Arvustus: "Savisaar" – aasta turundustegu ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: NO99

NO-teatri "Savisaar" on väga kõva kandidaat aasta turundusteo tiitlile. "Vali Savisaar/ kohuke" prügikastireklaamid kompasid taluvuse piire ja mõne meediaväljaande ümber sõrme mässimises saavutasid tegijad taseme, mis peaks panema paljud päris-turundajad kadedusest küüsi närima. Teatri vaatepunktist ei hüppa lavastus üle NO parimate tööde lati.

"Savisaar"

Tekst: Eero Epner, Tarmo Jüristo, Aare Pilv
Lavastus ja kujundus: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika: Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam
Osades: Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli, Gert Raudsepp, Rea Lest, Raivo E. Tamm, Liina Vahtrik jt.
Esietendus 6. veebruaril Nordea Kontserdimajas
Teater NO 99

Ühest küljest tõestab “Savisaar”, et Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on täna eesti teatri ilmselt kõige osavamad vaatemängu-loojad. (Esimese hooga oskan nendega kõrvuti asetada vast ainult Georg Malviuse.)

Laval on mastaapne show. Kiiskavad kostüümid. Kuningas-Savisaare uhke õhusõit lavakõrgustesse. Mõjusad videolahendused, kus näitleja tillukese kuju taustal paistab tema suures plaanis nägu. (Nordea kontserdimaja saali suurust arvestades on see ühtaegu nii efektne kui hädavajalik, sest muidu paistaksid kaugemate ridade vaatajale vaid laval liikuvad täpid.)

Niisiis – vaatemängu on. Ja vast olekski “vaatemäng” “Savisaare” kõige täpsem žanrimääratlus, kuigi eelreklaam ja plakatid rääkisid “muusikalist” ja esika-eelsetes intervjuudes rõhutas Tiit Ojasoo märksõna “antiiktragöödia”. (Täpsuse huvides olgu öeldud, et kavaleht määratleb lavastust sootuks sõnaga “ettekanne”.)

Ent muusikali jaoks on lavastuses liiga vähe muusikat, puuduvad läbivad, arenevad ja korduvad motiivid. Samuti on raske väita, et laulunumbrid tegevust selgelt edasi viiksid või karaktereid avaksid. Liikumisjoonised on aga sedavõrd rõhutatult puised ja “pulgatantsulikud”, et pigem peaks “Savisaart” selle kandi pealt nimetama anti-muusikaliks.

Tragöödiaga seob “Savisaart” punastes põlveni ulatuvates toogades ja pikkade valgete parukatega koori kasutamine, samuti üliosavalt rulluiskudel mööda lava veerev Fuuria (Rasmus Kaljujärv). Formaalselt võttes on tragöödialik ka loo ülesehitus – alustuseks kuulutab Fuuria kangelasele ette tema hukku; ja kõik kangelase edasised teod, millega too üritab paratamatusest pääseda, osutuvad vaid oma saatuse poole minekuks. (Mäletate ju Oidipust.)

Aga puudu jääb täpselt see, mida Aristoteles tragöödiat määratledes kõige olulisemaks pidas: kangelase teekond katastroofini tekitab vaatajas kaastunnet ja hirmu. Ei üht ega teist osanud ma “Savisaares” küll näha.

Tühja neist žanridest. Aastal 2015 oleks jabur oodata teatrilt ranget kinnipidamist kanoonilistest piiridest. “Savisaare” häda on see, et žanripiire ähmastades ja elemente miksides ei sünni iseseisvat uut tervikut.

Sest puudu on dramaatika ja dramaturgia aluspõhi: lugu, karakterid, konflikt ja tegevuse areng. Keskne teema - inimene ja võim – räägitakse vaatajale küll alguses tervelt viie pildi jooksul lahti ja üle, ent edasine tegevus jääb hüplevaks ja on fookusest väljas. Ja sestap ei tõuse vääriliselt võimsaks ka Marika Vaariku nimitegelane.

Lavastuses on teatraalselt mõjusaid episoode. Olgu Kadri (Helena Pruuli) ja Savisaare dialoog, kus mängitakse jaburate kordustega ilusaks kujundiks tekstikatke “Võta üle… Kohe… Vara veel…” Või sisu ja vormi kontrastiga mängiv pilt, kus vaevu pisaraid tagasi hoidev Kadri oma selja taha projitseeritud hiiglasliku Vilja (Liina Vahtrik) näoga dialoogi pidades aina kordab: “Aga mina olen jõud…”

Ja muidugi on teatrifännidele toredad ära tunda viited-vihjed Shakespeare’ile, olgu “Kuningas Lear’i” klassikalist tormi-stseeni meenutav Savisaare ja vihmavarjuga neitsi pildike või ilmselgelt “Hamletiga” kokku kõlksuv repliik: “Sa, Fuuria, märgi kõik üles!”

Ent kolme teatritunni kohta on selliseid hetki vähe ja hakkab igav. The show must go on

P.S. Ei oska kuidagi enesele seletada kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali detsembrikuist otsust toetada muusikali “Savisaar” 10 000 euroga. Arvestades, et tegu on korralikult riiklikult toetatud teatri lavastusega, mis oli raha jagamise hetkeks veenvalt tõestanud, et suudab suurprojektile edukalt pileteid müüa, tundub lisatoetuse määramine põhjendamatu. See pole etteheide NO-teatrile, kes toetust taotles, vaid küsimus sihtkapitali liikmetele.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: