Lauri Sommer Vashti Bunyanist: kaarikuga Karusaarele ({{commentsTotal}})

Vashti Bunyan
Vashti Bunyan Autor/allikas: TMK

Artikkel Teater. Muusika. Kino märtsinumbrist. Vashti Bunyan esineb Tallinn Music Weekil 27. märtsil.

Laulda nii, et kuulaja tunneb sulava lume lõhna ja oma põsele langevat päiksekiirt. See on siiski võimalik. Inglanna Vashti Bunyan (1945) on seda suutnud. Tema esikplaadi „Just Another Diamond Day”(1970) materjal hakkas kogunema siis, kui ta vanemate juurest minema saadeti, kunstikoolist ära tuli, sõbraga yhel metsalagendikul puu all elas ning politseiniku ja maaomaniku poolt sealtki pagendati. „Me ei saa lubada, et te siia jääte. Mis siis saaks, kui kõik metsa elama läheks?” Ei jäänudki yle muud, kui proovida omaenda maailm luua ja mustlastena mineviku ja laulude järel käia. „Pöidlakyydikunstniku“ Robert Lewisega ostsid nad yhe vana musta mära Bessi ja pagari logu kaariku. Ja sõitsid nendega Londonist Hebriidide poole, Skye saarele, kuhu nende sõber Donovan loomingulist kommuuni kokku kutsus. Kodutu hurt May ja krants Blue lonkisid kaasa.

Oli kyll hipide aeg, kuid elava liiklusega kiirteede veeres ning maarajoonides oli selline rändamine utoopia, mille telgitagused selgusid lõputu vihma käes lõdisedes ja vingus kylades öömajata jäädes. Teel proovisid nad kõike ise teha, kuid sõltusid kohatavate inimeste heatahtlikkusest. Maa jagunes vaenulikeks ja sõbralikeks tsoonideks. Teadagi on rändamisel oma romantika. Ka meil tegid potisetod kymne aasta eest filmi jaoks kena karmoškaga vankrisõidukese ja kauplemise. Kuid too seal oli hoopis teine tera. Idealistide karm, pikkade tõusude, vaesuse ja näljaga pikitud anakronistlik teekond, tõeline „Palveränduri teekond”, kui kasutada kristliku autori John Bunyani väljendust.

Olgu need kaks siis sugulased või mitte, mingi sakraalne mõõde oli ka tol Hebriidide päikese poole minekul tol kuuekymnendate lõpul. Hulk ylemklassi võsudest linnanoori riietus Bruegheli maalide ja tabori stiilis ning läks taludesse oma utoopiaid uurima. Maaema kutsus, ainult polnud teada, kas igavesse koju või rollimängule? Rännul töötasid nad juhutöödel, pesid ojades ja otsisid metsa alt hagu. Mõnel oli neist kahju. Yks lahkuv pere lasi nad oma majja talvituma. Kui järgmisel kevadel soojaks läks, rännati edasi.

Kord lamas haige Robert kaarikus ja Vashti talutas Bessi pikka mägiteed mööda yles. Kylma vihma sadas, enne tippu seisma jääda ei tohtinud. Mäetipul tuli nende juurde vanem mees, ulatas talle vaikides kuuepennise ja tegi pildi. „Kyll tahaks seda näha,” lausus Vashti ise tagantjärele. Aga kus sa leiad. Kaks aastat kestnud reis lõppes Välis-Hebriididel, pronksiajast asustatud Kihnust väiksemal Beàrnaraigh saarel (Karusaarel), lahe ääres, laguneva rookatusega, paekivist seintega talus, keset ääremaad, kuhu nendega samal ajal jõudis ka elekter.

Yks vanamemm lausus gaeli keeles: „Taa ellektri om tõtõst hüä as’akõnõ. Noq ma näe hoobis parõpahe, koh tuu serińkapakikõnõ om, minkaga ma uma kerassini lambi palama panõ.” Oma rännul jõudsid nad näha talupoeglikku eluviisi enne selle kiiret kadumist. Mõnelt mäeharjalt vaadates, lõkete juures, teedel ja lõpututel tasandikel kogeti midagi kahekymnenda sajandi välist. Maad saab tunda ja tema varjatud mälestusi leida ainult tasapisi liikudes või paigal pysides. Unistamiseks ja enda julgustamiseks tekkisid rännulaulud, justkui päkapikkude music hall’i etenduselt näpatud kõrgbukoolilised ja ringmängulikult lapsemeelsed lood. Londonis kuulas maad ameeriklane Joe Boyd, kes oli produtseerinud Pink Floydi esimesed singlid ning kantseldas näiteks Nick Drake’i, John Martynit, Incredible String Bandi ja Fairport Conventionit. Juba 1966. aastal oli ta Vashtit yhel luuleõhtul mängimas kuulnud. „Ta hääl oli väike ja habras, aga mida vaiksemalt ta laulis, seda tähelepanelikumalt publik kuulas,” märkis ta oma mälestustes.

Reisi lõppedes korraldas ta Vashti plaadi salvestuse ning voolis selle kõla, leides oma hoolealuste muusikute hulgast talle taustamängijad. Kongeniaalsed keelpillid seadis Nick Drake’i orkestreeringus surematuks saanud Robert Kirby. Kuid sessioonide jätkudes syvenes Vashtis rahulolematuse noot. Veidi hiljem tundis Nick Drake Boydi kureeritud vinyyli „Bryter Layteri” (1970) puhul sama, omaenda plaadilt väljajäetuse tunnet. Kuid olulisim peitus sees. Mõned lood oli Vashti kirjutanud koos oma teekaaslase Robertiga, kes kuulus tolle kogemuse siseringi. Muud olid paratamatult teised.

Kollektiiv suudab vist vaid yhel juhul tuhandest taasluua seda sound’i, mis on nende juhi peas. Vashti meelest oli tulemuses liiga vähe talle omast melanhooliat. Ka kõlas plaat liigagi nii, nagu oleks see lõkketule ääres põlve otsas kokku klopsitud. Psyhhedeelse folgi mehe Robin Williamsoni keelpillid olid ehk veidi nunnutavad. Dave Swarbricki juurtefolgi helid viitasid talupoeglikule ajastule, kuhu selline õrn ja pehme hääl päriselt kuuluda ei saanud, kuigi talle Hebriidide taluviiuldajad ja merelaulikud meeldisid. 1967. aastal oli ta juurtefolgi gurudele Ewan MacCollile ja Peggy Seegerile ette laulnud ja saanud jäise vastuvõtu osaliseks. „Hoidu hetkemeeleoludest!” oli igavikuline rahvaluuledaam talle hoiatavalt näppu viibutades lausunud.

Efemeersus oli aga just see, mida ta otsis. Kuuekymnendate keskel oli ta ju lausa orkestri ees valguslaigus seisnud ja esitanud rollingute Jaggeri ja Richardsi singlit „Some things just stick in your mind”. Muide, tolle salvestuse sessioonimuusikud olid Jimmy Page ja John McLaughlin. Skandaalse ja seksika rambivalguse jaoks oli ta siiski liiga kammerlik natuur. Vaikse häälega poplauljatar pole päris mõeldav. Temast ei saanudki tulla „järgmist Marian Faithfulli”. Aga mingi akustiline popi sound mõlkus tal vist meeles kyll. Beach Boys, Left Banke ja teised olid barokse popi leiutanud, kuid nad polnud introverdid. Lähim tunnetus kõlaski ehk sealsamas Witchseasoni stuudiotes, Nick Drake’i debyytplaadi keelpillikvarteti toetatud videvikulistes ballaadides. Boyd pyydis oma kaht lemmikut, Drake’i ja Bunyani isegi koostööle õhutada.

Kuid Vashti oli rase noorik ääremaadelt ning Nick depressiooni ja narko tõttu sygavale endasse kadunud. Sel imel polnud teostumisvõimalust. Ja kumbagi neist ei saanud ka niisama hõlpsasti paika panna. Ehkki mõne Vashti meloodia loomulikkus on peaaegu rahvalik ning verinoorena ajendas teda laule kirjutama just Bob Dylani freewheelin’i periood, on ta ise tänini väga selle vastu, et teda folklauljaks peetakse. Ta ei laula rahvalaule, vaid väga isiklikke, lihtsaid, kuid talle ainuomase meloodiajoonisega lugusid. Mitmed nooremate muusikutega tehtud elektroakustilised lood, näiteks Animal Collective’iga loodud EP „Prospect Hummer” ongi vesi tema „mittefolgi” veskile. Ja kui ta häälega loodud maailm sobib, kaotavad terminid tähtsuse. Vaatamata autori kõhklustele tuli „Just Another Diamond Day” yhtne ja tugev tervik.

Kokku miksitud materjali kuulates ja plaadikaant (hebriidide rahvarõivais Vashti joonistatud loomade keskel muistse tare lävel) vaadates tabas Boyd end mõttelt, et see on tore asi kyll, aga ei tea, kes seda osta võiks. See hajuski märkamatult kaasaegsete varju, myydi mõnisada eksemplari. Vashti oli sygavalt pettunud. Pani kitarri nurka ja ei tahtnud enam kunagi laulda. Ta ei lubanud lastelgi seda õnnetut vinyyli peale panna. Möödus umbes kolmkümmend aastat. Mitugi põlvkonda muusikuid syttis, säras ja kustus. Vashti elas ammugi muudele asjadele. Sõbrad tuletasid aeg-ajalt ettevaatlikult meelde, et mäletad, kuidas sa tookord seal lõkke ääres... Tema ainult naeratas kohmetult ega öelnud midagi. Ta oli omal leebel kombel leppinud. Aga see asi veel haudus. Publik oli lihtsalt tulevikus.

Praegu kehastab see LP yht hipiideaalide apogeed. Kymmekonna aasta eest olid need laulud suur avastus. Midagi väga puhast. Minu 1960.—1970-ndate lemmikutest briti lauljataride hulka (Shirley Collins, June Tabor, Sandy Denny jt) tuli keegi oluline juurde. Kõik oli ammugi paigas, ajalugu valmis kirjutatud, aga ometi.... Selliseid unustusest ellu tõusnud tähtteoseid on teisigi. Näiteks ameeriklanna Linda Perhacsi „Parallelograms“ (1970) ning Kanada eestlanna Reet Hendriksoni (1944—2000) LP „Reet“ (1969), mille jaapanlased mullu uuesti välja andsid. Ka Vashti kuulsus algas internetist. Keegi leidis tolmunud LP, digitaliseeris selle ja avaldas piraat-CD. Palad liikusid mp3-dena ringi ning uus põlvkond avastas need. Algne vinyyl sai kogujate seas rariteediks. Enne taastrykki myydi selle eksemplar eBays 2000 dollari eest.

Noored muusikud, kelle hulgas olid tema laste põlvkonna väljapaistvad nimed Animal Collective, Joanna Newsom, Devendra Banhart ja teised, hakkasid muusikast kaugel elanud Vashtit koostööle meelitama. Ta hakkas uuesti laule kirjutama, avaldades noorte kaasteeliste abiga plaadi „Lookaftering“. See ilmus kolmkümmend viis aastat pärast debyyti. Vähestel jätkub nii kauaks pyssirohtu. Ja veel seitse aastat hiljem, mullu sügisel, valmis tal pooliti kodus lindistatud „Heartleap”, mis võivat jääda ta viimaseks. Nende kahe plaadi kaantel olevad symbolistlikud maalid on teinud ta tytar Whyn. „Laulmises huvitab mind hääle puhtus. Ma olen pensionieas naine, kes kõlab nagu 12-aastane kooripoiss,” on ta ise öelnud.

Vashti Bunyani eepilist õrnust on märgatud yle maailma. Kieran Evansi dokis „Tänasest eilsesse” („From Here to Before”, 2008) liigutakse tolle ammuse kaarikureisi jälgedes. Kaks aega ja kogemust vestlevad. Jutustajanna on oma loomupärasest häbelikkusest yle saanud. Tihti on ta justkui nende maastike nägu, mille taustal ta kõneleb. Pensionieelikule ei meenu alati, mida plika mõelda võis. Ta muigab sõbralikult oma nooruse pyydluste ja suhtumiste peale, kuid mõistab ja toetab neid. Filmis on tunda mõlemat — ideaalide järele ellu tuiskamist ning tekkinud pildi vaatamist oma mälestuste peeglis. Lõpus jalutab ta kerges tuules mööda Beàrnaraigh randa. „Nyyd on siin korraga palju rahvast. Tookord ei olnud. Siis ma neid igatsesin siia võimsasse paika... Ykskõik kui ilusad oleksid maastikud, on neile vaja omainimesi, kelle käimised ja teod soojendavad sydant.”

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: