Leni Riefenstahli kunstilistest ja poliitilistest dilemmadest ({{commentsTotal}})

Leni Riefenstahl 1935. aastal.
Leni Riefenstahl 1935. aastal. Autor/allikas: TMK

Riho Västrik vahendab Ray Mülleri mõtteid Teater. Muusika. Kino veebruarinumbris.

ESTEETILISED KAALUTLUSED VERSUS POLIITILINE VASTUTUS

Maailma filmiajalugu tunneb autoreid, kelle annet üksmeelselt tunnustatakse, kuid kelle filme avalikkusele ei näidata. Leni Riefenstahl on neist kõige tuntum. Kaks Hitleri toetusel (ja toetuseks) valminud teost, „Tahte triumf” (1935) ja „Olümpia” (1938), lennutasid noore naise kosmilise kiirusega filmitaevasse, kuid kukutasid sealt ka sama teed alla, pihuks ja põrmuks. Riefenstahl elas 101-aastaseks ja kandis kogu ülejäänud elu seda taaka, mida neli aastat „loomingulist vabadust” kaasa tõid.

Praegu, mil Hitleri surmast on möödas peaaegu seitsekümmend aastat ja tema kultusrežissöör ise üle kümne aasta taevastel radadel (või põrgutules), ei suudeta Saksamaal Riefenstahli filme ikka veel ärritumata vaadata. Sedavõrd demoniseeritud on selle naise kuju.

Kui režissöör Ray Müller tegi 1993. aastal dokumentaalfilmi Die Macht der Bilder: Leni Riefenstahl („Kujutise jõud: Leni Riefenstahl”), sai ta telefoni teel ähvardusi ja talt küsiti: „Kuidas sa võid seda teha, tõsta teda valgusvihku? Lase tal surra ja unustusse vajuda!” Ometi tegi Müller selle filmi valmis ja võitis rahvusvahelise Emmy auhinna. Saksamaal vaikiti film sisuliselt maha.

Meil Balti Filmi- ja Meediakoolis (BFM) kuuluvad dokumentalistikaajaloo õppeprogrammi nii Leni Riefen­stahli filmid kui ka Ray Mülleri teos Riefenstahlist. Seetõttu olin väga meeldivalt üllatunud, kui režissöör, kelle vahendusel olen ise õppinud ja üliõpilastele õpetanud propagandafilmi esteetikat ja hinge kuradile müümise tagajärgi, ühel päeval kirjutas, et sooviks tulla meie üliõpilastele dokumentalistikast rääkima. Huvi oli mõlemapoolne ja läinud aasta oktoobri algul toimuski kolmepäevane seminar.

Esimene päev BFMis oli täielikult pühendatud Leni Riefenstahlile. Kokkuleppel Ray Mülleriga avaldame katkendeid sellelt kokkusaamiselt. Siin monoloogina esitatud tekst sündis tegelikult vestlusena Mülleri ja auditooriumi vahel. Mõtlesin esialgu tuua sisse ka Riefenstahli ja Mülleri kriitikuid laiast maailmast, sest nendest pole kunagi puudust olnud, kuid otsustasin lõpuks jätta sõna üksnes Müllerile. Miks? Nagu võite lugeda, kasutas ta ise samasugust meetodit oma filmis Leni Riefenstahlist. Sõna saab ka Rie­fenstahl ise, Mülleri filmide vahendusel.

Ray Müller oli nimekirjas kaheksateistkümnes

Ma ei tahtnud seda filmi teha, nõustusin üksnes siis, kui kuulsin, et 18 režissööri üle Euroopa on hirmu tõttu ettepanekust loobunud. Aga see polnud minu idee, mulle poleks iial pähe tulnud teha filmi Riefenstahlist. Ma isegi ei teadnud, et ta ikka veel elab. Olin tõeliselt kaugel sellest teemast. Ta oli minu jaoks nagu vari minevikust. Kogu see asi tundus mulle algul kummaline ja piinlik, ma andsin kätt käele, mis oli sageli surunud Hitleri kätt.

Kui ma selle töö võtsin, mõtlesin, et püüame olla nii õiglased ja kriitilised kui võimalik. Püüdsin olla eemalseisja, aga töö käigus muutus kõik ikkagi väga isiklikuks. See ei olnud tavaline filmimine, vaid pidev duell meie kahe vahel. Eriti palju planeeritud asju polnud, ma kulgesin ja improviseerisin. Ma ei olnud nagu tema, kes käratas, mida järgmiseks teha tuleb.

Kuna ma ei ole produtsent, võin üksnes oletada, mis võis olla Riefen­stahli motivatsioon osaleda selles filmis. Esiteks, ta sai arhiivi õiguste eest korraliku summa raha. Me kasutasime palju tema materjali. Teiseks, ta oli 92 aasta vanune, täielikus unustuses ja mõtles, et on võimalus tagasi tulla ja lõpuks asju seletada.

Alguses oli tegemist pideva mittemõistmisega, kuna ta arvas, et me teeme hommage’i. Seetõttu läks ta ebamugavate küsimuste peale pööraseks. Ma rääkisin talle kogu aeg, et hommage’i ei näita keegi, ei televisioonis ega mujal. Ma selgitasin talle, et ma pean küsima küsimusi, mida vaatajad tahavad kuulda. Ma arvan, et ta oli lõpuni veendunud, et see on hommage, sest ta ei suutnud teisiti mõelda — kuidas on võimalik mitte teha hommage’i sellisest suurepärasest naisest.

Tootmine peatati viiel korral. Kõige esimesel tööpäeval istus ta vanade fotodega ja kaamera liikus tema ees. Kümne sekundi pärast käratas ta: „Stopp! Te ei saa mind filmida selle objektiivi ja valgusega!” Siis algasid läbirääkimised. Vaene operaator pidi mõndagi kuulma! Mulle oli see lõbus, sest tal oli tihti õigus, aga oma aja vaatenurgast. Kujutate ette stseeni, kus ta kõnnib stuudios? Ta ütles, et ei saa kõndida ja rääkida samal ajal. Meile jäi see arusaamatuks. Ta ju teeb seda. Siis ma sain aru, et tema filmid olid tagantjärele sünkroniseeritud heliga. Ta polnud harjunud, et kaamera ja mikrofon töötavad korraga.

Kui filmisime intervjuud 35 mm kaameraga, sain aru, et ta näitleb kaamera ees. Niipea, kui kaamera välja lülitasime, muutus ta palju „normaalsemaks”. Mõistsin, et seda ma muuta ei saa — suure kaamera ees käitub ta alati nii. Seetõttu võtsime kasutusele väikse kaamera, mis justkui liikus ümber võttepaiga. Küsisin ametlikult Lenilt lisakaameraga filmimiseks nõusolekut. Ta oli väga umbusklik, aga kui ma rääkisin, kui sümpaatne ta välja näeb, jäi ta nõusse.

Halba tuleb tunnistada

Filmis ei saa peaaegu keegi peale Leni Riefenstahli sõna, ainult paar tolleaegset operaatorit. Isiklikult mulle ei meeldi see poolt ja vastu stiil, mida televisioon nii hoolega taga ajab. Televisioon tahab minna kindla peale, nad ei julge võtta seisukohta. Mina ei tahtnud nii. Mind süüdistati Saksamaal tihti, et ma ei öelnud, et s e e o n h a l b n a i n e, et kommentaar ei anna lõplikku hukkamõistu tema kohta. Kus on minu positsioon? Vaatamata sellele, et pole teisi nägusid, oleks mina pidanud selgesti ütlema, et see on paha naine. Ma vastasin, et miks ma peaksin seda ütlema, publik mõistab ise, filmitegija ülesanne pole publiku eest mõtelda. Minu asi on esitada fakte, ja muuseas, film on monteeritud nii, et see näitaks varjatult minu arvamust, mitte väga avatult. Te saate ise edasi mõelda.

Lepingu järgi ei tohtinud ta tulla montaažiruumi, seetõttu võisin ma lõpus teha kõike, mida tahtsin. Ma olin üllatunud, et ta selle lepingu alla kirjutas. Selle kohaselt pidi ta vastama kõigile küsimustele ja ei tohtinud tulla montaaži. Filmi lõpus pakun Lenile võimaluse tunnistada oma süüd, millest ta ärritunult loobub. „Mida te sellega mõtlete?” küsib ta silmanähtavalt ärritunult. „Milles ma süüdi olen? Ma kahetsen, et tegin 1934. aastal parteikongressist filmi „Tahte triumf”? Ma kahetsen…, ei — ma ei saa kahetseda, et ma elasin sellel ajal. Aga minu huulilt pole pudenenud ühtki juudivastast sõna. Ma pole kunagi olnud antisemiit ega natsipartei liige. Milles ma süüdi olen? Öelge mulle seda! Ma ei heitnud aatomipommi ega koputanud kellegi peale. Milles mu süü seisneb?”

