Lupe Fiasco karjääri senine teine pool on olnud üks neid hetki, mil mõtled, et kus kõik valesti läks. Pärast põhjendatult mainekaid albumeid "Food & Liquor" (2006) ja "The Cool" (2007) saabunud "Lasers" (2011) on fiasko suure algustähega, mis, tõsi küll, ei olnud vaid mehe enda süü. Järgnev „Food & Liquor II“ (2012) oli parem, kuid samuti mitte ülemäära tugev. Võimalik, et albumist enda hinnatud debüüdi järje tegemine pani suurema ja tarbetu surve alla, kuna nagu suurem osa vol-2-stiilis teoseid – mille pealkirjas ei sisaldu näiteks "The Godfather" või "Only Built 4 Cuban Linx" – kahvatus ka see oma eelkäija kõrval. Selle kõige tulemusena võis "Tetsuo & Youthi" ootusest ja eelkajast leida rohkem skeptikuid kui optimiste. Aga näib, et viimastel oli õigus.

Chicago hiphoppari viies album kõlab teravalt ja maitsekalt. See väljendub peamiselt muusika tähtsaimas ehk kõlalises küljes – album on viimasest kahest plaadist rikkalikuma helikangaga. Leidub nostalgilisemat, kerge soulivarjundiga muusikat (avaloo "Mural" produtseerinud The Buchanansi loomingu hulka kuulub ka pala "All Black Everything“, haruldane särav tera sõklakuhjast nimega "Lasers"), samuti ka kaasaegsemaid, atmosfäärilise, sünge iseloomu ja trapilikult rahutu rütmisektsiooniga lugusid. Muutuse tagamaid selgitab pilk produtsendinimistusse, kus – vastavalt kolme ja nelja looga – domineerivad suured nimed nagu S1 ja üha tuntust koguv DJ Dahi, kes on kummalisel kombel ka Madonna tuleva albumi produtsentide sekka jõudnud. Ambitsioonikust näitavad ka mitmed taustamuutused ja lisandid, paaris kohas keelpillide ja pala "Body Of Work" lõpus Terrace Martini saksofonisoolo näol. Nõrgim koht on võibolla külalisesinejate nimekiri – kauaräägitud koostöö Big K.R.I.T.’iga siia plaadile mingil põhjusel ei jõudnud ja refräänid on tükati soovitust läilamad.

Samuti vihjab ambitsioonikusele albumi kontseptuaalne ülesehitus, mis jaotab albumi kolmeks: algab instrumentaalpalaga "Summer" (laste kilked, veesulin ja keelpillid loovad eriti rahumeelse ja õndsa algusmeeleolu), mõne loo järel tähistab teine sarnane lugu sügist, "Winter" on eelnevaist jäisem. Ja tsükkel lõpeb palaga "Spring". Kuigi midagi ilmselgeks ei tehta, peegeldab see natuke ka muusika arengukõverat: algab üsna südamlikult, muutub järk-järgult tõsisemaks ja lõpus helgib taas paar korda helgemalt.

Fiasco kui lüürik ei ole ka oma nõrgemate albumite põhiprobleem olnud, seega pole tema varasemate tendentside jätkumine ei üllatus ega pettumus. Teemavalik on lai ja stiil tugevalt ühiskonnakriitiline nagu varem – suhted, artisti ja kuulajaskonna vastastikune tähtsus, plaadifirmade ebausaldusväärsus, tehnokraatia ja raha korrumpeeriv võim on vaid mõned teemad, mis luubi alt läbi käivad. Tänuväärselt on Lupe seekord aga rohkem mõtiskleja kui epistlit lugev pastor – näpuga vehkiva mustvalge didaktika asemel vaatleb ta maailma sügavamalt ja mõtiskleb selle veidruste üle, lahates eetikat, subjektiivsust ja muud.

Lisaks on Lupe kõike muud kui üheselt mõistetav. Mõnigi koht pakub võimalust allegoorilisemaks tõlgenduseks, samuti meeldib talle sõnade sarnasustega mängida. Esiksingel "Deliver" ütleb ühest küljest, kuidas pizzaman ei tule getosse samas maalib see pildi igikestva rahutus- ja murekoorma alla heidetud kohtadest. Albumi värsid on struktuuri, dünaamika ja intonatsiooni arengu ja muutlikkuse poolest tip-top.

Kuigi kogu plaat on üpris mastaapne, tiba raskepäranegi, leidub teistest kraadi võrra veel grandioossemaid palu. Eelmainitud "Mural" on massiivne teos, lüüriline tour de force, mis koosneb taustast ja rohkem kui kaheksa minuti vältel räppimisest. Autor on väitnud, et kogu ta lüüriline karjäär on olnud ettevalmistus selleks teoseks. Veel pikem on posse cut’i traditsiooni jätkav "Chopper" 9:32 kestvuse ja kuue külalisvärsisepaga. "Prisoner 1 & 2" on kaheosaline süit, mis vaatab vanglaelule nii vangi kui vangivalvuri perspektiivist ja võrdleb nende olukordi.

Lõpulugu "They.Resurrect.Over.New." kasutab videomängulist soovitust oma elu järgmisele levelile viia. Rada mõjub üleskutsena ja on optimistlikum kui enamik eelnenud plaadist. Või tuleb vaadata avalugu ja nentida, et kui midagi head tulebki, siis järgneb sellele peagi uus tulv probleeme ja väljakutseid? Sedalaadi ambivalentsus teeb Lupe Fiasco lüürika huvitavaks ja eluliseks.