlasti suunanud ka trio taust - Pakistani, India ja Maroko päritolu muusikud on suurlinlikku vaatepilti sulatanud minimalismi klassika, techno-esteetika ja oodatult ka aafrika-ja idapärase tunnetuse.

Tähelepanelikul kuulamisel hoidis trio tukset üleval klaverikeeli ja klahve võrdse pingega sõrmitsev pianist Amino Belyamani, kellele oli toeks kontrabassist Aakaash Israni ja trummar Qasim Naqvi motoorne rütmika. Eksimatu, aga siiski elavana tuksuv masinavärk tekitas oma võngetes kujutelma tehnikajärgsest tulevikust, kus minevikupilte ollakse sunnitud taastama väheste senitoimivate naturaalpillidega. Mis samas aga polekski nii trööstitu utoopia.

Toimetaja: Silver Kuusik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: