Arvustus. Peeter Alliku jätkusuutlik pessimism
Peeter Allik on sotsiaalne kunstnik. Nagu enamik sotsiaalseid kunstnikke, tegeleb temagi dokumenteerimisega. Alliku omapäraks on aga dokumenteerimise viis. Ta ei dokumenteeri konkreetseid sündmusi ja probleeme, vaid emotsioone, mida need inimestes tekitavad.
Sellest johtuvalt ei kasuta ta ka sotsiaalkunstis ning igasuguses dokumenteerimises levinud meediume, nagu foto ja video. Nende asemel kuuluvad tema relvastusse traditsioonilised kunstiliigid - maal ning graafika. Ja mis vahenditega sa ikka paremini dokumenteeriks jõuetut viha või jätkusuutlikku pessimismi, mida tekitavad elanikkonna erinevates sotsiaalsetes gruppides korruptsioon, bürokraatia, poliitiline intrigaanlus, silmakirjalik ideoloogia ja kõikvõimalikud muud ebakohad, mis mürgitavad nii meie igapäevaelu kui ka ilusaid unistusi.
Alliku kunst on ka äärmiselt paljastav, ja ma ei räägi siinkohal alasti figuuridest tema maalidel. Kuigi ka need on paljastavad, tuues avalikkuse ette keskmise inimese keha märksa realistlikumal kujul kui seda teevad meedia ja reklaamitööstus.
Allik ei tee peeneid vihjeid ega osuta delikaatselt mõningatele kitsaskohtadele, vaid lajatab maamehe täie roppusega. Enamik kõrgharidussüsteemis töötavaid inimesi möönavad, et Bologna süsteem on üks nö järjekordne loll vene seadus, mida eestlane saksa korralikkusega täidab. Allik ei mööna, vaid kujutab haridussüsteemi kahe purjus madrusena, üliõpilasi surnud jänestena, kellele tuleb kunsti selgitada (vihje Joseph Beuysile) ja õppejõudu murust madalama orjana.
Samalaadseid allegooriaid on ta loonud erinevate ühiskondlike situatsioonide ja kontseptsioonide kohta. Läbivaks motiiviks on liha ning erinevad lihatooted. Need tähistavad ahnust kui sootsiumi käimapanevat jõudu selle kõige varjamatumal kujul. Seatapupildil on avatud rümbast paistvatele soolikatele kirjutatud küll kõige erinevamaid loosungeid alates heaoluühiskonna mantratest kuni kunstiteooria klišeedeni, kuid need on kõigest modifikatsioonid labasest omakasupüüdlikkusest ja soovist iga hinnaga konkurentsis ellu jääda.
Veidral kombel inimestele Alliku pildid siiski meeldivad. Ei teagi, kas see on mingi masohhistlik perverssus või lihtsalt aukartus tehnilise meisterlikkuse ees. Tegelikult võib ju igaüks ka iseennast neil teostel ära tunda, sest olgem ausad – mingi osa sotsiaalsetest probleemidest tulevad küll kusagilt kaugelt ja kõrgelt, aga mingi osa tekitame ning võimendame me ise kas siis laiskusest, inertsusest või hirmust.
Milleks seda kõike dokumenteerida? Igasugune negatiivsete nähtuste taasesitamine kunstis, veelgi enam meedias, on kahe otsaga asi. Ühest küljest on hea, kui juhitakse tähelepanu asjadele, mis on halvasti – nii me hakkame neid nägema, mõistma ja ainult nii saame ka hullemat vältida. Teisest küljest halb võimendub läbi selle, kui temast palju räägitaks ja teda lakkamatult näidatakse, halb hakkab tunduma normaalse taustamürana ja pärastpoole loomuliku, ehk isegi heana.
Siinkohal ongi Alliku plussiks probleemide dokumenteerimine just läbi maali ja graafika. Nendes meediumides on oluline roll kunstniku isiklikult käekirjal, mille tõttu kujutatav nihestub reaalsuse suhtes. Keegi ei saa seda kuidagi tegelikkusega segi ajada, vaid on ilmselge, et tegu on kunstiga. Samas probleemide olemust on tabatud vahedalt kümnesse ja hoiatav-teadvustav toime ei lahustu kunstilise eneseväljenduse ebamäärasusse. Seda ma nimetangi jätkusuutlikuks pessimismiks.
Peeter Alliku maalinäitus "Hobuse pea" Hobusepea galeriis on avatud 16. veebruarini, graafikanäitus "Need tomatid ei mädane" Kunstihoone galeriis 8. veebruarini 2015.