Loe katkendit uuest Loomingu Raamatukogust: Theodor Kallifatidese "Uus maa minu akna taga" ({{commentsTotal}})

Theodor Kallifatides
Theodor Kallifatides Autor/allikas: sverigesradio.se

Ilmus LR nr 7/2015.

Prantsusmaal on pärast Charlie Hebdo tragöödiat müüdud rekordarv Voltaire'i esseed "Traktaat tolerantsuses". LR panustab tolerantsuse edendamisse - ega pole teda meilgi siin üleliia omaenda kaasmaalaste vastu - Theodor Kallifatidese raamatuga "Uus maa minu akna taga", mis on südamlik mõtisklus sellest, kuidas on elada võõral maal.


LR nr 7 / 2015

Theodor Kallifatides

"Uus maa minu akna taga"

Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets. Saatesõna kirjutanud Anu Saluäär.

„Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.

Hind 2.20
88 lk
Saadaval ka e-raamatuna

 

KATKEND

1

VIHMA SADAS nagu läbi jämeda sõela, üldse mitte tihedalt, kuigi vihmapiisad olid suured.
Olin teel oma töö juurde.
Mul oli soni sügavalt silmile tõmmatud, soni kohal hoidsin vihmavarju. Mu oma nainegi ei oleks mind vist ära tundnud.
Tema aga tundis.
Umbes kolmekümne viie aastane mees, prillidega, kiilakas, suur kõht, vihmamantli hõlmad eest lahti.
„Kuule, mees, siin maal on haiglaid ka!” Olin hetk tagasi köhinud.
Võtsin asja huumoriga.
„Arvad, et mul on haiglat vaja?”
Sellega oleksin justkui põrguvärava lahti teinud.
„Kasi minema, kuradi türklane. Kao siit!”
Nii varajasel hommikutunnil ei ole ma ei füüsiliselt ega vaimselt kuigi nobe. Mul ei tulnud pähe, mida öelda. Üks noorem paar, kes meie taga kõndis, sekkus aga kõhklematult.
„Lõpeta ära!” ütles noormees otsustavalt. „Jäta järele!” ütles tüdruk.
Mees aga ei olnud veel lõpetanud. Ta astus ähvardavalt minu
poole, röökides, et ma olla kuradi türklane ja et mul ei ole Rootsi asja.
Ütlesin noorele paarile, et lasku Tal ennast välja elada, minule ei tee see midagi. See ajas Tema veel rohkem vihale ja Ta astus sammukese lähemale.
Seepeale jäin seisma ja ütlesin rahulikult:
„Lase jalga, enne kui ma vihaseks saan!”
Minu üllatuseks mees nõnda tegigi. Lonkis minema nagu koer,
kuigi jätkas oma mantrate karjumist.
Noorpaar kiirustas edasi. Ma ei jõudnud neid tänadagi.
See juhtum tõstatas kaks küsimust.
Kuidas pagana päralt võis Ta teada, et ma ei ole rootslane? Kuidas võis Ta mind kartma hakata, kaalun ju vaevalt kuuskümmend kilo?
Ma ei oska nendele küsimustele vastata, küll aga ühele teisele, mida minult tihti küsitakse, nimelt: kas ma tunnen end praegu rohkem rootslasena kui vanasti?
Mis tähtsust sellel on, mida mina tunnen, kui kõik näevad, et ma ei ole rootslane, ja mõned leiavad, et ma peaksin tagasi koju minema.
Ma ei räägi seda kaastunde tekitamiseks. Kõikide mõõdupuude järgi on mu elu Rootsis olnud edukas, aga kogu too päev oli rikutud. Ma ei suutnud unustada seda pilku, mis imes end mulle külge nagu puuk.
Oli samavõrra ebameeldiv seda välja tõmmata kui sisse jätta. Ratsionaalsed argumendid suudavad paljutki, aga valu nad ei vähenda.
Siis helistasin oma lastele. Tütart ei olnud kodus. Poeg võttis asja rahulikult.
„Ma loodan, et sa ei vihastanud, et Ta sind türklaseks nimetas!”
Otsustasin, et ei nämmuta enam seda, mis juhtus. Samal ajal püüdsin kõike näha tolle tundmatu mehe vaatepunktist. Käimasolevas sõjas koha eest päikese all ei kuulunud ta võitjate poolele. Parimal juhul võis ta endale võita voodikoha mõnes öömajas. Kindlasti ei olnud ükski naine juba ammu tema juukseid sasinud, eriti juba seetõttu, et ta oli enamiku neist kaotanud. Ta ei olnud küll päris kaltsudes, kuid tema kehakatted olid määrdunud ja kortsus. Tema hingeõhk oleks võinud surnud heeringad ellu äratada. Sammud olid ebakindlad, kuna ta ei olnud kuhugi teel.
Ja siis näeb Ta enda ees Teist. Ta näeb vaenlast, oma hädade põhjustajat. Tal ei jää muud üle kui oma meeleheide välja hüüda.
„Kuradi türklane!”
Selge see, ta ei saa kõikide muude hädade krooniks ka veel oma tühiloosi eest vastutust võtta. Meeleheide teeb ta vastutusvõimetuks. Meeleheide teeb meid kõiki vastutusvõimetuks.
Tal ei ole mitte kui midagi. Siiski – üks asi Tal on. Ta on rootslane, tal on õigus mööda tänavaid ja väljakuid käia, tema ei ole võõras. See on tema viimane õigus ja seda ei saa keegi Temalt ära võtta.
Teisisõnu, häda meile, kui me loome ühiskonna, kus rootslaseks olemine on ainus, mis mõnele alles jääb.


