Arvustus: Bob Dylan teeb Sinatra mittehitte
Uus plaat
Bob Dylan
„Shadows In The Night“ (Columbia)
5/10
Kõige koledam asi muusiku elus on see, kui inspiratsiooni ei ole. Arvatakse, et näiteks John Coltrane suri vara, aga tegelikult ütles ta enne surma, et tal oligi kõik juba tehtud.
Kui kuulsin, et Bob Dylan teeb Frank Sinatra lugude plaati, mõtlesin, et ei, milleks, kindlasti „Strangers In The Night“ ja muud leierdatud palad, kindlasti ei võta ta näiteks Sinatra parimat lugu „Watertown“. Ja kuigi tegelikult pole ükski siinsetest paladest tuntud - isegi kui Dylan ütleb, et tahtis kasutada lugusid, mida kõik teavad ja tema arvates neid siinseid teataksegi -, ei tee see plaati oluliselt paremaks.
See, et Sinatra on neid standardeid esitanud, ei ole isegi nii oluline, ütleb Dylan. Ta isegi ei ostnud omal ajal Franki plaate, sest Frank oli niigi kõikjal, aga ta väga hindas Franki. Sinatra on siinsetest kirjutanud vaid ühe loo, ülejäänud autorid on näiteks Hammerstein & Rodgers ning Irving Berlin.
Dylan kuulas orkestripalu juba noorena, ammu enne, kui avastas Woody Guthrie. On sellist kaveriplaati vaja? Melomaania on tegelikult samasugune haigus nagu narkomaania. Kõik maaniad on.
Dylan kaitseb end sellega, et noorena ei oleks ta siinseid laule suutnud esitada, vanust on ka vaja, kogemust. Oma kaitseks ütleb ta ka, et on alati tahtnud kirjutada - ja järelikult ka ilmselt esitada – lugusid, mida ta ei ole seni teinud. Ega muidugi keegi ei taha tunnistada, et kirjutas uue loo selgelt eelmist kopeerides, nii et neid ütlemisi ei tasu ka kõiki puhta kullana võtta.
Vanust on ehk vaja, aga Dylan on juba liiga vana. Ka see, et ta teab, mida ta ei tea, oleks teadmine, Dylan jätab praegu aga mulje mulla Nasreddinist. Andis selle plaadi jaoks intervjuu ainult vanainimeste AARP ajakirjale ja tunnistab, et kirge vanainimeste elus enam pole, kirg on noortel.
Ka tema teeb maha näiteks Rod Stewarti viimase aja kaveriplaate, ütleb, et üleprodutseeritud, ja Dylan ei kasuta uuel plaadil orkestriseadeid, ütleb, et isegi klaver sööks liiga suure osa loost ära, kuid kahjuks kasutab uus plaat tromboone ja domineerib bluusilik elektrikitarr. Võiks olla aktiivsem plaat ja/või akustilise kitarrinokitsemisega. Praegu on see aga plaat mehelt, kes pissib istudes. Isegi tema (osaliselt) kaveritealbum „Self Portrait“ (1970) kõlab palju, palju värskemalt.
Kuula siit.
Toimetaja: Valner Valme