Jaan-Eik Tulve: see tundub ebareaalne, et saangi elus tegelda gregooriuse lauluga ({{commentsTotal}})

Jaan-Eik Tulve (vasakul) ja Arvo Pärt.
Jaan-Eik Tulve (vasakul) ja Arvo Pärt. Autor/allikas: PM/Scanpix

"Hüüdja hääl on kõrbes, keegi seda ei kuula, aga kui hakatakse kuulama, siis soojendab see südant," ütleb Vox Clamantise juht Jaan-Eik Tulve täna õhtul eetrisse jõudvas ETV muusikasaates "MI". Vaata kell 22.10.

Intervjuu MI võttelt.

Timo Steiner: Vox Clamantis alustas oma teekonda gregooriuse lauluga. Mis selles gregoriuse laulus on, mis sind ära võlus? Või kuidas see su teadvusse jõudis?

Jaan-Eik Tulve: Gregooriuse lauluga ma kohtusin esimest korda muusikaakadeemia või tollase konservatooriumi ajal, Toomas Siitani loengus. Seal lastakse seda kohe esimesel kursusel. 80ndatel, nõukogude ajal, see oli ikka midagi täiesti erilist, kogu see vanamuusika avastamine.

Ja see polnud esimene avastus. Ma mäletan, kui ma RAM-i poistekooris laulsin, siis tihtipeale, kui ma proovi läksin, siis Hortus Musicus tegi ka tolleaegse filharmoonia ruumes proovi – see oli midagi sellist, mis nõuka ajal viis ikka hoopis teistesse sfääridesse, teise maailma, ja sellised maailmad mind on huvitanud selles mõttes, et see paneb kujutluse ja fantaasia tööle.

Et ennetada sinu järgmist küsimust, siis prantsuse kultuur, prantsuse elu – seda olen ma lapsest peale väga armastanud ja nautinud, nii palju, kui tol ajal oli võimalik sellest midagi teada saada. See polnud isegi mitte teine maailm, see oli teine planeet. See oli midagi ebareaalset. Ja siis väikse lapsena sa oled kuskil ebareaalsuses, teises kohas. See mulle meeldis.

Ja kui ma gregooriuse laulu kuulsin, siis sellega oli täpselt samamoodi. See viis kuskile hoopis teise sfääri ja kui sinu ümber tuleb veel kogu see vaimne maailm, Euroopa keskaeg, mis läheb kokku sellesama prantsuse kultuuriga, sealse keskajaga, siis see on niivõrd rikas.

Aga kuidas siin olles gregooriuse laul ennast tunneb? Sest meie muusikaelus suurt nõudlust selle järele ei ole, meie maailm on ju ilmalik, luterlik, kuidas see sellises õhustikus liigub? Kui sa oma teadmistega tulid Prantsusmaalt, kui raske oli inimesi veenda, et me laulamegi gregooriuse laulu? Kas inimesed tulid kontserdile?

Ma pole selle peale kunagi mõelnud, ma võibolla olen mullis ja fantaasias elaja. Kui ma läksin Prantsusmaale gregooriuse laulu õppima, siis ma hetkeski ei kaalutlenud, mida sellega teha, et mis hiljem saab, selliseid küsimusi ma endale polegi esitanud. Kui mõelda, et tegelen gregooriuse lauluga ja teen sellist ansamblit nagu Vox Clamantis, siis tegelikult see ei ole reaalne, et sellise asjaga võiks inimene tegeleda. On ju vastutus oma pere ees, sa pead kuidagi peret ülal pidama. Kui oled noor, 20aastane, siis üldse ei mõtle selliste asjade peale. Kui ma esimest korda läksin Prantsusmaale, ma isegi kaardi pealt ei vaadanud, kuidas sinna minna.

Tollal oli Eesti Projekti kammerkoor, hästi tore seltskond – me käisime Saksamaal esinemas ja teised hakkasid bussiga tagasi sõitma ja mind jäeti ühe kiirtee äärde sildiga "Pariis". Nõukogude Eesti noore peas toimus see, et kui sa sealt uksest välja lähed, siis on sul vabadus ja võid minna ja teha kõike, mida tahad. Imelisel kombel, üks auto võttis peale, teine võttis peale, pakuti süüa ja öömaja ja kui ma jõudsin Pariisi, sain tänava peal ühe inimesega tuttavaks. Kusjuures oma elus ainus, kellega ma üldse tänaval olen tutvust sõlminud, oli see inimene, kelle või mille pärast ma üldse Pariisi läksin. See oli gregooriuse laulu õppejõud Pariisi konservatooriumis, täitsa juhuslikult kaks inimest hakkavad omavahel rääkima. See näitab, et ülemuretsemine ei maksa midagi.

Sa küsisid, et kuna Eestis on hoopis teine traditsioon ja teine kultuur, siis kuidas gregooriuse laulu siin vastu võetakse. Samas eesti muusika ja kultuur on ka ikkagi, küll õige mitmeid sajandeid tagasi, kasvanud tihedalt koos gregooriuse lauluga ja selle kultuuriga. Kui me istume siin praegu Tallinna vanalinnas, see on ju ehitatud just sel ajal, ja kui me mõtleme Tallinna peale, siis see on kantud just samast Euroopa keskaegsest kultuurist, kust on pärit ka gregooriuse laul.

Aastal 1994 tulime Pariisi gregoriaani kooriga Eestisse kontserti andama ja see on täiesti sõnulseletamatu mälestus. Kui meil oli Toomkirikus kontsert, siis publiku saba ulatus Toompea lossini välja, pärast inimesed seisid kontserdil nagu silgud pütis. Ega inimesed täpselt ei teadnud, kuhu nad tulevad, aga see näitab seda, et inimestel on vaja seda asja. Tol ajal oli olukord siin ka alles algusjärgus, kõik see avanemine ja uste ja akende lahti tegemine... Helenaga me ei näinud oma tulevikku Prantsusmaal, et me peaks sinna elama jääma..

Kas Eestis olles peab käima ennast värskendamas, aegaajalt kooskõlasse viimas selle traditsiooniga?

Jah, mul on see õnn, et siiamaani olen tihti saanud käia Prantsusmaal, kontaktid on intensiivsed. Voxiga käime kolm-neli korda aastas Prantsusmaal kontserte andmas ja lisaks käin päris tihedalt õpetamas Pariisis gregooriuse laulu erinevates kloostrites, inimestele, kelle jaoks gregooriuse laul on nagu hingamine, nad elavad selle sees. See on see kloostritraditsioon, iga paari tunni järel saadakse kokku ja lauldakse, pool tundi, tund aega, öösel natuke veel pikemalt, poolteist tundi. Ma arvan, et nad laulavad rohkem, kui räägivad. Ja siis käia ja saada nendega tööd teha, olla selline väline kõrv, see on täiesti ainulaadne kogemus. Kusjuures nad ei ole professionaalsed muusikud, võib ette tulla, et keegi suur muusik, helilooja või instrumentalist, läheb kloostrisse, aga keegi ei lähe kloostrisse sellepärast, et ta on muusik. Aga see see muusikaline väljendus on ainulaadne kogemus sellepärast, et see ei jõua sealt tegelikult välja. Inimene, kes läheb kirikusse, kuuleb, kuidas lauldakse, aga kuidas seda elatakse, seda muud moodi ei saa teada, kui oled seal sees. Ja mina tunnen end seal priviligeeritud inimesena, kuna saan nende hulka minna ja nendega seal koos elada.

Kindlasti on sult küsitud, kui see laul jõuab oma loomulikust keskonnast välja, mis tunne inimesi peaks valdama seda kuulates?

Ma ei taha kellelegi ette kirjutada, mis tundega ta lavale peaks minema, aga muusika, mida me Voxiga viljeleme, annab võimaluse ennast laval ära unustada. Sinna täiesti sisse minna. Sest gregooriuse laul, aga ka kogu muu muusika, mida me esitame – seda sügavust me oleme püüdnud otsida ja ta ulatab inimestele käe vastu. Minu ideaal on see, et ma ei esine kontserdil. Ma lihtsalt olen selles muusikas sees ja publik on meiega koos seal muusikas sees ja me oleme kommunikatsioonis selle muusika kaudu.

Mingid tähised on teie teekonnal ka ette näidata. "Aadama itk" sai Grammy nominatsiooni, olete Grammy auhinna osaline ja jõudnud ka filmi "Kohutav ilu", mida miljonid on vaadanud. Kui olulised need sündmused on?

"Aadama itku" tekst on äärmiselt sügav ja oluline. Sest Aadam nutab meie pärast, kuhu me oleme jõudnud. Ja ma arvan, et on põhjust nutta. See ei ole lootusetu nutt. See on positiivne ja lootusrikas nutt, sest meie kätes on kuhugi poole pööramine. Ja kui see sõnum jõuab nii kõrge tunnustuseni ja nii suure massi ette, siis tahes tahtmata inimesed kuulevad seda, nad loevad seda teksti ja mõtlevad selle peale. Sellest küljest ma arvan, et see edu on väga oluline.

Ja samamoodi film "La Grande Bellezza", mis mulle väga meeldib, on ülimalt sügava sisuga ja kunstiliselt hästi tehtud. Ja kogu selle filmi muusika on minu arust hea maitsega kokku pandud. Aga need ei ole asjad, mis meie ansamblit käima lükkavad. See on tore ja meeldiv kogemus, et keegi su tööst, sinu sõnumist, väljendusest lugu peab. Nagu piibli tsitaat, "vox clamantis in deserto" - hüüdja hääl on kõrbes, keegi seda ei kuula, aga kui hakatakse kuulama, siis see soojendab südant.

Osalesite oma ansambliga Arvo Pärdi raamatu esitlusel, laulate mõningaid tema teoseid, mis tähendus on Arvo Pärdi muusikal teie jaoks?

Seda on raske öelda, sest kas me võime paari sõnaga öelda, milline tähendus on näiteks isal lapsele. Arvo Pärti julgen küll pidada meie ansambli pereliikmeks ja ta võiks isa rolli ka sobida, sest täiuslik muusilaine mõte, ja sealt edasi kogu vaimne maailm, mis tema muusikaga kokku käib, on väga tähtis. Kui ma rääkisin õnnest käia Prantsusmaal kloostrites ja tänu oma tööle elada seda elu, mida seal elatakse ja tunnetada seda vaimset maailma, mille sees seal elatakse, siis Arvo Pärdi muusikaga koos elamine ja kasvamine on midagi sarnast.

Kui me paar aastat tagasi laulsime neliteist korda järjest "Kanon Pokajaneni", kaks korda päevas, ja kui esimene takt läheb lahti, siis tunned sellist õnne, et saad seda uuesti esitada. See näitab, et seal on nii palju sees, et see on nii toitev, nagu värske õhk või hea keskkond, kus sa tahad olla. Ma olen küll väga õnnelik, et meie ansamblil on võimalus Arvo Pärdi muusikat laulda ja see on üks pikk areng. Kunagi ei ole nii, et võtad esimest korda ette ja kõik on selge. Pärdi muusikat avastad kogu aeg, jääd avastama, ja see on tohutu rikkus.  

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: