Lugesin teatava hämminguga Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse korraldustoimkonna liikme Peeter Helme kirjutist ”Eesti vajab murdeproosa jaoks eraldi võistlust”. Artikkel ilmus 31. jaanuaril kell 15.50 ehk loetud tunnid enne romaanivõistlusele tööde saatmise tähtaja kukkumist 1. veebruaril ja selles anti teada, et murdekeelseid käsikirju romaanivõistlusele vastu ei võeta. Põhjenduseks toodi, et kõik žürii liikmed ei valda Eesti murdeid või ei valda neid tasemel, mis lubaks teksti ilukirjanduslikku väärtust pädevalt hinnata: ”Nii võiks žürii pigem mõnele tekstile hoopistükkis liiga teha.”

Oma otsusega on žürii mõnele tekstile paraku juba liiga teinud. Eesti keel ei tähenda ju ainult eesti kirjakeelt, peale selle on seal just nimelt murdeid, mitmesugust slängi, erialaterminoloogiat jm, mis ei pruugi ÕSis leiduda ega igaühele arusaadav olla. Samamoodi ei koosne eesti kirjandus ainult kirjakeelsetest tekstidest. Omakorda murdekirjandus, kas või lõuna-eesti kirjandus, ei ole mingi eraldiseisev nähtus, vaid eksisteerib ikkagi eesti kirjanduse piirides. Eesti kirjandust žürii lähtepunktilt piiritledes elimineeriksime mitte ainult tänavusest romaanivõistlusest, vaid tervest meie kirjandusloost hulga väärt teoseid. Ja ma ei pea silmas ainult vanu kirjandusklassikaks saanud tekste, mida noorem rahvas rudimentideks võib pidada, või tänaseni küllalt agaralt viljeletavat murdeluulet, vaid ka suurepäraseid kaasaegseid murdekeelseid romaane nagu Mats Traadi ”Puud olid …” või Kauksi Ülle ”Paat”. Muide, kuidas Eesti Kirjanike Liit Kauksi Ülle üldse liikmeks võttis, kui tema looming ainult raskesti mõistetavatest võrukeelsetest tekstidest koosneb?

Kui tänavune romaanivõistlus on kirjakeelsete romaanide võistlus, tulnuks see võistlustingimustesse kirja panna. Viimasel hetkel osavõtukriteeriumi kitsendada ja seejuures nii küsitava väärtusega põhjendus esitada ei ole küll hea toon. See äratab vaid kahtlust žürii kompetentsuse osas. Õnneks ei ole eesti keele ega muude keelte vähene oskus eesti kirjarahvast seni vaevanud, mistõttu loodan, et romaanivõistluse žürii tänavune erandlik otsus erandiks jääbki. Mõned näited:

• Lauri Sommer sai 2010. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ”Kolme yksiklase” ja 2012. ”Räestu raamatu” eest vabaauhinna kategoorias, mõlemad osaliselt murdekeelsed teosed;

• 2006. aastal sai vabaauhinna Cornelius Hasselblatti saksakeelne eesti kirjanduslugu;

• samal aastal pälvis proosaauhinna Mats Traadi dialoogides murdekeelne ”Naised ja pojad”;

• Mats Traadi tartumurdeline luulekogu ”Ugandi igatsus” oli mullu luulepreemia nominent;

• luule puhul võiks veel esile tuua, et Kauksi Ülle sai 2004. aastal Gustav Suitsu luulepreemia ja Hänilane oli 2012. aastal Betti Alveri debüüdipreemia nominent;

• oma osaliselt murdekeelse ”jõgiromaani” ”Minge üles mägedele” valmimise eest (”Naised ja pojad” on osa sellest) pälvis Mats Traat 2010. aastal suisa Eesti Kultuurkapitali aastapreemia;

• 2007. aastal sai Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Kristi Viidingu, Jana Orioni ja Janika Pälli koostatud Tartu 17. sajandi juhuluule antoloogia ”O Dorpat, urbs addictissima musis…”, mis on eesti, ladina, rootsi, läti ja heebrea keeles;

• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali täna välja kuulutatud aastaauhindade üks nominent on vabaauhinna kategoorias Jaan Kaplinski võrumurdeline "Mõtsa ja tagasi".​

Muidugi võib kaaluda ka murdeproosavõistluse loomist, aga seda ei peaks tegema murdetekstide romaanivõistluselt tõrjumise hinnaga. Sest kui meie kirjanduseliit ei ole võimeline lugema eesti keele allkeeli, kes siis veel? Kui tõsiseltvõetav on žürii otsuse taustal selle ühe liikme väide, et ”see on Eesti kirjanduse seisukohalt oluline ning eesti keelt kui omaette põnevat maailma ja maailma nägemise viisi tugevdav, kui selliseid inimesi leiduks rohkem”? Kas selliste inimeste suunamine kirjanduslikku perifeeriasse aitab kaasa nende hulga suurenemisele?

*Pealkiri on "Eesti fraseologismide elektroonilise alussõnastiku” andmetel Kanepis ja Vana-Piigastes tarvitatud imestushüüatus.