Arvustus: Lõpetage kannatamine ja minge metsa! ({{commentsTotal}})

"Eesti ajalugu" Autor/allikas: Oleg Hartsenko / XOfoto

“Eesti ajalugu”
Lavastaja: Mart Kase
Näitlejad: Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep, Uku Uusberg
Esietendus Vabas Lavas 22. jaanuaril
Mõte OÜ

Vabas Lavas esietendunud “Eesti ajalugu” on katse vastata teatri vahenditega vajalikule, ehkki juba pisut leierdatult kõlavale küsimusele: milles on Eesti riigi mõte? Lavastaja ja näitetrupi vastus mõjub kahjuks punktiirse ja lihtsustavana. Miinusmärgi saab pealiskaudselt küütlev funktsionaalne e-Eesti ja plussi metsavaikuses lumehelveste langemist kuulav korilane.

Lavastuslikult koosneb Valdur Mikita menukil “Lingvistiline mets” tuginev “Eesti ajalugu” lõdvalt seotud pildikestest, mis markeerivad viimase 11 000 aasta sündmusi. Sümpaatne mammut Manny tuustib mullasel laval robirohtu; tõsine eesti mees pakub kõigile jumalatele maasuitsusinki; Tippi ja Täppi meenutavad pajalappidest käpiknukud Lydia, Kreutz ja Jakobson mõtlevad eesti rahvale välja laulupeo.

Kahjuks jäävad paljud stseenid kuidagi õhku rippuma, ühe punkti ümber keerlema. Neis pole arengut ja kulminatsiooni ning ilusad visuaalid ei kasva kujundiks. Näiteks jalgrattad, mis märgistavad üleminekut 30ndate hardast klantspildi-Eestist lohutusse sõja-Eestisse: alul tiirutavad viisakad ja viksid ratturid mööda lava ja hõiguvad üksteisele ülevoolavalt “Tere!”, siis pööratakse rattad tagurpidi ja tühikäigul pöörlevate kummide sahin meenutaks justkui kaugelt läbi segaja kostvat Ameerika Häält. Aga see kõik on liiga põgus, fikseerimata, justkui kolme punktiga lõppev lause.

Lavastuse kõige täpsemaks ja meeldejäävamaks episoodiks kasvab Andres Mähari klassikalise psühholoogilise teatri võtmes lahendatud monoloog Balti ketist ja kotlettidest. Mähar praeb kotlette ja lihtsalt räägib, kuidas ta seda õppis ja miks tähistavad just kotletid Eesti ajaloo murdehetki. Ehe, lihtne ja kujundlik. Kätest kinni hoides ei saa ju tõepoolest kotlette teha.

“Eesti ajaloo” tegijate hoiak on vaba nii paatosest kui irooniast. Ja see on sümpaatne. Niisama nagu tahtmine murendada kasvõi veidike eesti rahva omamüüti pidevast kannatamisest ning pakkuda asemele pisut nalja ja kangelaslikkust – me oleme ju tegelikult tublid! Kunstiliselt on tulemus siiski pigem Jääaja Keskuse haridusprogrammi kui iseseisva lavastuse mõõtu.

Vaata fotosid siit

Toimetaja: Tõnu Pedaru



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: