Täna avati näitus tundmatust Evald Okasest ({{commentsTotal}})

{{1425983603000 | amCalendar}}

Laiemale avalikkusele seni tundmatu, kuid väga mahuka ja mitte vähem olulise osa näitusetööde kõrval moodustas Okase tööprotsessis nn jääk- või kõrvalprodukt. Jüri Okase koostatud näitus on publikule avatud 11. märtsist 12. aprillini.

Näitus on kokku pandud töödest, mis seni näitustele pole jõudnud. Seda osalt seetõttu, et tegu on kunstniku enese tarbeks tehtud vaba käe harjutustega, teisalt ka praeguseks juba vananenud kunstiparadigma tõttu, mis ei väärtustanud juhuslikke kunstivorme, nii-öelda väikest kunsti. Sellel näitusel jäädvustab Okas end kunstilukku ka nende pisivormidega, vahendasid "Aktuaalse kaamera" kultuuriuudised.

"Kui modernistlikus mudelis hinnati üksnes meistriteoseid, kõige suureimad teoseid, mida saaks raamida kuldraamiga, siis väikevorme vaadati tepiastmena. Praeguses kunstis vaadatakse väikevorme ikkagi võrdselt suurteostega," ütles kunstiteadlane Heie Treier.

Heie Treier võrdles Okast Pablo Picassoga, kes on ilmselt olnud talle ka väga suureks eeskujuks. Ka Okasele on paeluvaks motiiviks naise ilu, milleni ta püüab jõuda läbi naise keha plastilise geomeetria. Kunstihoone näitusel on väljas eskiise 1960. aastatest Okase hilisemate töödeni välja.

"Ma arvan, et Evald Okas maalis mälust neid naisi. Need roosad naised, kes on tema nagu kaubamärk peaaegu, see on midagi, mis on hoidnud vanameistrit värske ja vitaalsena," ütles Treier.

Sada aastat on pikk aeg inimeluga mõõtes; siiski: kui on tõsi, et loomine peatab ajakulu, siis on tänavu sajaseks saanuks Evald Okas (1915 – 2011) elanud suure osa talle antud aastatest vananemise all ägamata.

Vaieldamatult andekas, ja vaadates Tõnu Virve 2009.aastal tehtud filmi, veel kõrges easki võluvalt edev Okas kanaliseerib oma mängulusti hoogsalt ja kindlalt voolavasse loomingusse: "Ühe joonega peab välja tulema! … See plekk sinna, ja asi klaar! … Kes sul seda paberit vaatab, vaatab ikka kunstnikku, kurat!"

Okase töövõime ja anne, mitte “õigel poolel“ tegutsenud rindekunstniku ja riiklike tellimustööde tegija maine säästavad teda nii ajaloo kui kunstimaailma silmis, annavad inimväärseks eluks vajaliku vabaduse võimaluse nii talle endale kui ka tema suhetele teistesse. "Ma olin akadeemik, mul polnud vaja nuhki mängida“ ütles ta intervjuus Elle Anupõllule

Viiekümnendate alguses, kui hukkus Greenberg ja sattus põlu alla Adamson-Eric – nad mõlemad olid Okasele väga olulised - liikus ta Kunstiinstituudi professori ameti poole, toitis ja kasvatas peret, reisis, maalis ja joonistas oma parimad aktipildid. Nägi ja toetas – kohati põtkides ja torisedes – oma käe all sirguvaid noori kunstnikke, vaadates pealt, kuidas anne, väljendustahe ja käsitöö üksteisest eemalduvad.

Evald Okasest on jäänud Eesti kunstiajalukku nii monumentaalseid töörahva riigi kangelaslikkusest kõnelevaid kompositsioone, kust leiab rohkesti ajakaaslasi, sõpru ja tuttavaid; veatu vormitunnetusega teostatud tööstusmaastikke ja noori elust pakatavaid naisi.

Toimetaja: Tõnu Pedaru



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: