"Kui sa putru ära ei söö, tuleb vaarao needus! Koll-koll-koll!"

Ongi kogu esmane egüptoloogia. Edasi, kui putru ikka songitakse, võib teha veel muumia häält. Siis on vist mõistus otsas.

Piinlik lugu, aga vist otsekohe pähe kargav teadmine Egiptusest sinnapoole ongi. Või siis puhkusereisid. Kunagi ühele laevaliinile reklaami kirjutades pakkus minamees välja sihukese jutu: hauahäälne diktor teatab, kuidas tabati viimane 35aastane eestlane, kes pole veel Soomes käinud ja toimetati laevale, järgmiseks asutakse menetlema 34aastasi. Ei ostetud ära. Aga mõni reisibüroo võiks samasuguse Egiptuse kohta teha, pea kõik on seal käinud.

Mina, muide, ei ole. Maha magasin, nüüd ei julgeks ka. Kuni isake Hosni kindla käega tüüri hoidis, siis küll. Praegu, kui sott segane ja demokraatiaoht igal nurgal, aitäh, võibolla kunagi.

Aeg, mil arheoloogid Egiptust ründasid, oli sama segane. Sellele pole mõelnudki, et tüübid toimetasid ju keskkonnas, kus iga kohalik oma tõrksat eeslit kristlaseks sõimas. Et otse möödaminnes võis mäss lahti minna, millest kaevamispaigas saadi aimu kuulipildujate häälest, millega tugevad ameerika sanitarid elanikkonda oma haiglast eemal hoidsid.

Ehk kogu see kaevajate kamp oli kõik Indiana Jonesid. Raamat jookseb piki Tutanhamoni haua ülesleidja Howard Carteri elulugu pidi, kuid kõrvaltegelased on sama ägedad. Riiakad, kinnismõtete küüsis ja kustutamatus kaevamishimus. Milline tegevus oli ikka hullult raske. Mitte nii, nagu vahel kujutletud, et käivad ja puurivad: nafta, süsi, nafta, kurat, põlevkivi, haud, hurraa! Pigem kõplatöö.

Tollase arheoloogia alguse maailma kirjeldus on vahvamgi kui hauakambrid ise. Eks ole Tutanhamon äraleierdatud teema, filmides nähtud, eks olnud ta ka üks üsna oimetu vaarao. Pole ka ime, kui vaadata äratoodud dünastiatabelit, kes kellega sugulane. Juuksed võtab püsti, sest vastus on: kõik kõigiga, valimatult. Või vastupidi – nii valesti kui veel võimalik. Üks eriline geenius oskas korraga toimetada naisega, kes oli talle nii õde, vennatütar kui mingi nadu veel. Haige seltskond. Pärilike haiguste arendamine oli rahvussport. Näib, nagu vahetunuks dünastia siis, kui kellelgi jätkus taipu paleesse mõni terve naisterahvas smugeldada, et kasvõi üks põlvkond enamvähem oleks.

Briti impeeriumi tipuaeg jälle omamoodi tuutu. Kasvõi Carteri palkamine mõttega, et kuna tegu pole džentelmeniga, siis on kulud väiksemad. Või tema isa hüvastijätuhüüe Egiptusse kulgevale pojale: sa võid nüüd suitsetada!

Ei, rohkem ei tohi ümber jutustada, hea raamatu suhtes oleks see selge sigadus.