Loe skandaalsete holokaustivideote kirjeldust ja mõtet ({{commentsTotal}})

Artur Żmijewski
Artur Żmijewski Autor/allikas: artcards.cc

Ilmselt võib lõputult vaielda selle üle, kas holokausti teema käsitlemine kunstis on lubatav või mitte. Avaldame siinkohal katkeid näituse “Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest” kataloogist. Ehk aitavad need mõista, mis on problemaatiliste teoste mõte. See on eriti vajalik, võttes arvesse, et enamik diskussioonis osalejaid pole tegelikult sel näitusel käinud.

Artur Żmijewski

Artur Żmijewski (s 1966, elab ja töötab Varssavis) on üks vastuolulisemaid ja provokatiivsemaid Poola kunstnikke ja filmitegijaid, kes kunstimaailmas praegu tegutseb. Ta töötab keha ja psüühika toimimise mehhanismidega, vaadeldes inimest piirsituatsioonides.

Paljud Żmijewski teosed põhinevad eetilisi küsimusi tekitavatel eksperimentidel, mida publikul kindlasti mitte mugav ja meelelahutuslik vaadata pole.

“80064”

Videos “80064” (2004) korraldab kunstnik re-enactment’i – ta laseb tätoveerida endise koonduslaagri vangi Józef Tarnawa käele tagasi sealt aastakümnete jooksul maha kulunud identifitseerimisnumbri, mis oli igale koonduslaagri vangile kohustuslik.

Kunstnik kasutab 92-aastase endise vangi keha, et taaselustada ajaloosündmus, ning üritab vestelda tätoveerimisprotsessi käigus filmi peategelasega (või ohvriga – selline tunne olukorda jälgides paratamatult tekib) Auschwitzis aset leidnud sündmustest. /.../

Kui kunstnik uurib, kas tal vastu polnud võimalik hakata, vastab Tarnawa: “Mis vastuhakk? Kohaneda ja püüda ellu jääda!” /.../ Kunstipublik saab tätoveerimise ja alandava häbimärgistamise valust osa väga otseselt. Videos “80064” muutuvad nähtavaks seosed üksikisiku keha ja kollektiivse mälu vahel. /.../

Suur osa Żmijewski loomingust keerleb Poola juutide ja koonduslaagrite temaatika ümber ning selle tagant võib välja lugeda kunstniku huvi küsimuse vastu, kuidas sai selline asi nagu holokaust üldse juhtuda. Ta üritab omal eksperimentaalsel – ning osalejate jaoks füüsiliselt ja vaimselt kurnaval – viisil välja selgitada, mis toimus nii ohvrite kui ka massimõrva süstemaatiliselt läbi viinud inimeste psüühikaga ning kas säärane sündmus võiks korduda. Vastuolulise, konfliktse ja silmanähtavalt valusa olukorra kaudu toob ta holokausti sotsiaalse ja väga kehalise reaalsuse uuesti tänapäeva.

“Kullimäng”

Artur Żmijewski kasutab tihti oma videoteoste lavastamisel tavalisi inimesi, keda ta kutsub osalema etteantud, enamasti kunstniku reeglite järgi genereeritud olukordadesse. Videos “Kullimäng” (1999) toimubki täpselt see, mida pealkiri ütleb – mängitakse kulli. Laste asemel on aga mängusituatsioonis grupp täiskasvanuid, kes kitsas ruumis alasti ringi jooksevad ning üksteist puudutada püüavad.

Alul tagasihoidlik ja häbelik, hiljem osalejaid lõbusalt kaasakiskuv mäng leiab aset külmas ja akendeta hallis keldriruumis. Vaatame seda aga sootuks teise pilguga, kui teame, et kogu olukord on filmitud koonduslaagri gaasikambris /.../.

Paljas keha on kujund ja materjal, mis viitab erakordsele haavatavusele ning seda on Żmijewski oma teostes korduvalt kasutanud. Teose mõtte toob vaatajale lähemale Giorgio Agambeni ‘palja elu’ mõiste, mis viitab inimesele, kes on jäänud ilma seaduslikest õigustest ning keda ei kaitse ka üldtunnustatud kultuurilised konventsioonid. Sel juhul polegi enam tegu inimese, vaid kõigest saatuse meelevalda jäetud kehaga. Eksistents taandub paljalt elus olemise faktile, kõigest muust ollakse ilma.

Kunstnik on teinud gaasikambrist mänguplatsi, tõmmates paralleele surmatööstuse ja kullimängu vahel, kus alasti kehad alluvad etteantud mängureeglitele. Kullimäng on kõnekas metafoor iseloomustamaks nii gaasikambris mõrvatud üksikisikute olukorda kui ka holokausti kui sündmust tervikuna.

Surmalaagrites teadlikult korraldatud ja süsteemselt läbi viidud genotsiid on teema, mida ei soovita puudutada või millega kokku puutuda – sellest rääkida on ebameeldiv ja vastik ning mugavam on seda mitte teha. Kui teemat ka puudutatakse, siis vaid hetkeks, ise kiirelt eemale tõmbudes.

 

Kollektiivne amneesia on valutum ja lihtsam kui brutaalsest ajaloolisest tõest rääkimiseks sõnade otsimine ja kõnelemisviisi valik – teema on lihtsalt nii kompleksne ja emotsionaalselt raske, et on võimatu seda adekvaatselt edasi anda. Tundub, et kunstnik on leidnud sellest rääkimiseks aga tabava kujundikeele, mis toimunud sündmust selle mitmetahulisuses sõnadeta kirjeldada suudab.

Terve näituse kataloog on SIIN.

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: Tartu Kunstimuuseum



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: