Oma kolmanda albumiga on kodumaine esiekspordiartikkel Ewert And The Two Dragons jõudnud kriitikavabasse tsooni, kus teeneliste kitarrihipsterite tegemised jõuavad meie teadvusse laiekraanil kiirgavate uhkete faktidena läbimurdjate saavutustest, mille kõrval muusikaline sisu on muutunud iseenesest mõistetavaks taustateguriks.

Bänd pole kibeda töö tõttu eriti võimalust andnud päris intiimseks omaksvõtuks, kuigi toodetud aus ja hingepugemissooviga naturaalmuusika peaks selleks rohkelt ainest andma. Moodustunud on läbiproovitult toimiv ümarvorm, kuhu muutusetuuli saab tuua vaid tulevik. Praeguseks juba nelja aasta tagune album "Good Man Down" kujunes hitirohkeks läbimurdeplaadiks, mille temaatikat on veidi tüünemal kujul jätkatud käesoleval albumil.

Eepiliste mõõtmetega folkrock, mille indie-vorm on tuvastatav vaid lavakostüümide põhjal. Ewertite loomingu põhijoon on tagasivaatav ja kiigub ka siin nostalgialainel; märgatava tihedusega mainitakse vanemasse ikka jõudmist ja meenutatakse minevikupilte, mida koosseisu vanust vaadates pidanuks läbi elama vast küll eelmises elus. Hüvastijätumeeleolusid kannab ka albumi üks süvitsi minevamaid ja paremaid palu, nimilugu "Circles". Õnnelikumad hõisked on looritatud ja õõtsuvad jalgu puhates vaikses vankrirütmis; aeglaselt sõudev, tume taak katab pea kõiki laule.

Kohati tundub, et sisu avardav taustapark vajanuks vokaaliga veidi võrdsemat rõhku ja põnevad arendused lõpevad enne, kui tiibu jõuavad tõsta. Vast liiga ruttu tõmmatakse kokku ka kogu plaat, aga kümme pintslitõmmet jätavad siiski optimistliku lootuse, et kiiktoolitemaatika jääb loodetavasti kuskile sinna eelmisse ellu.

"Pictures":