Kristina Viina debüütkogu „Nõtkel elevandisammul” üllatab küpsusega. Sellest raamatust ei leia vihaseid ega tooreid sõnavõtte. Luuletaja mõtiskleb tasakaalukalt, kuid värvika sõnaseadega maailma ning iseenda muutumise üle. Autori esimene luuleraamat on kirjeldus teekonnast, mis algab lapselike rõõmusööstude saatel metsa lippamisest, pohmelustest, armastusest, südamevalust ning jõuab harmoonilisema enda leidmise ja uue elu ilmaletoomiseni.

Viina luulekogu üle mõtiskledes ei saa mööda vaadata tekstide vahele paigutatud piltidest, mis püüavad pilku oma lummutusliku detailirohkusega. Illustratsioonide mahe kuldpruunikas värvitoon tekitab sooja ja julgema tunde, nõnda, et tiivuline hundi ja linnu peaga inimolevus või idamaade džinne meenutavad lõkke ümber tantsisklevad mehikesed ei kohutagi vaatajat nii palju. Joonistustel domineerib põhjamaine (eestimaine) loodus, millele lisab kontrasti õhus hõljuv tsepeliin või soojamaa koaala. Leidub ka viirastuslikke pilte, kus läbisegi toimetavad ja sulanduvad ühte koerad, konnad, kullesed, hobused, ritsikad ning sisalikud. Võib märgata pisidetaile nagu koidutähe sümbolit (ehk kaheksakanda), personifitseeritud, nägude ja emotsioonidega lilli, puu otsa ronivat musta teravakõrvalist hõõguvate silmadega kassi või pildinurgas teraselt silmitsevat lindu. Ning muidugi on nendel piltidel naine, autor ise – nii ehedalt endana kui ka loodusest inspireeritud hübriidolendina. Kõik nood pildid kõlavad kokku luuleridadega, moodustades meeldivalt harmoneeruva sümbioosi.

„Nõtkel elevandisammul” on kindlasti loodus- ja maaluule. See on ka Võrumaa-luule. Just sealkandis asub autori lapsepõlvekodu ning sealt pärinevad luuleridadeks vormunud mälestused ja tunded. Ka mõningane kurbus, kuna endisaegne metsade võim on murtud ning siin-seal on järele jäänud vaid tühjus, lage väli ja räämas puiestik (lk 9). Luuleridade vahel vilksatab mure veel allesjäänud metsade hukkasaamise pärast, luuletaja kuulutab: las jäägu ükski mets / kasvõi litsmetsa mets / ka lindude jaoks alles (lk 61). Mets on talle eriti tähtis. See on paik, kuhu põgeneda ja kus varjuda, lasta oma sisemine loom valla. Tõekspidamisteski toetub ta metsale, sõnades: olen metsausku (lk 61). Viina luuletustes võib tunda maavillast helgust ja soojust, maal on kõik justkui inimesele enesele lähemal. Metsade vahel võib jääda endaks, ilma võltside nägudeta (lk 33). Samuti on loodus tema kaaslane. Vaikivad vestlused putukate, muruniiduki lõiketerade vahele jäänud konnade või õngekonksu otsa haakunud kaladega on Viinale maaelu loomulik osa.

Loodus on Viina luuleminale niivõrd tähtis ja lähedane, et hetketi tekib tal soov loodusega üheks saada. Ja seda mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Kohe värsikogu esimeses luuletuses teatab ta, et on kui kookonis röövik, kellel pole liblikaks saamisega sugugi kiire. Viin laenab looduselt teisigi motiive, et enese emotsioone ja seisundeid kirjeldada. Näiteks kõneleb ta elevusega, kuidas tal tekib igatsus lilli istutada ning mil viisil ta ise seejuures õitseb ja kuidas ta ihkab tunnetada ühtsust maaga, sõnades tahan pista sõrmed juurtena mulda (lk 47). Leidub ka tõsisemaid sisekaemusi, kus luuletaja sees asetseb laukasoo, kuhu settivad tumedamad tunded ja mõtted.

Vahest kõige ehedamalt kirjeldavad luulemina teisenemist värsid, kus linnahallusest väsinud naine ihkab maale loodusesse, kus puurist vabanenud linnuna õhku söösta ja vette sulpsatada, et hetk hiljem halli hundina kuusetihnikutes nuuskida (lk 25). Maaigatsus on nõnda suur, et linnakorter oma kitsikuses meenutab väikest ahistavat tikutoosi. Võib tajuda, kuidas kinnise ruumi rõhuv suletus asendub vabadus- ja kergustundega. Sest alles siis saab siseneda hingemaastikele, vaadata rahulikult iseenda sisse.

Viin eristab selgelt üksteisest maa ja linna. Üks on vaikne, rahulik, tasakaalukas, lihtne ja mis kõige tähtsam – päris:

LUMEVÄRVID
mis ei kuulu kellelegi
metsa helin –
tasuta!

lihtsalt seisad siin
ja mitte kuidagi sa
olema ei pea

ei mingit vaatemängude
paraadi
kõigest lihtne pilt
(lk 65)

Teine aga hall, lärmakas, külm, pleekinud, masendav ja tehislik. Kui maal looduses tunneb luulemina end iseendana, siis linnas kannab ta mingit maski. Linnas on kuidagi raskem ja pingelisem. Juba värssideski, milles autor kirjeldab linnaelu, on tunda pinevust. Mingi rahutus on neis ridades, ihk ja kannatamatus põgeneda loomulikuma ümbruse juurde. Maad ja loodust kirjeldavad tekstid voogavad seevastu vaikselt ning neis võib tajuda vabanemist.

Viina värssides paistab linnaelu olevat väärastunud ning midagi ulmeliselt enneolematut. Inimese loomulikule olekule on linn koos sealsete objektidega mitteomane. Linnas näivad asjad paigast ära. Inimesed muutuvad seal rahutuks. Luuleminagi tunneb, et pika linnasoleku ajal on tal ainult katkiste andekate inimeste juures väheke ruumi ja ka maakodu on talle võõraks jäänud (lk 14). Näib, nagu linnas elades miski inimeses murdub. Linna kiirustav rütm, nõudmised ning ebaisikulisus löövad jalgealuse kõikuma, mistõttu võib inimesest nii mõndagi kaduma minna. Eriti raske näib olevat neil, kes tulevad maalt looduse keskelt, kus kõik on nii loomulik, vaikne ja rahulik.

Seejuures võib aimata hoiatust – kui inimene välja rebida tema loomulikust, looduslikust keskkonnast, hakkab ta looma kummalisi, päriselust nihkes asju ja maailmu. Ja seda mitta alati heas ja edasiviivas mõttes. Sageli juhtub, et reaalsust moonutatakse, külvates sellega inimestesse kahtlusi ja hirmu. Või luuakse valearusaamu, kuidas maailm tegelikult toimib. Eriti vastuvõtlikud on veel rikkumata lapsed, kes ei pruugi näiteks mõista, et taevast allasadavad lihapallid pole muud kui sulaselge jaburus. Seetõttu tunneb luuletaja muret, miks ei kõneleta asjadest nii nagu need päriselus tegelikult on: taevast sajab lihapalle / seisin tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalüpsise äärel / üksi keset kuristikku / ja mõtlesin, et olen ühiskonnast võõrdunud / sest ühiskond on võõrdunud elust / taevast ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid / näidake lastele kuidas seafarmides nohisevad notsud / kuupmeetristes puurides ja eales päikest ei näe (lk 51). Sealsamas osutab autor ka sellele, et elusolendite vastu võiks üles näidata suuremat hoolivust, mitte toituda üksteise verest ja väest (lk 51) ning nülgida emotsioonitult saagiks langenud looma, lindu või kala.

Lugedes „Nõtkel elevandisammul” luuletusi, ei saa eirata seda, mil viisil Viin kõneleb naiseks olemisest. Temas peitub mitut sorti naisterahvaid: olen vanatüdruk vaarema / väike süütu tüdrukutirts (lk 68). Alustuseks on ta noor naine, kelles juba eos leidub ürgnaiselikkust ja iidse väe alget. Viina luulemina on ehe ja loomulik. Isegi mõningase irooniaga suhtub ta neisse, kes ehivad end kellekski teiseks ning kuulutab ilma midagi ilustamata, mida üks välise võltshiilguseta sookaaslane sellest arvab: ühed naised eritavad naha kaudu / kannikeselõhnalist odööri / teised jooksevad huntidega metsas / ja situvad selle kõige peale (lk 61).

Luulemina hinges pesitseb ka maaema, kes vaikselt kogub esiemade tarkusi ning püüab saada sama heaks kui eelkäijad. Alati ei õnnestu taigna valmistamine või keeruka mustriga kinnaste kudumine nii nagu tahaks. Isegi ahastus kipub hinge, kui kõrgemat matemaatikat meenutav kindakiri vussi läheb. Seda rohkem aga sigineb austust esiemade vastu, kes käsitsesid oskuslikult sukavardaid ja taignarulli. Märkamata ei jää, et luuletaja küll sooviks eeskujude järgi talitada, kuid siin ja praegu puudub tal õpetaja. Keegi, kes juhendaks ning annaks edasi vanavanemate teadmisi.

Ühel hetkel saab temast ema väikesele poisile. Emana on Viina luuletuste naine hell ja soe. Värsse, kus kirjeldatakse vaikselt nohisevat last, täidavad heldimus ja hool. Laps aitab emal leida tasakaalu ning muudab ta ümbritseva suhtes leplikumaks ja rahulikumaks. Laps on kui puhtuse sümbol, kes ei tea veel midagi elu rikutusest, suurtest linnadest, koolipingis viimseni ideaalseks lihvitavast eesti keelest. Tema räägib veel lindude keelt (lk 49), tema teab veel, mis on loomulikkus.

Kristina Viina esikraamat pakub värskendava lugemiselamuse. Tema looduskirjeldused haaravad endasse ning tekitavad soovi koos autoriga kargesse järvevette sulpsatada või loomana põõsaste rägastikus maalõhnu nuuskida. Ühtlasi tuletatakse lugejale meelde, et sagedamini võiks üles näidata hoolivust oma kaasolendite vastu ning vaadata maailma realistlikuma pilguga. Ehedus ja loodusearmastus käsikäes meisterlike piltidega muudavad „Nõtkel elevandisammul” meeldivalt sujuvaks teekonnaks, mida saadavad hallivatimehed, koaalad, punased ketsid, taevast allasadavad lihapallid … Saatjaskond on kirev.

Värske Rõhk