Arvustus: mässumeelne Muumimamma maalis ja kirjutas oma elu ({{commentsTotal}})

Tove Jansson, 1956
Tove Jansson, 1956 Autor/allikas: Moomin Characters

Uus raamat

Tuula Karjalainen
"Tove Jansson. Tee tööd ja armasta"
Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
304 lk
Varrak

Ei söanda seda raamatut soovitada neile, kelle jaoks Muumid ja Muumimaailm on üks mõnus ja turvaline fantaasiamaailm, kus küll vahel ollakse silmitsi hädaohtude ja muredega, kuid kus kõigel on ikkagi lahendus ja Muumid on Muumid ning mymla'd on mymla'd iseenesest, ilma igasuguste autobiograafiliste paralleelide, sissekodeeritud vihjete ja igapäevamaailmaga läbipõimitud taustsüsteemideta.

Eks ta ole sedasi, et enamus eestlasi suhtub kõikvõimalikesse teema- ja juubeliaastate organiseeritud tähistamistesse kui projektijuhtidele hädavajalikesse, ent muudele võrdlemisi tüütuteks ja sageli ka märkamatuks osutuvatesse kabinetis sündinud kampaaniatesse. Pahatihti nõnda lähebki, kuid sellegipoolest on kahju, et naaberriigis elanud ja loonud ülimalt mitmekülgse ning toreda Tove Janssoni 100. sünniaastapäev meil praktiliselt märkamatult möödus.

Tuula Karjalaise "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta" on esimene eesti keeles ilmunud Tove Janssoni biograafia. Energiast pulbitsev Tove Jansson (1914–2001) oli tuntud muumitrollide ema, illustraatori, maalikunstniku, kirjaniku, lavastaja, dramaturgi, luuletaja, poliitilise karikaturisti ja koomiksikunstnikuna. Ülemaailmse ja siiani püsiva kuulsuse saavutas ta siiski muumitrollide loojana. Muumimaania on tänaseks muidugi ületanud igasugused mõistlikud piirid, kuid ilma Vladimir Beekmani heas tõlkes Eesti Raamatult 1975. aastal ilmunud kogumikteoseta "Muumitroll" olnuks paljude maailmapilt oluliselt kesisem. Selle raamatu ajalisi piire ületavat universaalsust oskasin hinnata kümneaastase jõmpsikana ning sama hästi mõjub see mulle kui papale praegu.

Tove Jansson oli tohutult mitmekülgne ja ka kirjanikuna tegeles ta märksa rohkemate teemadega kui ainult muumid. Tema elulugu on huvitav. Oma vabameelsusega äratas ta juba nooruses tähelepanu isegi vabameelseis kunstiringkonnis. Tal oli mitmeid meessuhteid, kuid endas jõudis ta selgusele neljakümnendate eluaastate keskel, olles täiesti teadlik sellest, millist hukkamõistu ja keelepeksu see kaasa toob. Fakti, et Jansson elas enamuse elust kunstnik Tuulikki Pietiläga (1917–2009), varjati üsna kaua, kuigi kumbki asjaosaline sellest saladust ei teinud. Homoseksuaalsus polnud aga tollal mitte ainult patt, vaid kuritegu ja haigus koos. Karjalainen meenutab kuivalt, et seaduse järgi oli homoseksuaalsus Soomes kuritegu 1971. aastani. Haiguseks peeti seda kümme aastat kauem, koguni aastani 1981. Homode ja lesbide kohta kasutati salakoode ja vahel kasutati lesbide kohta ka rootsi slängist tulnud väljendit mymla. Kahe kummalise pisikese olendi, kes kõnelesidki omavahel salakeeles ja keda meie lugejad tunnevad alati kokku kuuluvate Tutsiku ja Lipsikuna, prototüüpideks olid Tove ja tema tollane sõbratar Vivica.

Muumitroll ise sai alguse aga juba Tove noorpõlves, kui ta joonistas välipeldiku uksele esimese olevuse, kes üldiselt meenutas tänast Muumitrolli, kuid tegelikult pidi olema Immanuel Kant. Veel 1930ndatel nägid muumitrollide prototüübid suhteliselt jubedad välja ja esiotsa nimetaski Tove neid kummituse moodi hirmuäratavateks olenditeks, kelle ööpimedus oli alateadvuse süngetest soppidest valla päästnud.

Märksa hiljem, juba esimestes raamatutes oluliselt sõbralikuma kuju võtnud trollid tekitasid algul parasjagu segadust. Muumid tegid suitsu ja jõid veini ja mis peamine, ei saadud aru, kas nad on mõeldud lastele või täiskasvanutele. Sellal pidid piirid eriti täpselt paigas olema. Muumiraamatuid on tublisti tõlgendatud ja analüüsitud. Hatifnatid näiteks vilksatavad mitmes muumiraamatus, need on väiksed torujad ainult elektri nimel elavad olevused. Nende elektriseerumises on nähtud varjamatut ja otsest viidet seksuaalsusele ning ka välimuse poolest on toonitatud nende sarnasust kondoomi või peenise endaga. Ja kuna Muumipapa ühes raamatus koos nendega põgeneb, siis on selleski nähtud selgeid paralleele gay-maailmaga!

Tegelikult võib otseselt süüdistada kriitikat selles, et Jansson pärast 1965. aastal ilmunud suurepärast teost "Muumipapa ja meri" muumiraamatute kirjutamise lõpetas. See oli toimetaja Lars Bäckström, kes leidis ajastule vastavas uusvasakpoolsuse vaimus, et endaga rahul olevate väikekodanlike muumide maailm on võimalik ainult kõrgklassi marginaalses rühmas. Kindlasti oli põhjusi veelgi, kuid rohkem muumiperega raamatuid ei tulnud.

Muumid olid siiski vaid üks osa Tove Janssoni eluloost. Tema biograafia autor Tuula Karjalainen on kunstiajaloolane, kes on muu hulgas töötanud Helsingi linna kunstimuuseumi ja Soome kaasaegse kunsti muuseumi Kiasma juhatajana. Maalikunstist kõneldes tunneb ta end eriti koduselt, kirjandusteoseid analüüsides ehk mitte nii väga.

Rohkelt illustratsioone, kapaga kunsti ja elu ning hulgaliselt huvitavaid fakte. Kas teadsite näiteks, et Tuu-tiki oli tegelikult naissoost? Lisaks andeka ja mässulise naise mitmekülgse eluloo asetamisele kultuuriajaloo konteksti on kindel see, et Muumidele hakkab käesoleva raamatu läbi lugenu vaatama hoopis teise pilguga.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: