Arvustus. 65. Berliini filmifestival: kiretud vanameistrid ja saatuslikud naised
Berliini filmifestivali 18 linateosest koosnev rahvusvaheline võistlusprogramm oli nagu pealinn ise - kahe erineva näoga, äärmustesse tungiva loomuga. Muidugi oodatakse võistlusprogrammilt, et see oleks julge, üllatav ja mitmekülgne. Seda pakkukski Euroopa ühe tähtsaima filmivestivali suurem osa, millest laupäeva õhtuks kerkis esile võitjatering. Piiri taha jäi teised – just vanemate tegijate filmid, mille puhul jäi mõistmatuks, miks need võistlema on valitud.
65. Berlinale Kuldkaruga pärjatud iraanlane Jafar Panahi näitas end taas meistrina, kel piiratud tingimustest hoolimata (alates 2010. aastast filmide tegemise ja riigist väljumise keeld) jagub endiselt huumorit, soojust ja omapära filmide jaoks. Võidufilm “Taxi” oli lihtne aga võluv. Pealtnäha lihtsa meetodi taha peitis Pahani filmi kui meediumi puudutavad olulised küsimused.
Esmalt see, kui palju me saame uskuda antud filmi tõepärasse? Pooldokumentaali “Taxi” vältel reisib hulk Teherani elanikke Panahi enda juhitud taksos. Vaataja jälgib sõitu läbi armatuurlauale asetatud taksokaamera ning talle joonistuvad portreed tänapäeva Iraani pealinna kirjust elanikkonnast, kellega režissöör vestleb. Dialoog on inimlik ja koomiline. Huumori taga terendab kriitika, mida filmitegemise keelu all olev Panahi oma ühiskonna kohta ütlemata ei jäta. Üks tähtsamaid momente filmis on see, kui Panahi annab sõna oma noorele vennatütrele. Kui Panahi kaamera jääb armatuurlaual enamasti staatiliseks, siis tüdruku ülesvõetu puhul näeme kaamerasilma selektiivsust ja selle valikulisuse ilu. Tema filmib taksosõidu ajal kooli projekti jaoks tänaval toimuvat ning Panahi on need kaadrid sisse lõiganud. Nii moodustus iseseisev meedium Pahani meediumis. Mõni tahab ehk spekuleerida, et Iraanist mälupulgal välja smuugeldatud “Taxi” on poliitilise alatooniga võit, aga film oli kahtlemata üks võistluse paremaid.
Naiste represseeritus ja nende vastupanu käsitleti Panahi filmi kõrval veel vähemalt pooles võistlusprogrammis. Seetõttu nimetati tänavust Berlinalet ka naisteaastaks. Werner Herzogi kõrbekangelanna Gertrude Belli lugu "Queen Of The Desert" Nicole Kidmaniga ja festivali avafilm "Nobody Wants The Night" Juliette Binoche’iga peaosas ülistasid võimsaid naisi ajaloos, kuid filmid kukkusid klišeedesse ja jäid teostuselt nõrgaks.
Kriitikute armastuse pälvis vapustav briti draama “45 Years”. Oma rolli eest parima naispeaosa Hõbekaru võitnud Charlotte Rampling kannab seda filmi. Tema vaimne kokkuvarisemine, mille põhjustas peale 45 aastat kestnud abielu välja tulnud saladused, õhkub naise igast ilmest ja žestist.
Vaid ühe korraga üles võetud Saksa film “Victoria” näitab aga ühe hispaania tüdruku ohtlikku seiklust öötundidel Berliinis. Hulk kriitikuid ei pidanud Victoria lugu usutavaks, kuid film pakatab siirusest ja energiast. See oli lihtne, aga liigutav lugu, milles peitub seletamatu haarav jõud, avades tänavajõugu olemust ja tekitades nende suhtes empaatiat.
Südamliku ja lootusrikka komöödia “Body” eest parima režii Hõbekaru pälvinud poolatar Malgorzata Szumowska näitab kahte omal moel üksi jäämisega võitlevat naist ning seda, kuidas jääda õnnelikuks maailmas, mis ideaale eelistab, aga alternatiive ei soosi.
Kaader Hõbekaruga tunnustatud Guatemala filmist “Ixcanul”.
Naise keha oli märgiline veel kahes ülitugevas Berlinalel debüteerivate režissööride filmides – "Sworn Virgin" (lavastaja Laura Bispur) ja "Ixcanul Volcano" (Jayro Bustamante), avades patriarhaalse ja vanadele uskumustele tugineva elukeskkonna julmust. Mõlemad on võimsad lood sellest, kui vähe on naisel otsustusõigust oma naiselikkuse ning keha üle.
Hõbekaruga pärjatud “El Club” oli selgelt peale pressilinastust üks favoriite ja pikima aplausi saanud filme. Vaimulike maailma, mis peaks Jumala imedest õitsema, kattis filmis hall väärtegude ja rõveduste vaip. Antud loos juhib kurjategijatest preestrite klubi elu samuti naine, kuid Pablo Larraini kangelanna on jõhkard. Viie preestri ja ühe nunna elu kaudu väikses Tšiili linnas näitab režissöör valgust kinnimätsimiste ja pimeda usu maailma. Kahju, et parima meespeaosa preemia ei läinud näitlejatele sellest filmist, sest kõik meestegelased tegid võrratu etteaste. Eestlasele rõõmuks saatis kulminatsiooni Arvo Pärdi muusika ja režissöör märkis pressile muusikavaliku kohta, et imetleb Pärti.
Berlinale võistlusprogrammis valmistasid hämmastaval kombel pettumuse just tuntud tegijad. Ilmselt on nõrkade filmide koht kavas tingitud prestiižist. Vanameistrid Werner Herzog ja Peter Greenaway lisavad programmile glamuuri. Psühholoogiline sügavus ning intellektuaalne teravus, mis seni näis Herzogil veres olevat, lahtub ajaloolise armastusdraama “Queen Of The Desert” tegemisel. See on silmailu pakkuv produktsioon, kus visuaalefektide eest vastutas eestlane Kaspar Kallas, mille keskmes on noor kirjanikust naine (Nicole Kidman), kes 20. sajandi algul kaugeid kultuure uurides oma vapruse tõttu kõrbekuninganna kuulsuse omandas. Kahjuks takerdub kultuuriliste nüansside poolest rikas ja ajalooliselt intirgeeriv teema seebiooperlikkuse taha.
Peter Greenaway esmalt paljulubavalt eksperimentaalset, vene filmipioneeri Sergei Eisensteini Mehhiko reisi kujutavat komöödiat “Eisenstein In Guanajuato” oli lõpuni vaadata raske. Olulised poliitilised ja intellektuaalsed teemad käivad dialoogist nagu muuseas lihtsustavas, labases võtmes läbi. Põhirõhk on vene režissööri homoseksuaalsel suhtel ja kehalisel paljastatavusel. Soome näitleja Elmer Bäcki vene aktsendiga inglise keeles nalja viskav Eisenstein annab filmile lausa boratiliku maigu.
Kuldkaru elutööpreemiaga pärjatud režissööri Wim Wendersi uus 3D-film “Everything Will Be Fine” (konkurentsist väljas) kinnitas, et veel üks vanameister on tehniliste katsete käigus kire unustanud. Psühholoogilise põneviku elementidega draamas jääb pealiskaudsete tegelaste ja nõrga loo tõttu pingest kõvasti puudu. Ka kolmas Saksa kino suurkuju Margarethe von Trotta uus linateos “Die abhandene Welt” (mis linastus Berlinale eriprogrammis) on kvaliteedilt telefilm ja võiks pigem linastuda kommertskanalite kavas kui festivali programmis.
Kangesti oodatud Terrence Malick oli nagu Malick ikka. Tema stiil on kahtlemata poeetiliselt lummav, filosoofiline jutustus ja kaunis kinematograafia kisuvad vaataja vooluga kaasa, pannes ihkama kõike pildil käega katsuda. Ka elutu kaamerasilma kaudu valgustab ta asjades peituvat elujõudu. Kuid “Knight Of Cups” on nagu “Tree Of Life’i” teine osa. Varasem film on see-eest palju soojem, narratiiv jookseb selgemalt, pakkudes rohkem eri tasandeid. “Knight Of Cups” ehk kaks tundi eksistentsiaalset mõtisklust heast elust tüdimust tundvast mehest hakkab end kordama ja muutub üheplaaniliseks. Meetod oli muidugi valitud parim, et süstida sisemist tühjust.
Põhiprogrammi pärilte hulka kuulusid veel kunstiliselt rabav mõtisklus, mis leiab aset 2017. aastal Venemaal. Režissöör Aleksei German spekuleerib selles sada aastat pärast revolutsiooni ajaloo mehhanismide kordumise ja riigi hetkeseisu üle. Ka režii teise Hõbekaru pälvinud rumeenia filosoofiline "Western" ironiseerib ajaloo kordumise teemal. Põhiprogrammist ei jäänud välja ka Hitleri viimastest tundidest jutustava “Der Untergangi” režissööri Oliver Hirschbiegeli uus draama, mille keskmes esimene natsi-Saksamaal tegutsenud vastupanuvõitleja Georg Elserist. Huvitav ja hästi tehtud film, mis näitab, kui oluline on inimesena mitte masinlikult alluda ja tõestab ka, et alles viimaste aastakümnete jooksul on saksa lavastajad valmis seda teemat põhjalikumalt suurel linal lahkama.
Panorama programmist, mille raames toimuvad nii Euroopa kui maailma esilinastused, pakkudes sissevaadet arthouse filmimaastiku hetkeseisu, köitsid just dokumentaalid. Iisraeli filmis “Hotline” uuritakse sealses ühiskonnas palju poleemikat tekitavat immigratsiooniprobleemi: kas ja kuidas tulevad nõrgematele vastu juudid, kes on kannatanud repressiooni all ja alles hiljuti tunnistanud omariiklust. Demokraatliku riigina tuleb neil nüüd muulastega maad jagada. Teostuselt mitte nii tugev, kuid teemalt oluline dokk “Die Widerständigen „also machen wir das weiter ...“” annab sõna natsi-Saksamaal tegutsenud Valge Roosi vastupanuliikumises kaasalöönuile. Lõbus muusikadokumentaal “B-Movie: Lust & Sound in West-Berlin” rändab pöörastesse 80ndatesse, kui pool Berliini eristus oma hinguse ja mentaliteediga nii SDVst kui Lääne-Saksamaast.
Veel loodaks, et Sõprus või Kumu dokumentaal toovad Eestis ekraanile filmi “Fassbinder: Lieben ohne zu fordern”, mis on südamlik ning isiklik portree R. W. Fassbinderi karakterist ja karjäärist tema kauase sõbra silme läbi. Panorama mängufilmidest jäi meelde “Nasty Baby”, mis oleks mõnus vaatamine Haapsalu Õudus –ja Fantaasiafilmide festivalil.
Hea uudis Eesti vaatajatele on see, et kino Sõprus toob kolm Berlinale võidufilmi ekraanile. “Taxi”, “45 Years” ja “El Club” on väärt suure ekraani elamust.
Klipp Kuldkaru võitnud filmist “Taxi”:
VÕITJAD
Kuldkaru: “Taxi” (Jafar Panahi)
Elutöö Kuldkaru: Wim Wenders
Hõbekaru (Zürii peaauhind): “El Club” (The Club), Pablo Larraín
Alfred Baueri nimeline Hõbekaru auhind: “Ixcanul” (Ixcanul Volcano), Jayro Bustamante
Parima lavastaja Hõbekaru: Radu Jude “Aferim” ja Malgorzata Szumowska “Body”
Parima meesnäitleja Hõbekaru: Tom Courtenay “45 Years”
Parima naisnäitleja Hõbekaru: Charlotte Rampling “45 Years”
Parim stsenaarium: Patricio Guzmán “El Bóton de Nacár”
Hõbekarud kunstilise saavutuse eest: Sturla Brandth Grøvlen kaameratöö eest filmis “Victoria” ja Jevgeni Privin ja Sergei Mihhaltšuk kaamera eest filmis “Pod electricheskimi oblakami”
Toimetaja: Valner Valme