Jah, kogu kolm tundi koondub sellesse kohta. Te peate silmas pidama, et ta oli kunstnik, ja nagu ta ütles, pole ta kunagi kellelegi viga teinud, ta ei teinud midagi tõeliselt koletuslikku, ta tegi filmi. Samal ajal olid Saksamaal kohtunikud, kelle allkirjaga saadeti sadu inimesi hukkamisele. Teiseks fakt, et ta oli naine. Sel ajal ei olnud avalikkuses naisi, ühiskond, kes teda hiljem süüdi mõistis, koosnes suuremalt jaolt meestest. Ta ei sobitunud meeste domineeritud maailma, ta oli liiga uhke. Ta väitis ka pärast sõda, et imetles Hitlerit. Keegi teine ei tunnistanud seda. Ta oli liiga uhke, et valetada. See, et temast tehti kogu rahva jaoks patuoinas, oli minu arvates pisut ebaõiglane. Aga nii juhtus.

Hinnatakse oma ajastu väärtuspõhiselt

Suurim probleem selles lõputus diskussioonis on see, et me mõistame alati kohut oma ajastu seisukohalt. Vaatame asju nelikümmend aastat hiljem, oma hetketeadmistele tuginedes. On eriti keeruline olla õiglane kellegi vastu, kes elas sellisel ajal. See ei käi ainult natsirežiimi kohta, võime võtta mis tahes diktaatorluse maailmas. Arvan, et iga kunstnik on vastutav oma kunsti eest, nagu tegelikult iga inimene, mitte üksnes kunstnik. Kunstniku teema on eriti nähtaval, sest ta tööd on mõeldud laiemale publikule. Eriti kui tegemist on propagandafilmiga, esimese korraga, kui saksa vaataja nägi füürerit suures plaanis. Tavaliselt, kui Hitler laval kõnet pidas, filmiti üldplaanis. Nüüd aga ennekuulmatu suurplaan! Muidugi on ta vastutav selle eest, mis tulemus filmil oli — see ülistas Hitlerit, tehes temast müstilise kuju. Iga kunstnik vastutab oma tegude eest, aga Leni ei saanud kunagi sellest küsimusest aru. Ta ei näinud kuni lõpuni filmi poliitilist konteksti. Kord ütles ta: „Ma oleksin pidanud filmima juurvilju, siis poleks olnud probleemi.”

Teda huvitas ainult stiil ja kunstiline aspekt, poliitilise konteksti heitis ta kõrvale. Ma arvan, et ta tegi nii isegi natsiajal, lihtsalt sulges silmad. „Ma olen kunstnik, mind ei huvita, mina monteerin ja teen, mida ma pean tegema,” ütles ta. On aegu, mil isegi kunstnik peab silmad lahti tegema ja endale küsimusi esitama, nagu paljud kunstnikud tegidki.

Vahel ma küsin endalt, kui mina oleksin sellel ajal elanud, mida mina oleksin teinud. Võibolla oleksin ma 18-aastasena samale teele läinud? Loodetavasti mitte, aga ei saa väita, et ma oleksin olnud targem kui enamik sakslasi sel ajal.

Pärast filmi valmimist mossitas ta terve aasta, kuni kuulis Ameerikast, et film on väga edukas. Siis kirjutas ta mulle postkaardi, mis ütles: „Ray Müllerile, kes piinas mind nii palju, aga tegi lõpuks hea filmi.”

Kunstniku vastutus

2000. aastal tegin teise filmi Leni Rie­fenstahlist „Leni Riefenstahli Aafrika unistus”. Käisime koos kodu­sõjast haaratud Sudaanis tema 1960.—70-ndate kunstiobjekti nuuba rahva juures. Meie helikopter põrutas vastu maad ja ma arvasin, et ta sureb. Haiglas küsisin talt uuesti, kas on midagi elus, mida ta kahetseb. „Olen teinud elus palju vigu, vigu kahetsen ma siiralt,” ütles ta ja täpsustas: „Kogu mu saatuslik side Kolmanda Riigiga.”

Periood, mil Riefenstahl oli natsidega seotud, oli kolm-neli aastat kuuekümneaastasest loomingulisest elust. Mis puutub „Tahte triumfi”, siis ma usun teda, et ta ei tahtnud seda teha. Kõik ütlevad, et ta valetab, et oli uhke Hitleri meelituste üle. Kindlasti oli ta meelitatud, et Hitler tellis temalt isiklikult, kuid teisalt — kujutage seda ajahetke tema elus ette. Ta oli kuulus näitleja, tegi oma esimese pika filmi ja oli just mänginud Hollywoodi filmis „SOS jäämägi”. Kes tahaks teha dokumentaalfilmi parteikongressist? Igavad kõned, paraadid. Kas Steven Spielberg võtaks eales plaani teha filmi demokraatide parteikongressist? See on absurd. See ei olnud talle väljakutse. Lõpuks ta pidi seda tegema, sest raske oli öelda Hitlerile ei.

Seejärel pani ta sellesse kogu oma ande. „Sellest ei tule igav film, vaid Riefenstahli film.” Nad lavastasid selle sündmuse teistmoodi, see ei olnud igav parteikongress. Albert Speer tegi suure sõu selle ümber. See sõu ise oli mõeldud mõjuma vaatajale emotsionaalsel, mitte ratsionaalsel tasandil. Mitte see, mida räägiti, vaid valgus, muusika ja kõik muu. See oli nagu suur ooper, poliitiline ooper. Ja Riefen­stahl oma tehnikaga tegi selle veel suuremaks. Sellest sai superooper. Ka tema töötas alateadvuse tasemel. Samuti töötavad reklaamid — mitte see ei määra, mida sulle räägitakse, vaid see, mida sa tunned oma kehas. Seega jõudis sõnum otse ajju — see on uus Saksamaa, suurepärase juhiga, jne. Ta pühendas oma ande valele mehele. See oli halb õnn. Need partei kongressid toimusid ka igal järgmisel aastal ja iga kord tehti ka film, aga need režissöörid ja filmid on unustatud. Ainus film, mida me teame, on tema film, sest see oli nii hea. See, et ta rakendas oma ande saatana teenistusse, oli halb õnn, kuid sel ajal polnud seda meest veel tunnistatud saatanaks.

Ma arvan, et Riefenstahl ja Hitler olid kaks superego, kes imetlesid teineteist. Lenil oli kunstianne, mis Hitleril puudus. Te ju teate, et Hitler proovis edutult kunstiakadeemiasse sisse saada. Hitleril oli võim, mis filmitegijale tähendab raha ja et sa saad teha, mida tahad. Ütle mulle, mida sa tahad, ja sa saad seda. Missugune kunstnik ei tahaks sellist olukorda?

Ma ei taha kaitsta, vaid panen ennast tema selleaegse mõtte tasemele. Inimesed ütlevad, et jah, aga teised emigreerusid, Thomas Mann lahkus Saksamaalt. Aga kõik pole Thomas Mannid, mõned inimesed on intelligentsemad, tajuvad paremini, mis on õhus. Kui te vaatate „Tahte triumfi” esimesi võtteid, kus Hitler sõidab autoga, näete, et inimesed tunglevad tema ümber, kogu linn oli hullunud. Selline oli tolleaegse Saksamaa tunne.

Ma ei ole psühholoog, aga ma arvan, et ta konstrueeris oma tõe, mille abil selle süütraumaga elada. Ta rääkis tõtt, aga see oli tema tõde. Ta oli liiga uhke, et valetada. Ta oleks pidanud avama silmi rohkemaks kui ainult vormile. Vähemalt hiljem oleks ta võinud öelda, et ma sulgesin silmad ja olin sundmõtetega kunstnik, kuid on aegu, mil nii ei saa. Ja et ma vabandan, et ei teinud seda. Aga seda vaatenurka ta ei tunnistanud kunagi. Isekas persoon oli ta igal juhul.

Ei ole palju režissööre, kes suudavad filmikunsti viia uuele tasemele. Seda tegi D. W. Griffith, Abel Gance, Orson Welles, Sergei Eisenstein ja kindlasti ka Leni Riefenstahl. Võib öelda, et ta leiutas liikuva kaamera. Minu hinnangul avaldus tema suurim anne monteerimises. Selleks, et kaunilt ja dünaamiliselt monteerida, on vaja erinevaid nurki, muidu pole midagi monteerida, ja mida rohkem kaamera liigub, seda dünaamilisemaks see läheb, eriti kui objekt ei liigu. Hitler ei liikunud kõne pidamise ajal. Kaamerad liikusid peaaegu pidevalt, sest ta teadis, et montaažis saab ta jõu kujutistena, mida ei saaks, kui oleks ainult staatilised kaamerad.

Ma arvan, et see anne tuli sellest, et ta oli olnud tantsija. Tal oli erakordne rütmitaju, liikumistaju. Üldiselt on tantsimine liikumine. Ta tunnetas liikumist, dünaamikat, kadreerimist ja valgustamist kui kunstnik, see kõik sulandub väga eriliseks kunstiliseks sündmuseks. Muidugi olid tal parimad operaatorid ja ta õppis neilt. Kõik oli tal parim, aga see tuleb ühes peas kokku panna.

 

* Tõlge Ray Mülleri filmi ingliskeelsest pealkirjast „The Wonderful, Horrible Life of Leni Riefenstahl”.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: