Arvustus: Belle And Sebastian tantsib leebelt
Uus plaat
Belle And Sebastian
Girls In Peacetime Want To Dance (Matador)
7/10
Šoti bänd Belle And Sebastian on tegutsenud ligi kakskümmend aastat ja suutnud säilitada oma näo, seda pisut muutes. Ei ole vaja botoxit ega ilulõikusi, mis ohvri zombiks muudavad, pole vaja isegi nooruslikkust ja selle nimel Madonna kombel vanavanaema vanuses palja tagumikuga ringi käia, tarvis on kõigest enesekindlust, aga mitte liigset ja lolli, pigem süüdimatut ja lapselikku.
Belle And Sebastiani loodud nukker/helge, sensitiivse, aga mitte sentimentaalse maailma süüdimatus ja lapselikkus on muidugi kuvand, mis saavutatud perfektsionistide bändile kohase range töö ja läbimõeldusega. Töö oli juba nii ränk ja rutiinne, et ninamehe Stuart Murdochi eestvedamisel otsustati pärast eelmist albumit "Belle And Sebastian Write About Love" (2010, nende nõrgim plaat) ja sellele järgnenud tuuri aeg maha võtta. Et pärast küll tagasi tulla, aga uut heli ja hingamist leides.
Nagu ka pillid paari aasta eest kokku pannud Stereolab, kehastab B&S müütiliste paremate aegade helimaailma ettekujutatud minevikust, ärme siiski räägime retrost ega hauntoloogiast, vaid asi on pigem muusikaliste ideaalmaastike otsinguis ja suund minevikku on siin ainult juhuslik - parema puudusel, aga vabalt võiks B&S järgmise plaadi helikeel ammutada juba kas kaasaja kõrvallahtreist või hoopis tulevikust, mis on ju niikuinii imaginaarne, nagu B&S-ile meeldib. Etteruttavalt, sel, üheksandal plaadil, on mõlemaid sugemeid juba kuulda.
Seejuures on B&S-i nagu Stereolabigi peetud üheks indie-etaloniks, siiraks kindlameelseks indie-bändiks, kelle armas muutumatu olemus ja saund pakuvad alalist ja hubaselt kodust inspiratsiooni aina uutele noortele melanhoolsetele kidrabändidele.
Ei ole siin mingit indie't (mis see indie üldse on, on teine teema), kui seda võtta nostalgilise bänditegemise viisina, mille juured on Flying Nunis ja C86-s ja mida lahkeste viljeleb hetkel Captured Tracksi plaadifirma. B&S-i vundament on ideaalses popis, millist tänapäeval ei tehta, aga millist päriselt ka minevikus ei tehtud, seega peidab nende hübriidmuusika sugemeid 50ndate salongijazzist ja 60ndate suure-lava-popist, 60ndate soulist ja veel siit-sealt, sest tegelikult on nende firmasaund küll äratuntav, aga album albumilt erinevad ja muutuvad nad rohkem, kui arvatakse. Kunagi ei riiva nende isiklik helimaailm mõjuallikate osas midagi liiga magusat, mis muudaks nende ihalused paroodiaks.
B&S üheksas album "Girls In Peacetime Want To Dance" ei ole nii tantsuline, kui seda on reklaamitud ja tutvustatud, nende esimene album "Tigermilk" on hulga tantsulisem. Küll on siin aga tasane sisemine gruuv ja palju nakatavaid allhoovusi, millel aitab voolata Washed Outi ja Animal Collective'i tagatubadest tuntud produtsent Ben H. Allen III. Tegemist on albumiga, mida ei oleks tehtud ühelgi eelnenud dekaadil, kasvõi erinevate kõlade koosmõjude tõttu, aga produktsiooniliselt on see plaat B&S-i üks rikkamaid ja mitmekesisemaid, kui ka laulud "Girls In Peacetime'il" alati kõlale järele ei tule.
Siiski on siin huvitavaid hetki ja ohtralt peibutavat meeleolu. Konkreetsemalt futurismi P-funki vahendusel näiteks loos "The Party Line" (vaata alt videot), helget klaveripoppi 70ndate alguse Elton Johni võtmes ("Nobody's Empire", Eltoniga võrreldes muidugi kardinaalselt erisuunalise vokaaliga), hämara laundži funkpoppi ("The Everlasting Muse") ja mahedam ballaad, kui nad eales teinud ("The Cat With The Cream"). Jah, on ka üpris sirget eurodiskot: "Enter Sylvia Plath", mis võiks olla hitt ka Sia'de ja Charli XCX'ide maailmas, aga paraku kunagi ei saa selleks, sest a) turundus, b) massid. Ja pole vajagi, muidu me võibolla kaotaksime oma Belle And Sebastiani kuhugi, kus on jälgid disainitud rõivad.
Ning nagu alati, on B&S-i kuhugi mujale aega ja kohta kuuluv muusika kamuflaažiks täiesti ajalistele ja aktuaalse maailmaga suhestuvatele tekstidele. Tekst on kõigest heli ja seda esitav vokaal on üks instrumente ja sellest ei pruugi arvustuses üldse rääkida, aga B&S puhul näitavad sõnad seda, et mingit eskapismi ei ole ka nende muusikas, nagu sõnadeski. Mitte põgenemine, vaid jälitamine. Ideaalse popi jälitamine. Aga nagu "Tom & Jerry" või "Nu pogodi" multikates, on asja võlu selles, et tagaaetavat ei saada iial kätte. Nii ka üheksandal albumil mitte. Ja ei peagi saama. Igal juhul on see parim album pärast "Dear Catasrophe Waitressi" (2003), ja vähemalt jaksatakse jälle oma heli taga ajada, sest eelmised kaks B&S albumit näitasid selgeid väsimuse märke.