Loe katkendit värskest Loomingu Raamatukogust: Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kiluvõileivad Autor/allikas: err

Ilmus Loomingu Raamatukogu nr. 40 / 2014.

Carl Mothander. Kulinaarsed vested
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Professor Torkel Janssoni järelsõna.

„Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, avaldas 1931. aastal Rootsis oma „toidublogid“. Humoristlik pilguheit mõisakööki ning balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele.

98 lk. Hind 2.20.

 

TEEDjUHATAV EESSõNA

Nagu lugeja küllap peagi märkab, ei toimu need pisut eriskummalised sündmused, mida selles raamatukeses kirjeldatakse, mitte Rootsis, vaid mere teisel kaldal, ühes neist uutest riikidest, mis loodi sõja ja suure revolutsiooni tormides. „Uus“ on see väike maa küll ainult poliitilises mõttes. Tegelikult asub lugeja klassikalisel maal — ühe kõige õilsama ja eksklusiivsema mõisakultuuri varemetel, mis meie maailmajaol on olnud ette näidata. Nendel varemetel on tärganud see väike mõis, kus leiab aset enamik siin kirjeldatud pisikestest pidudest.

Kui tagasihoidlik Tohisoo tänapäeval võibki tunduda, võrreldes sellega, mis ta kunagi oli, on see kaunis villa siiski seitsme sajandi pikkuse härrandliku külalislahkuse ajaloo otsene pärija. Selles natuke bisarses miljöös, sellest üüratust vana feodaalse traditsiooni ja ebaküpse revolutsioonilise tänapäeva segust on võrsunud isemoodi segakultuur, millele Rootsis ei ole mitte kõige vähematki vastavust. Ühelt poolt vanaaegse maamõisniku, teiselt poolt uusasuniku kombel nauditakse Tohisool elu külvi ja lõikuse vahel.

Kui kartul on septembri lõpul üles võetud, kolitakse vanasse hansalinna, mitmesaja-aastases patriitsimajas asuvasse korterisse kõrgel Toompeal. Mõistagi on ka nendesse vanadesse majadesse sisse hiilinud tänapäeva tähtsamad tehnikasaavutused, aga ikka veel hõljub Toompea maailma kohal mineviku lõputu vaikus. Omamoodi ajaloomuuseum — Okasroosikese-unes.

Kodus Rootsis on vähe ettekujutust nendest kannatustest, mis sõja puhkemisest peale on nendest kaugetest maanurkadest üle käinud. Kõikide rahaväärtuste täielik inflatsioon ja „agraarreform“ — üks revolutsioonitormide kõige ränkraskemaid nuiasid — on löönud vanad feodaalmõisad kildudeks ja loonud uue maailma, nii heas kui halvas. Rikas on vaeseks jäänud ja vaene pole mitte kuigi palju rikkamaks saanud.

Ehkki igapäevaelus on tulnud loobuda kõigest, millel ei ole olulist tähtsust, piisab siiski neist minevikust päästetud kildudest, et anda meie elule suhteliselt avarat ja õdusat komforti. Paljugi, mis kodus Rootsis on enesestmõistetav hädatarvidus, on siin peadpööritav luksus, samal ajal kui siin on odavalt saadaval mõndagi muud, mida Rootsis võib nautida ainult jõukas inimene. Siinne vaesus, kus kõik on vaesed sularaha poolest, ei ole kibe, kuid sunnib kõiki vältima mitte otseselt vajalikke väljaminekuid ja võtma seda, mida oma majapidamine pakub.

Aga kuidas võib arukas inimene selles kehvapoolses maailmas võtta ette kulinaarsete vestete kirjutamise? Kas Tohisoo elu võib meie ärahellitatud Rootsile huvi pakkuda?

Tegelikult ei ole neid väikesi pidusid Tohisool peetud „paljalt lõbu pärast“. Enamasti on neid korraldatud selleks, et pisut julgustada tervet hulka inimesi, keda Tohisoo piiride taga on homne päev varitsenud nagu julm metsloom. Tohisoo elanikud on ausalt katsunud sinna ümber istutada midagi sellest täiesti erilisest rootsi külalislahkusest ja peomeeleolust, mis keset elu hallust siiski alati söandab naerda ja maiseid rõõmusid nautida. Aga alati on esiplaanil olnud tore ja originaalne peokorraldus, mitte niivõrd kostituse peenus ja küllus.

Paljud rootslased — nii meie tuttavad kui ka meile tundmatud — on aastate jooksul Tohisoole sattunud. Ja selle järgi, mis nad on kirjutanud meie külalisraamatusse või avaldanud ajakirjanduses, näib, et nad on üldiselt ikka leidnud siit lapikese oma kodumaad. Võib-olla on Tohisoo mõis täitnud väikest viisi ka välismaal rootsluse säilitamise ülesannet.
Carolus

 

Kalli Kaasa pruukostihõrgutised

Abielul on häid ja halbu külgi, see on kindel ja tõsi, aga meie abielu siin maal on palju päevi olnud üksainus suur õitsev ristikuväli kuldses päikesesäras. Kallis Kaasa on olnud mahe nagu valge liiliaõis varre otsas, tema hääl on sosistanud nagu läänetuuleke päikeseloojaku pühal tunnil. Minu maaelu kohal on hõljunud just nagu paradiisiaia vaimustav meeleolu.

Et midagi on teoksil, sellest olen ma küll aru saanud — aga mis? Vaevalt kaks nädalat tagasi oli viimati kostnud hüüatus: „Mul ei ole midagi selga panna!“ Proua riietusruumi kapp on nüüd triiki täis siinmail vaevalt tuntud moehilpe. Tänavused kuurordireisid on ammugi seljataga. Mis see võiks siis olla?

Täna see tuli. Ühel päeval septembri hakul, kui algav sügis paistab olevat meelt muutnud ja loodus on veel korraks rõivastunud südasuve meelisegavasse hiilgusesse.

Mahedalt ja paitavalt puhus hommikutuul minu magamistoa lahtisest aknast sisse. Päikesekiirte kimp nihkus patja mööda minu ninale aina lähemale. Samal hetkel, kui see ninani jõudis, hüppasin ma voodist välja nagu nooruk ja sööstsin hommikuse duši alla, nautisin nagu tuline merihobu jooksvat külma vett, mähkisin end valgesse supelmantlisse ja läksin alla aeda, et alustada uut päeva paari külmast näpistatud, mahlast tilkuva pirniga. Hommikune sigaret suus, käisin seejärel ringi ja vaatlesin mõisa vilgast tööelu. Mõned mu sõbrad ja alamad tulid mulle poolehoidu avaldama. Preili mäkerdas oma ekstaatiliste tervitushüpetega mu supelmantli ära. Petter kires ja lehvitas tiibu, nagu omamoodi õukonnareveranssi tehes. Napoleon viskus nurrudes selili ja lasi ennast kõhu pealt sügada, Nora hõõrus nina minu põse vastu ja palus sadulat selga.

Pool tundi hiljem astusin, habe laitmatult aetud, saapad viksitud ja värske võõrasema linase kuue nööpaugus, verandale, kus kirjus pidžaamas Kallis Kaasa mind kui oma isandat ja kuningat tervitas. Pruukostilauda nähes ma võpatasin. Imede ime! Värvide poeem!

Lauale oli laotatud roosa teelaualinik, millele oli asetatud suurte roosiõitega Taani kohviserviis, kolm kimpu kastevärskeid värvilisi moone heitsid üle laua oma roosat sära sädelevatele kristallklaasidele. Ja kellelgi ei olnud ei nime- ega sünnipäeva.

Istusime lauda. Hommikune kohvijoomine on mu lemmiksöömaaeg, seejuures on mul täiesti oma maitse ja ma muutun pehmeks nagu vaha, kui see soodsalt välja kukub. See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrme ümber mässida.

Kõigepealt jõin klaasi külma hommikust piima. Seejärel valmistas Kallis Kaasa mulle võileibu.

Suurele röstleivakäärule — mis oli veel krõbe ja kergelt soe — määris ta kodutehtud, soolamata võid. Sellele pandi paks viil külma lambapraadi, millele määriti külma kastet. Peale puistati peeneks hakitud murulauku, et see hoiaks kinni paari õhukest mahlast tomativiilu. Pisut soola, pisut pipart, näputäis hakitud peterselli. Päikesekiir langes sellele jumalikule maiuspalale, mis oli kunstipäraselt välja kasvanud Kalli Kaasa loomingulise käe alt. Ah, missugune hommikuhõrgutis! Kohv valati välja. Rootsi ajalehtede kohvikeetmisvõistluse kiuste pean ma meie oma retsepti kõikide kohviretseptide vürstiks ja kuningaks. Kaks teelusikatäit mitte liiga peeneks jahvatatud kohvi ühe suure tassi külma vee kohta, mis väga aeglaselt aetakse keema harilikus, hästi puhastatud kolmejalgses vasest kohvikannus, lastakse tõmmata paar minutit tasasel tulel ja seejärel selgineda iseenesest kümne minuti jooksul. Serveeritakse otse vaskkannust. Koor nii paks kui võimalik.

Abikaasa asus valmistama hõrgutist number kaks. Saiakäärule määriti külma searasva, mis puistati üle peeneks hakitud toore selleriga. Selle peale külmad munalõigud, õhuke kord tilli, vasikapraekastet ja kerge sabin riivitud mädarõigast. Pisut soola. Kõhklevat lugejat karistatakse sellega, et ta seda kunagi maitsta ei saa.

Samal ajal kui ma pimedana ja kurdina kõige muu vastu maailmas seda poeemi nautisin, valmistas Kallis Kaasa kolmanda hõrgutise. Paberõhuke pumpernikkel võiga, lahja keedetud suitsusink, sinep, õhukesed punapeediviilud, saiaviil võiga, ja hõrgutis oligi söömiseks valmis.

Viimane hõrgutis kui kodumaa tervitus, lihtne ja loomulik, mis võidutseb kõikide keerukamate kolleegide üle samas maitsekategoorias: nisujahust näkileib, paks kord võid ja priske lõik värskelt läikivat „Västerbotteni koorejuustu“.

Valati teine tassitäis kohvi. Kaks tükki värsket keeksi. Ja viimase kohvilonksu kõrvale sigaret.

Sellega olin ma küps ja valmis nõustuma kõigega, mida abikaasal iganes ei oleks kavas olnud mulle ette panna.

 

Marta mured*

Palju muresid on mul elus olnud: rahamured, armumured, noore Wertheri kannatused. Päris viimasel ajal ka maamõisniku mured mu uue kodumaa araabia põua pärast tänavu suvel. Nii maistes kui ka muudes muredes treenituna olen ma siiani murdumatuks jäänud nagu vana tamm — mitte küll nagu siinse maa tamm, mis kasvab kõigest käsivarrejämeduseks —, valmis alati elu vastu poksiringi astuma. Aga ma ütlen siiski: midagi ei anna võrrelda Marta muredega. Ühtegi hingelist kannatust ei saa võrrelda sellega, mida ma kogesin eile, kui linnast tagasi jõudes sain Nicolauselt telegrammi: „Saabun kella neljase rongiga. Ära unusta suupistelauda.“

Olin pannud oma lootuse puhkusele ja rahule, lihtsale hapupiimakausile, idüllilisele paadiretkele Kalli Kaasaga, tasasele liuglemisele päikeseloojangu poole pajudega ääristatud jõel, kohvikeetja sõudepingil ja pisitilluke jääkülm nn. pjolter** paadipõhjas varuks.

Hüvasti, kaunis unelm! See õgard Nicolaus sunnib mind kööki, minu kokakuulsus ei röövi mitte esimest korda minult mu maaelu-rahu.

Nicolaus on eriliselt spetsialiseerunud „suupistelauale“. Pärast seda soovib ta ainult kerget praadi ja suus sulavat desserti. Ainult! Kui sul majas midagi ei ole ja külapoed ei küündi palju kaugemale 45 senti maksvatest silkudest. Et masendusest jagu saada, võtsin dušši, tõmbasin selga kerge supelmantli, süütasin piibu ja asusin mõtlema.

Kümne minuti pärast hajusid mu laubalt murekurrud, ma läksin kööki ja süütasin paar priimust — puupliiti me suviti ei kasuta. Poisikesest kiirkäskjalg tuli kalur Jaagu juurest tagasi teatega, et on saadud paarkümmend vähki. Instrueeritud köögiabiline hoolitses nendest liha väljakoukimise eest. Lihunikult sain tasuta paar vasika harknääret — niisugust asja siinmail ei sööda. Majas leidus natuke kukeseeni. Tapeti kanapoegi ja seati ohvrivalmis. Seejärel asusin ma töö juurde.

Kanapojad praeti pannil kergelt pruuniks. Vähkidest, vasika harknäärmetest ja seentest tehti koorehautis ja sellesse asetati kanatükid, mis kaeti värske tilli kõige peenemate okstega. See kõik hautati kõige väiksemal mõeldaval tulel küpseks. Kanapojad serveeriti hautise alla maetuina. Selle juurde jääkülm segasalat tomatitest, kollakasrohelisest peasalatist, värskest kurgist, natukesest keedetud sellerist ja mõnest kressiõiest. Seda pidi Nicolaus kannatlikult ootama.

Aga „suupistelaud“! Jää pealt võetud marineeritud heeringas ja tilliga keedetud värske kartul pitsi viinaga on see, mis teeb suupistelauast suupistelaua: see on selle hing! Sellele meisterdasin ma kuldse raami. Hakitud kilud, petersell, kappar, pisut keedetud, võis pruunistatud riisi, selle juurde sutsakas paprikat. See täidis küpsetati väikestes lehttaignast pakikestes ja keedeti õlis üle — teatud sorti vene pirukad. Suured portugali sibulad täideti pruunistatud hakitud suitsusingiga ja küpsetati Primuse küpsetusahjus. Suupistelauda täiendasid paar taldrikukest harilike lihalõikudega ja viinas töödeldud köömnejuustuga.

Ja siis magusroog. Selleks ei jäänud mul kuigi palju aega. Koores keedetud riis vanilje ja maasikamoosiga, külmas hoitud vormides, vahukoorekuhi peal.

Nüüd oligi asi korras. Liiga palju mul sellega tööd ei olnud. Aga majast oli ju igal juhul üht-teist võtta. Seda on maakohas alati, kui osatakse ainult natuke ette mõelda. Ja ma usun, et üksjagu neist roogadest nägi ilmavalgust esimest korda.

Kuna ilm oli väga soe ja toidud üldiselt üsna vürtsikad, pidi janu vastu varuks olema hea bool. „Eine Bowle für alles.“ Kallis Kaasa, kellel on jookidest taipu, võttis suure kristallkausi ja valas sinna paar pudelit kodutehtud reinveini, laskis selles tõmmata peeneks lõigutud sellerit, mis annab ananassimaiku, lisas suhkrut ja tilgakese piparmündiessentsi — aga ainult tilgakese! Purustatud jää, ja vahetult enne serveerimist veel pudel kodust šampanjat!

Koduveinide valmistamine võiks Rootsiski tuttavamaks saada. See on praegusel ajal terve teadus, mis õigesti kasutades annab vägagi joodava ja — oh kui odava veini. Viisteist kuni kakskümmend senti pudel. Kaasaegsete veinipärmide abiga võib seda valmistada mis tahes taimsest toiduainest, mis sisaldab suhkrut. Nimelt pärm annab maitse, ja mitte algaine.

Kas Nicolaus jäi rahule? Ei tasu küsidagi. See peaks igaühele selge olema, kes on näinud Kallist Kaasat maakodu lõunalauas presideerimas. Härrade lõunasöögil. Daamide lõunasöökidel olen see mina, kes lauas hiilgab.

Ja lauakaunistused? Ei midagi muud kui aias lokkavad tuhandevärvilised võõrasemad.

Õhtul hakkas mul järsku päris paha. Nimelt läheb kell pool kümme rong linna.

* Luuka ev. 10, 38—42.
* Pjolter — 1920. aastatest eriti Norras populaarseks saanud alkoholisegu (brändi või viski, segatud soodavee või seltersiga). Nimetuse päritolu on ebaselge, see võib tulla sõnast pjalt (kalts, hädapätakas, joodik). — Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: