Tõnu Karjatse filmikomm: "Emme" läheneb asjale eelarvamustevabalt ({{commentsTotal}})

"Emme" ("Mommy"). Autor/allikas: kaader filmist

Tõnu Karjatse filmikommid on neljapäeviti Klassikaraadio "Delta" eetris. Tekstid ilmuvad ERR kultuuriportaalis. Seekord on vaatluse all Xavier Dolani "Emme" (Mommy).

25-aastane Kanada kino imelaps ja Cannes’i filmifestivali lemmik Xavier Dolan on valmis saanud juba viis filmi ja välja kujundanud oma isikupärase käekirja. Tema viimane film, praegu veel kinos Sõprus jooksev “Emme” räägib loo fiktiivsest tulevikust, kui Kanadas on võimule saanud valitsus, mis on vastu võtnud seaduse, mis lihtsustab vanemlikest õigustest loobumist ühiskonna puhastamise nimel. Teemaasetus pole õhust võetud, samasuguseid ühiskonna puhastamise seisukohti on väljendanud ka äsja Eestis parlamenti saanud poliitikud ja ilmselt meeldiks sellline seadus ka paljudele kooseluseaduse vastastele. Sellisele ebainimlikule taustale ehitab Dolan oma loo üksikemast ja ta raskestikasvatatavast pojast, kes satub taas ema hoole alla, kuna süütas internaadis kohviku. Pealegi ähvardab teda seoses süütamises kannatanutega kohtuasi.

Anne Dorval mängib üksikema Diane’i, kes peab nüüd hakkama saama ka poja tujudega, kes polegi emast teab kui palju vanem. Diane moodustab Steve’iga (Antoine Olivier Pilon) paari, kellele inimesed tänaval järgi vaatavad ja keda poepidajad kardavad, sest ettearvamatu käitumisega vägivaldne nooruk ja töötu ema on valmis eirama igasuguseid reegleid, et ära elada. Dolani “Emme” pole aga seiklusfilm või oidipaalne versioon Bonniest ja Clyde’ist, “Emme” on psühholoogiline draama vanemlikust vastutusest, armastusest ja sõprusest.

Dolan uurib läbi muusikavideoliku prisma ema ja meheks sirguva poja suhteid, nagu otsides lepitust nende sedavõrd vastandlike pooluste vahel. Lepitus olekski peidus justkui nende võrdlemisi väikses vanusevahes, samas on seal midagi lahendamatut, mis tingib ka ema lõpliku otsuse. Et asja veel keerulisemaks ja mõnes mõttes ka lihtsamaks teha, seab Dolan ema ja poja vahele veel ühe tegelaskuju - naabruses elava pereema Kyla (Suzanne Clément), kes omadel põhjustel nõustub hakkama Steve’i koduõpetajaks. Dolan laseb vaatajal aimata oma tegelaste käitumise motiive aga ei anna selgeid vastuseid. Kõnedefektiga Kyla seob end üle tee elava perega kas igavusest, ihast või perspektiivitusest või kõigest korraga, ta oleks nagu isegi segaduses, samuti nagu need, keda ta aitama tõttab.

Ka Diane ega Steve ei tea, kuidas selle ülereglementeeritud maailmaga suhestuda. Liiga palju on siin mingeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi, millega tuleb arvestada, selle asemel, et lihtsalt elust mõnu tunda. Vaatamata sellele, et igaühel on oma siht, kuhu ta pürgib, on pidevalt õhus ka midagi ohtlikku, ettearvamatut ja fataalset. Xavier Dolan on nii režissöör kui stsenarist, ta ehitab psühholoogiliselt keerukate karakterite abil ilusa, aga ohtliku maailma, kus mäng käib kui noatera peal. Kõik peategelased mängivad seejuures oma rolli välja sedavõrd meisterlikult, et vääriksid kasvõi Oscarit. Dolani film Kuldmehikesele tänavu võõrkeelsete filmide kategoorias Kanada esindajana kandideeriski, tehes eelnevalt peaaegu puhta töö Kanada filmi aastaauhindade jagamisel. Läinud aastal Cannes’is sai film 13 minutit kestnud ovatsiooni ja žürii eriauhinna kõrvuti Jean-Luc Godardi viimase filmiga.

Milles on siis Dolani fenomen? Ilmselt eelkõige ta nooruses ja sellega seonduvalt ka julges, eelarvamustevabas lähenemises probleemidele, mida ju tegelikult ennegi kinokunstis käsitletud. Oma homoseksuaalsust tunnistanud noores kineastis on söakust panna filmikeelde lugusid, mida teised häbeneksid. Dolan ise peab end eelkõige näitlejaks, see seab ta samale pulgale tema filmides kaasa löövate näitlejatega ja on aidanud ilmselt kaasa karakterite loomisel ning ekraanile toomisel.

Filmiajakirjanduses on käimas isegi omamoodi võistlus selle üle, kes leiab rohkem viiteid ja paralleele Dolani viimase filmi ja teiste filmiajalukku läinud tööde vahel. Seoste loomine ja konteksti tundmine on kahtlemata oluline, kuid Dolani puhul tuleb eelkõige silmas pidada tema tulevikupotentsiaali ja seda, et noor talent on taaskord aidanud tähelepanu pöörata filmimaale Kanadale. Dolani järgmine töö valmib juba Ameerika Ühendriikides.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: