Arvustus. Ootamist väärt D’Angelo
Uus plaat
D’Angelo
„Black Messiah“ (RCA)
9/10
Perfektsionisti elu ei ole lihtne. D’Angelo tuli, nägi, tegi. Sisuliselt rajas uue žanri (neosoul), tuli viis aastat hiljem veel parema oopusega taas avalikkuse ette. „Voodoo“ (2000) oli edukas, singli „Untitled“ video vahest liigagi edukas, ja mees saatis end avalikust maailmast pagendusse.
Mingist hetkest saati oli kuulda sosinaid kolmandast albumist, kuid midagi oluliselt kärbse suminast valjemat kuulda polnud. Arvestades, et meistriteoseks tituleeritud albumitele vahetult järgnevad üllitised satuvad tihti intensiivse tähelepanu alla, ei saa pausi pahaks panna. Mida kõrgemad lootused ja pikem ootus, seda väiksem eduka plaadi võimalus tundub (küllap on raske leida inimesi, kes on veendunud, et Dr. Dre "Detox" kunagi ilmavalgust näeb?).
Kuid järsku, 2014. aasta detsembris – nagu välk selgest taevast D'Angelo kolmas album.
Viimasel ajal populaarsust kogunud äkiline plaadiavalikustamisstiil on meeldiv sestap, et ei jää kahtlusi, kas plaat ikka tuleb ja ei tohiks olla aega tekkida mingitel pseudokujutlustel, milline plaat olema peab, mis võiksid mulje rikkuda, vaid album on olemas – võta ja kuula. See äkilisus või otsekohesus kui selline peegeldub ka muusikas. "Voodoo", vaieldavalt The Soulquariansi liikumise lipulaev, küll rõhutas orgaanilisust ja teatavat seost traditsioonidega, aga vähemalt minu jaoks jäi seejuures kaugeks või külmaks, nagu ka mõned muud Soulquariansi nimega seotud albumid.
"Black Messiah" toimib teisiti: siin on mõni rütm või gruuv pea iga loo juures varakult aldis kuulaja tähelepanu agressiivselt haarama. Ja avastamisrõõmu on kauaks. Mõnda aega võib vokaal toimida pelgalt osana muusikast laulusõnu täheldamatagi, mingi aja järel peaksid sõnad hakkama oma nina järk-järgult rohkem esile pistma, samuti juhivad korduskuulamised tähelepanu järjest uutele erinevatele muusikalistele elementidele.
Kuigi otsekohesem, hoiab plaat endas ka "Voodoo" abstraktset iseloomu. Kõlapildist näib mõjudena läbi käivat soul, r&b, funk, bluus, hip-hop, jazz ja võib-olla veel midagi, aga postmodernistliku anakronismipuntra asemel mõjub tulemus ääretult ühtselt ja sujuvalt. Mõned lood, nagu kohe kõrva jääv „Sugah Daddy“ või päikeseloojangust kumavat verandat vaimusilma manav "The Door" alustavad pikema jututa gruuviga ja tüürivad seda drastilisemate muutusteta algusest lõpuni. Pikemad palad on muutlikumad: "Back To The Future (Part I)" alustab minimalistlikult ja muutub iga paari versta tagant lumepallina kogukamaks; "Betray My Heart" rakendab sama efekti tempo peal. "Really Love" on kirev ja kompleksne. Helimaastik mõjub tervikuna, kus iga noot, iga plaks ja kõla on tähtis element iseeneses. Nii toimib ka D’Angelo hääl – vahepeal on see klaar ja vali, siis õrna falseti vormis, vahepeal taandub sootuks sombusesse helimüüri või nagu palas "1000 Deaths", suisa selle taha.
Kui sõnad lõpuks vaatevälja jõuavad, siis ilmneb, et nad jaotuvad üldjoontes kaheks: armastuslaulud, kord õrnad, kord donjuanilikumad, ja mõtlikumad palad. Kõrvuti paiknevad "1000 Deaths" ja "The Charade" näivad peegeldavat Ameerika jätkuvalt rahutut ühiskonda ja afroameeriklasi kui tagakiusatud rahvast; esimene maalib rahutusele ja ebakindlusele vihjava pildi, teine lausub konkreetsemalt: "All we wanted was a chance to talk/ ’stead we only got outlined in chalk/ feet have bled a million miles we’ve walked“. Piibellik sõnakasutus kajastub ka loos "Prayer", mis otsib paremat tulevikku ja rohelust mäe teisel nõlval. „Till It’s Done (Tutu)“ mõtiskleb aga maailma üle, mis näib stoilise rahuga hävingu kursil liikuvat sama järjekindlalt, kui ta päikese ümber tiirleb. See on maailm kui rong, millel inimene on reisija, kes ei tea, millal ja mis peatuses ta sisenes, kuhu ta läheb ja kuhu üldse võimalik minna on. Selles pildis on „Black Messiah“ nagu Malcolm X, kes vaatab magamistoa suunas, laseb pilgul ka kirjutuslauast koos raamatute ja märkmetega üle käia, siis aga keskendub taas kardinatetagusele laiale maailmale ühes selle muredega.
See album tundub ajateljel ühel ajal taha- ja ettepoole vaatavat ja selle mõju ei saa praegu veel hinnata. Mis aga kindel, on see, et paremat comeback'i oleks raske tahta. Pea kõik palad sobiksid oma löövuselt singliteks, maitsekuse koha pealt hinnaalandust aga tehtud ei ole.
Toimetaja: Valner Valme