Tõnu Talve: tegin paljaste naiste seeria "Surmatantsu" vastandiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Talve.
Tõnu Talve. Autor/allikas: FB

Peeter Sauter vestleb maalikunstnik Tõnu Talvega aktimaalimisest.

"Artist, kunstnik, poeet või muusik rahuldab üleva ja kauniga esteetilist tunnet, kuid see on barbaarne rahuldus just nagu suguinstinkt , sest ta annab teile veel ka iseenda..." W. Somerset Maugham, kunstikollektsionäär

Kunstnik ja kunstiõpetaja Tõnu Talve kingib oma pildi ja tuleb meie Vaeste Kirjanike Maja keldrisse Kapsaste raamatukokku pilti üles riputama ja räägib isikliku loo kunstniku eneseotsingust. Mitmeharulise. Inimlike lugude peale olen ma maias. Need lähevad tihti imelikke teid pidi raamatutesse, mille kirjutamine on minu stiihia ja maania. (Olen ammu loobunud järele mõtlemast, kas sel on mõtet – sest kui mõtleks välja, et mõtet pole, tuleks vist kirjutamine järele jätta.)

Talve räägib, kuidas aktimaalide maalimine tõi ta välja hingelisest kriisist. Kolmeteist aasta jooksul olid nad teinud koos Arvo Urbi ja Robert Jürjendaliga Trio Fragilet, kus Arvo ja Robert mängisid oma muusikat ja Talve maalis samal ajal. Mina käisin neid kuulamas ühes Sakala tänava keldrikõrtsis. Enamasti müüdi õhtu lõpul Talve pilt kahe või kolme nulliga lõppeva summakese eest maha ja raha jagati kolme peale ära. Oli ka esinemiskohti, kus sai müüa pileteid.

Tõnu maalis enamasti voogavaid kompositsioone maastikest ja arhitektuurist. Mõneti meenutas see voolav joon ja jahedad värvid Talve klassivenna Raoul Kurvitza teatud perioodi maale. Kui kirjanikel on tihti teemad õhus, siis võimalik, et kunstnikel on õhus värvid ja jooned ja sarnaseid kasutavad mitmed.

„Aga ühel hetkel ma ei tahtnud enam neid maju-jõgesid teha!“ jääb Talve enda ette vaatama. „Ja kuigi polnud Arvo ja Robertiga mingit väga suurt tüli, oli mul tunne, et mind reedeti. Olin kriisis. Hingeliselt. Aga võib öelda ka, et usuliselt, sest kõik need asjad ongi, millesse ma usun. Veel oli mul hingeline segadus Berndt Notke „Surmatantsuga“. Käisin muudkui seda Niguliste kirikus vaatamas. Minu meelest oli pildil midagi valesti.“

„No neid surmatantse maaliti ju katkude ja muude hädade ajal, et häda kanaliseerida või eemale juhtida,“ poetan vahele.

„Tean, ma muudkui lugesin Mai Lumiste raamatut...“

„Julgesid? On ju legend, et kes teemaga tegeleb, sel läheb halvasti. Ta laseb vangistatud paha uuesti välja.“

„Tean!“ Tõnu vaatab üles, silmad põlemas.

Ehk seetõttu otsustaski Tõnu maalida Notke teosele vastuseks oma versiooni. „Elutantsu“ seeria, kus luukerede asemel talutavad eri seisustest inimesi läbi elu paljad naised. Täpsem oleks öelda, et Talve ei mõelnud ideed välja, aga see saabus ta juurde ise.

Kuidas?

Aga nii, et Talve oli aastaid töötanud Hiiu Põhikooli kunstiõpetajana. Üks ta õpilasi oli Eva (sümboolne nimi antud kontekstis), kes oli paras vitaalne kraade ja tegi kõiki tempe, mida teha andis. Jõi, lõi poistele külge jne. Eva pidi sageli seisma õppenõukogu ees ja seal ei kaitsnud plikat keegi peale kunstiõpetaja Talve. Kes nägi, et imponeerib tüdrukule, aga hoidis kokkupuuteis väärikat distantsi.

Aastaid hiljem, kui Eval olid lapsed ja pere, saatis ta Tõnule oma aktifotod. Selge – lootuses, et Tõnu teda maaliks. Tõnu ignoreeris, kartis, et ei suuda modelli ehedalt tabada. Kutsus hoopis Eva endale manageriks. Sellest loobus jälle Eva, sest kunsti müümine on peen eriala ja sinna maailma sisse elamine suur töö. Aga modelliks oli küll ja korduvalt.