2

SEE EPISOOD tuletas jõhkral viisil meelde minu olukorda.
Mul ei ole õigust viibida seal, kus ma viibin. Seda võib pidada labaseks tähelepanekuks, vähemalt selles mõttes, et see on ju iseenesest selge.
Aga minul tuleb selle lihtsa mõttega elada, ma pean tegelikkuses orienteeruma, ilma et mul selle peale õigust oleks. Teisisõnu, pean elama nagu varas, pean varastama oma tegelikkust, pean varastama oma elu.
Kuidas seda teha?
Esiteks tuleb välja töötada tehnika, kuidas olla nähtamatu. Selles punktis olen ma läbi kukkunud, ma muutusin nähtavaks, liigagi nähtavaks. Kirjutasin raamatuid, avaldasin arvamust kõiksugu küsimustes, sain auhindu ja aumärke.
Muutusin edukaks võõraks ja sellest rollist ei olnud võimalik lahti saada, kuidas ma ka ei püüdnud. Mida rohkem ma pingutasin, et Rootsi ühiskonnale ja kultuurile lähemale jõuda, seda kindlamalt mind võõraks liigitati. Pärast kolmekümmend rootsikeelset raamatut olen ma ikkagi viimases kirjandusajaloos pagendatud sisserändajatest kirjanike lahtrisse, kategooriasse, millel on teistsugused kriteeriumid ja väärtused.
Kas ma kannatan selle pärast?
Mitte kuigivõrd, ent see räägib midagi sellest, kui tugev jõud on ettekujutusel inimesest, kes ei ole üks meist. Ma võisin öelda seda, mida tahtsin, samasuguse õigusega nagu õuenarr. Keegi ei olnud kohustatud kuulama, aga kõik võisid meelt lahutada.
Pikapeale tekitas see minus lootusetu eemalseisjatunde, mis oli kaugelt sügavam kui alguses. Teisisõnu – jäin rohkem võõraks, kui ma enne olin. Siia tulles olin võõras väliselt, aga ajapikku muutusin selleks ka seesmiselt. Minu eluplaanist sai arengu käigus skorpion, kes salvas iseennast.
Leidus ka teisi märke, mida ma õigesti ei tõlgendanud. Pärast mõnda aega Rootsis elamist hakkasin arvama, et kaasmaalastega kreeka keeles rääkimine rootslaste juuresolekul on ebamugav. See ei olnud mitte üksnes viisakuse küsimus, nagu ma väitsin. See oli üks teine ja palju sügavam häbitunne. Ma ei tahtnud võõramaalasena silma paista, kui teised äsja saabunud kreeklased, vastupidi, leidsid, et piinlik on oma kaasmaalastega mitte rääkida kreeka keelt. Alguses oli minulgi seesama tunne. Tähtis oli mitte muutuda võõraks oma kaasmaalaste silmis, hiljem sai oluliseks mitte olla võõras rootslaste silmis.
Asi lõppes sellega, et muutusin võõraks mõlematele.
Vähe sellest. Jäi veel üks samm, nimelt muutuda võõraks omaenda silmis. Seda ma ei soovinud, sest teadsin, mida see tähendaks. Inimene kaotab elurõõmu. Tundub, nagu elaks sinu asemel keegi teine, isegi kui see ei ole pidevalt nii. Ikka leidub hetki, mis
sind elule lähendavad.
Aga need on ainult hetked. Põhiseisund on teine. Tunnen selle ära, kuna tundsin seda oma Rootsis elamise algusaegadel, ajal, mil olin võõras väliselt, mistõttu pidin iseenda ümber sõnastama, varuma endale igaks juhtumiks rootsi vammuse. Too aeg pakkus mulle ka sügavat rahulolutunnet, uute sõnade ja asjade õppimine oli lausa pillerkaar. Ma avardusin, ent nüüd on mul oht kokku tõmbuda.
Rääkisin sellest ühe hea sõbraga, kes väitis, et sellel kõigel ei ole midagi pistmist võõraks jäämisega, vaid vananemisega. Temal oli sama tunne.
Ma ei saa eitada, et selles peitub iva, kuid põhimõtteliselt ei muuda see mitte midagi. Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes raasuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks. Aga ma ei rääkinud võõraks jäämisest vananemise läbi, vaid vananemisest võõrana, ja see on midagi muud.
Mõni kuu tagasi käisin Ateenas. Nägin seda meest lennujaamas, kui ootasime oma kohvreid. Ta oli ligi seitsekümmend aastat vana ja pealtnäha täiesti terve. Sellegipoolest täielikus segaduses. Seisis seal üksinda, vaatas rahutult ringi. Ning hõikas aeg-ajalt valju häälega, vaheldumisi kreeka ja rootsi keeles: „Minu nimi on Odysseas P. ja ma tulen Rootsist.”
Ilmselt pidi keegi talle vastu tulema. Ta kartis, et teda ei tunta ära. Probleem oli tal sama, mis Homerose Odysseusel. Võimalik, et tema Penelope ja tema alamad ootasidki teda, aga kas nad tunnevad ta ka ära? Ei. Odysseuse tundis ära ainult tema vana koer.
Noorena tundub, et võõras olemine on takistus. Vanana paistab see olevat su elu tulemus. Just vanas eas vajad sa kõige rohkem oma isiklikku mütoloogiat. Üksnes selle abil on võimalik vastu astuda sellele suurele üksindusele, mida märkamatult su ümber kootakse.
Sellepärast on mul oluline teada, kes siia saabus. Parim viis välja kannatada seda, mis sinust on saanud, on mäletada, mis sa oled olnud.

3

MIDA MA TEAN sellest noormehest, kes saabus siia kolmkümmend kuus aastat tagasi?
Põhimõtteliselt kõike. Olin tema lähedal, vähemalt enamasti. Mõnikord tuli siiski muud vahele. Arvamused, ettekujutused, intellektuaalsed mõttekäigud, mängud tõelise identiteedi ümber, fantaasiad päritolu kohta, soovid, loitsud ja lõpuks küllaltki tähtis Eros.
Kirjutan Eros, sest mul on alati olnud tunne, et ilus rootsi sõna Armastus on midagi muud, suuremas suguluses kreekakeelse sõnaga Agape, mis sarnaneb pigem tõelise sõprusega kui tolle inimsööjast jumalaga, kes paneb meie verelibled lendlema nagu hullunud võililleebemed. Kreeka keeles me nimetame neid „varasteks.”
Mul ei tarvitse kiirustada. Minu vana „mina” ei suuda mul eest ära joosta, igatahes mitte nii kergelt, nagu mina suutsin tema eest ära joosta.
Teisisõnu, ma alustan algusest, ja see tekitab probleeme.
Kus on mu algus? Minu esimesed mälestused või teiste esimesed mälestused minust?
Mu isa ei rääkinud kunagi, mida ta mõtles, kui mind esimest korda nägi.
Ka mu ema pole sellest rääkinud, kuid pärast kõiki neid aastaid olen jõudnud järeldusele, et küllap ta oli pisut pettunud. Pärast mu venna sündi igatses ta tütart. Pealegi oli majas veel üks poiss, isa poeg esimesest abielust.
Emale sündisin aga mina ja seda pärast nelja või viit katkemist, mis olid kindlasti suurendanud tema igatsust tüdruku järele. Ta on seda teemat mitu korda puudutanud, muuhulgas väites, et poegi sünnitatakse teistele, tütreid endale. Mind näeb ta pigem mu abikaasa mehena kui omaenda pojana.
Ainult üks asi hämmastab teda. Mu kaks venda on ikka Kreekas. Lapsepõlves olid nad elavad, seiklushimulised ja neil olid varakult eluohtlikud sidemed piirkonna „lõtvade püksikummidega”, nagu mu vanavanaema ikka ütles.
Mina polnud üldse sedasorti. Olin vaikne, rahulik, rumalavõitu, vähemasti mu vendade arvates, ega jäänud ema seelikusabast kunagi rohkem kui meetri kaugusele.
„Ja ikkagi sõitsid just sina minust kõige kaugemale,” ütleb ema vahel telefonis. Nendele sõnadele järgneb alati pikaleveniv vaikus, mil ta oma jumalaga arveid klaarib, vahel kuulen isegi tema nuuksatust.
Meil on kokkulepe. Helistan talle igal laupäeva ennelõunal, olenemata sellest, kus ma parajasti ei viibiks.
Kõne järgib kindlat mustrit. Esmalt vahetame uudislõike perekonna õnnest ja õnnetustest. Kõigepealt tahab ta teada, kuidas läheb tema minial. Vahel jääb mulle mulje, et ta on mu abikaasaga rohkem abielus kui mina.
Seejärel tulevad küsimused mu laste kohta, nende tegemiste kohta, kuigi ta sisimas ei muretse. Teda täidab imepärane usk oma lastelaste hakkamasaamisoskustesse, mu poega vaatleb ta kui harukordset segu tarkusest, intelligentsist ja küpsusest, samas kui ta, kooskõlas päritud viisiga naissugu vaadelda, jääb pisut tagasihoidlikumaks mu tütre osas, keda ta nimetab vaheldumisi „meie tüdrukuks” ja „meie partisaniks”. Mingil põhjusel valdab teda arvamus, et mu tütar sarnaneb tema vanaemaga, kes jäi noorelt leseks, kuid kellel oli piisavalt tarmu, et kõik vähem tõsised kosilased ära hirmutada.
Vastan, nagu asi on, et lapsed õpivad, mille peale ta hellalt nendib, et sellise isa puhul ei oleks midagi muud arvanudki, kuna mina olen tema mälestustes tuupur.


4

KAS MA OLIN SIIS TUUPUR?
Mina küll ei mäleta. Olin pigem pühendunud lugeja, aga mitte kooliraamatute lugeja.
Raamatuid ma muidugi armastasin. Ema on rääkinud järgmisest seigast. Ühel õhtul pidin voodisse minema, ilma et oleksin üles leidnud raamatut, mis mul parajasti pooleli oli. Vennad olid selle ära peitnud. Nutsin, talitsedes oma viha, vennad olid ju suuremad ja tugevamad, ning jäin lõpuks magama. Keset ööd ärkasin üles, jooksin ema juurde ning ütlesin, et tean, kus raamat on. Olin seda unes näinud.
Sealt me selle leidsimegi, raske diivani tagant, mille nihutamiseks vaesel emal tuli tõsiselt vaeva näha.
Seda kõike rääkis ema. Mul endal ei ole sellest mingit mälestust. Seevastu ei ole ma unustanud üht teist unenägu, mida pidin nägema umbes samal ajal. Nägin unes kolmerattalist jalgratast, tõusin voodist, läksin õuele, kus unes nähtud jalgratas pidi seisma, ja seal see seisiski.
Ema ütleb, et mul ei ole kunagi kolmerattalist olnud. Arvatavasti on temal õigus ja minul mitte. Vastutasuks olen siin Rootsis täiskasvanuna leidnud kolm jalgratast, mida püüdsin asjatult politseile üle anda. Nad ei tahtnud neid, neil polnud rataste jaoks ruumi. Need on mul alles.
Mu vanaema oli minu jaoks alal hoidnud ühe teise mälestuse. See oli siis, kui küla oli natside poolt okupeeritud ja häda oli kõige suurem. Olin kolmeaastane. Õhtuti enne voodisse minekut lasi vanaema mul kodus ikooni ees põlvitada ning palvetada Püha Neitsi poole järgmise päeva leiva eest.
Palve oli järgmine:
„Armas Püha Neitsi, hoia mu vanemaid ja mu vendi! Kaitse kõiki maailma inimesi ja anna meile homsepäeva leiba!”
Seejärel pöördunud ma vanaema poole:
„Kas leib tuli?”
Oleks imetore, kui ma seda mäletaksin. Aga ei mäleta. Seevastu on mul üks teine väga selge mälestus, mille kohta kõik kinnitavad, et mul ei saa seda olla.
Mu isa oli esimene, kelle sakslased saabudes kinni võtsid. Keegi oli tema kui kommunisti üles andnud.
Läksin toiduga keldrisse, kus ta kinni istus ja mis asus iroonilisel kombel raamatupoe all. Nägin teda verisena, kindlameelsena, väriseva ülahuulega, jalanõudeta.
Miks ma seda mäletan, kui seda kunagi juhtunud pole? Pole võimalik, et seda oleks mulle räägitud, teisisõnu ei saa see olla midagi, millest ma hiljem kuulsin ja mille ma muutsin omaenda mälestuseks.
Kas ma nägin seda unes? Ja kui nägingi, kuidas olla kindel selles, et ma palju muudki ainult unes ei näinud? Või suisa kõike?

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: