Joonas Hellerma: Kui tähtis on praegu heliloojale sümfoonia kui muusikaline vorm? Kas see on selline kuninglik, see kõige suurem vorm, kus saab oma ideid maksimaalselt väljendada?

Toivo Tulev: Ei tarvitse olla muidugi. Eks ta on ajapikku tähenduslikku taaka endale kogunud läbi sajandite. See taak on lõpuks nii rängaks osutunud, et paljud heliloojad... no nagu itaallastel on raske kirjutada muusikat, sellepärast et Itaalia muusika ajalugu sisaldab nii palju ja on nii täidetud kõigest - sama fenomen võib olla sümfooniaga.

Sümfooniaid kirjutates – kas Mahler ja Brahms ja Beethoven on oma raskusega kõik seljas?

Me oleme ju kõik seda õppinud. Kas nad on seljas ja kas see on raske, ma ei tea. Ma arvan, et ta kohustab natuke rohkemaks kui mõni teine žanr. Või näiteks lihtsalt teos, millel on poeetiline pealkiri, suurem orkestriteos. Ma arvan küll, jah. Ta tekitab mingid ootused, paratamatult tekitab.

Kui erinev te julgete olla sellest põhikaanonist või traditsioonilisest ootusest, et seda ikka veel sümfooniaks saab üldse nimetada?

Ma arvan, et seda saab ikka nimetada. Aga iseasi, kas selline lähenemine aktsepteeritud saab olema, see on teine teema.

See on teie esimene sümfoonia?

Ei ole sümfoonia number 1. Ma ei tea, mitmes on. Esimene sümfoonia, sümfoonia, mis oleks võinud esimene sümfoonia olla, selle kirjutasin lõputööks. Peale selle on veel selliseid sümfoonia algeid olnud, aga ma pole neid ühtegi nagu vormistanud. Tegelikult võikski küsida, kumb see olulisem on – kas tegu või tegemata jätmine. Ma ei tea...

Kas sel sümfoonial on ka mingi teema?

Kui ma takkajärgi nüüd vaatan, ma ei seostaks teda, ma ei tahaks seda verbaliseerida. Ta on päris karm tekst. Muusikaline tekst. See on üks pool. Ma ei tahaks seda lahti rääkida. Võib-olla ka ei oskaks. Formaalselt on tegemist kolme osaga. Ja kõik need on, välja arvatud viimane, aeglustuva struktuuriga. Teine korjab vahepeal tempo üles, aga siis aeglustab jälle. Ja lõpuks jõutakse lõpp-temposse, mis on kaunis aeglane ja kus siis eenduvad sellised solistlikud jooned.

Kui Risto Joost selle loo tellis, siis ma küsisin, et tegelikult see ei ole see lugu, mille ta tellis ja siis sai kirjutatud selle järel erinevaid lugusid ja lõpuks on siis see 2013. aasta kevadel kirjutatud loodussümfoonia. Ma küsisin, kas see ei võiks olla sümfoonia concentrante ja mingi peegeldus sellest sümfoonia ideest on siin ka olemas.

Nii palju, kui mina mäletan, siis teie muusika ja muusikateoste ettekanded on alati seotud seotud sellega, et need omavad sotsiaalset konteksti. Seal on selline sotsiaalne valulikkus, meie maailma ja eksistentsi pärast väga esil. Kas see on ka selle teose puhul nii?

No vot, kui ma nüüd seda lugu kuulasin, ega ma palju ei mäletanud, sest 2013. aasta kevadest, millal ma selle kirjutasin ja lõpetasin, on nii palju muid asju olnud. Mulle tuli endale ka üllatusena, et ilmselt see oli mingi ehe valu ja siis ma mõtlesingi, et mis võis selle esile kutsuda. Ja ega ma ei oskagi öelda. Eks ta on nagu selline päeviku lugemine – loed päevikut ja üllatud, et oi, millised mõtted ja miks nad sellised just täpselt on. Minu jaoks on see kaunis vahetu tegevus. Muusika loomine. Päeviku tähendusega tõepoolest.