Eva tõi Tõnu ateljeesse oma kunagise pinginaabri, mustanahalise ja korpulentse afro-läti-eesti päritolu Jane, koertetreeneri ja lapsehoidja, kellest Tõnu maalis oma elutantsu pildi, kus neegrinaine talutab paavsti, kes tegelikult on elutu mannekeen – paavstiriided riidepuul. Tõsi, paavsti nägu on maalitud ka modelli, tuttava noormehe järgi, sest nii saab pilt ehtsam. Pildi taga on read vanast surmatantsust: „Ei mina au, ei mina võimu taha. Kui lihtsalt kõik pean jätma maha.“ Ja muusikud, kes on inspireerinud: Youssou N’Dour, Nustrat Fateh Ali Khan, Michael Brook...

Võibolla üks Tõnu kriisi põhjus oli taju, et Pedast pärit kunstiõpetajast maalijat ei peeta kunsti skeenel profiks.

Nüüd oli Tõnu oma päristeema leidnud ja ei hoolinud enam kellestki ega millestki peale oma modellide, kes hakkasid ta juurde saabuma kutsumata ja ise – ja oma „Elutantsu“ seeriast.

„Tõnu, milline on hea aktimodell?“

„Ta peab sügaval sees tahtma, et kunstnik tema hinge ja keha kaudu looks uue kvaliteedi. Peab suutma käivituda. See käivitab ka kunstniku. Ei mängi rolli, kas naine on noorem või vanem, ilusam või vähem ilus. Peenem või paksem. Kui naine käivitub, on ta kohe ilus.“

„Kas sul võib maalides erektsioon tekkida?“

„Võib, on tekkinud. Aga maalimine pole seksimine. Kuigi on tõsi, mis Gauguin olevat öelnud, et kui maalid naist, pead saama hakkama ilma käteta. (Mõtle ise siis, kuhu külge sa pintsli mõtteliselt seod.)

Kui lõpuks Evat olin mitu korda maalinud, tuli kohale ta mees ka. Istusime, vaatasime tõtt ja siis ma joonistasin Eva meest. Sellest tuli üks mu paremaid joonistusi, erakordselt täpne portree koos lastega. Hiljem mitmeti tõlgenduste võimalusi ei olnud.

Aga probleeme on olnud ka. Teine konflikt oli naisega, kelle järgi maalisin „Imperaatori ja audiitori“, täpselt nagu Notkel. Naine ongi audiitor. Aga ma vist rikkusin mingit kirjutamata kokkulepet ja maalisin võibolla liiga täpselt. Näitasin talle, mida ta näha ei tahtnud. Akt ei ole portree, see kuulub pooleldi modellile, pooleldi kunstnikule, ühistöö. Võib-olla olin ma liiga mölakas, võib-olla pidas tema end tähtsamaks, kui oli. Ei tea siiani.

Maalimissessioon kestab tund-poolteist. Enne ja pärast aetakse juttu.

Ja musta Janega oli nii, et ta ei julgenud pilti koju viia. Ütles, et ta ei tea, mis ema arvab. Ta oli maalimise ajal läinud tõeliselt käima, silmad põlesid ja ma nägin, kuidas mustanahaline naine punastab. Ta punastas üle kogu keha.“

Tõnu muheleb, ma ootan jutu jätku. Mis tuleb ootamatult lihtne: „Ja siis ma olin koos oma kümneaastase tütre Anneliiega Nõmme raamatukogus, õpetasin teda seal käima väiksest peale... Meie juurde tuli Jane: „Mu ema on siin.“ Ma pidin Jane emaga kohtuma ja mu põlved värisesid. Ema alustas: „Ma näen teda iga päev sellisena nagu pildil, aga teie vaatate teda kui mees!“ Hakkas nutma... Ja siis kiitis mu töö heaks. Ütles: „Võite nüüd rahul olla.“

Hakkasin omakorda liigutusest vesistama.“

Tõnu riputab oma elutantsu-seeria pildi Kapsaste raamatukogu paekiviklompidest seinale ja poetab, et nüüd on ta leidnud uue teema ja seeria: „Inimloomad ja loominimesed“. Mõtlen, et päris mitu kunstnikku on aegade jooksul seda teemat lahanud. Ju siis on teema olnud õhus sajandeid.

Aga kultuuriõhtu Kapsastes kestab veel tunde.

Triin Tasuja esitleb luulekogu „Vastuseta kirjad“ ja ütleb, et kuigi pealkiri on kujund, on tal kirju, millele pole vastust saadetud, terve hulk.

Unduski Ingel mängib ja laulab lugusid oma esikplaadilt, mis kohe välja tuleb. Hella inimlikkust lehvib õhus kui heal jumalateenistusel. Ehk peetaksegi uuemal ajal inimesi hoidvaid teenistusi kultuuriurgastes. Ja ehk vanasti oli kirik suuresti lihtsalt inimeste kokkusaamise koht nagu kõrtski. Aga nüüd on neid kohti rohkem.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: