Jürgen Rooste: kahepalgelise riigi agoonia? ({{commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: ERR

Kui ikka inimese pähe mahub see võimalus, et ta üritab kartvat last sundida metsas kelleltki suhu võtma, siis on see ühiskonnale ohtlik, see ei ole see, et "poisid tegid nalja", kirjutab Jürgen Rooste oma kultuur.err.ee ühiskonnakriitliste kommentaaride sarjas. Tänasel emakeelepäeval ütleb Rooste end osalevat Toompeal loomakaitsjate miitingul, sest "meie ühiskond ei kaitse nõrgemaid" - ei loomi ega lapsi.

Ma olen ise olnud vahel kahepalgeline, olen valmis mõnele oma hääle sõbrale või hullumeelsele loojale andestama mõnd asja, mida ma lubatavaks ei pea. Ja ei peagi pidama. Noh, kui segane kirjanik või muusik kuskil kõrvalisel maanteel paarisajaga kimab, siis see on olnud mu jaoks teine tunne kui lihtsalt rullnokka mööda udjamas näha. Topeltstandardid. Kellelegi on miskit rohkem lubatud. Ma saan praegu aru, et see ei tohi nii olla, me endi pärast.

Me muidugi ei tea kõiki kohtuprotsessi asjaolusid, aga kui kuskil maailmas mõni kohus leiab, et viis noorukit võivad 12-aastase tüdruku metsa viia ja teda füüsiliselt-seksuaalselt ähvardada ja rünnata – kasvatuslikul eesmärgil – siis on selle ühiskonnaga üsna pekkis. Et süüdistus oli valesti koostatud? Nojah…

Ma olen oma sees kuulutanud välja sisima boikoti Indiale: ma saan aru, et see ei esinda kogu ühiskonda, aga kuni grupivägistamisi õigustavad tipp-poliitikud, kuni inimesed peavad selliste juhtumiste karmimaks käitlemiseks demonstratsioone ja omakohtuid organiseerima, on tegu õnnetu riigiga, kuhu ma – vaatamata kõigele hääle, mis säält pärit – ma oma jalga ei pista.

Kas Eesti on uus India? Sest see kohtuotsus kõlab natuke nii, et meestele/poistele me ühiskonnas on ärplemine ja rõvetsemine suhteliselt lubatud (argumendiks toodi, et tüdruk kasutas sõna "ime"), aga tüdruk peab arvestama, et teda alandatakse, füüsiliselt ja seksuaalselt rünnatakse, kui ta vähegi iseloomu näitab. Ja see on kohtu poolest täitsa kombes asi.

Palju on urisetud, et kooseluseadus võeti vastu ilma "rahva enamuse" otsese toetuseta (mind alati veidi hirmutavad need, kes "rahva" eest räägivad, mina olen ka täitsa rahvas enda arust), sellele rajati isegi poliitilisi programme ja platvorme. Et olulised küsimused peaksid olema ühiskonnas üldisel arutlusel.

Vaimse ja füüsilise vägivalla juhtum alaealise tüdrukuga peaks olema kordades olulisem homode pärimis- ja varajagamisasjadest. See peaks inimesi palju rohkem puudutama, see ebaõiglus. See peaks organiseerima meid hulkadeks, massideks, mis muudavad alatut korda.

Just oli õhus ka loomasarimõrvari juhtum. Ühtpidi on sääraste surmanautlejate puhul alati võimalik suund üha karmimateks eksperimentideks, teisalt pole vahet: kui keegi tapab koeri ja kasse nõnda, piinates, siis ikkagi hukkab ta nõrgemaid, kes inimese enda valikul, inimkonna enda huvides on me vastutusel. See pole lihtsalt alatu, vaid me eneseks olemise piire kraapav asi.

Et politsei ja kohus loomatapja juhtumi puhul kiiresti tegutsesid, oli vast paratamatu. Loomakaitsjad lekitasid (seadusevastaselt, ise riskides) ta näo-nime-aadressi netti ning politsei pidi arvestama, et kuni see nooruk on vabaduses, puudutab oht lisaks elusolenditele ka inimesi – mõni põlevama hingega loomakaitsja, mõni punaroheline aktivist või muidu humanist võinuks poisi kogemata maha lüüa ning tulemuseks olnuks rohkem rikutud elusid.

Seda riski ei saanud võtta. Nüüd on sarnane asi õhus 12-aastast plikat piinanutega: kui ikka inimese pähe mahub see võimalus, et ta üritab kartvat last sundida metsas kellelgi suhu võtma, siis on see ühiskonnale ohtlik, see ei ole see, et "poisid tegid nalja". Nali on see ainult – olgu psühholoogilise või füüsilise alandamisena – kuni seda ei tehta sulle või su lähedasele.

Et kohus ei leidnud teist teed, näitab Eesti riigi nõrkust. Asi pole selles, kuidas seadused on kirjutatud, seadused on üldjuhtumiks. Näiteks avalik alkoholikeeld ei tähenda, et inimlik politsei läeks õllepudeliga noorukit või pargis veini joovat paarikest ahistama. See on üldine seadus, mis tagab selle, et politsei saaks kinni pidada ärajoond sellid, kes teistele ja endale ohtlikuks ja tüütuks muutuvad.

Inimesed pole seaduste jaoks, see on teistpidi, kohtul peab olema võimalus uurida asja/teo olemust, mitte seda, mida mingi kirja pandud pügal tolle kohta ütleb. Kui asi on tõesti selles, et prokuratuur tegi vea… Siis on see koletu ja andestamatu viga, pead peaksid lendama, õigusministri ja riigikoguni välja, eks.

Aga mis teha, meil on ühiskonnas topeltstandardid. Naised on hüsteerikud – noh, äkki sobibki, et neile makstakse vähem ja et pooled Eesti naistest on kogenud koduvägivalda, paras, eks –, mis siis, et parimad hüsteerikud leiab hoopis eesti meespoliitikute esirinnast.

Mind häirib ka see, et paljudele tundub, et ilma asjata rünnatakse ja stigmatiseeritakse (viktimiseeritakse) EKREt, teate küll, nood hääd rahvuslikult meelestatud inimesed, kes tõrvikurongkäigul valge-mehe-silte kandsid ja üldse… Ma ei mäleta, et keegi oleks reageerinud, kui Rein Rauda punaprofessoriks sõimati või sotse kommariteks, kuigi see suund pole kunagi kuidagi kommunistliku partei kuritegusid õigustada katsunud. Ükski sots pole öelnud, et kommunistid päästsid Venemaa majanduskriisist, eks. Kuigi see oleks samavõrra tõsi hitleriaanide udujutuga.

Mu sõber, kes praegu Lapimaal tööl, helistas ja ütles, et ta tunneb, nagu tal polekski kodu, kuhu tagasi tulla. Et see riik on nii imelikuks läinud. Kas me oleme Venemaalt mingi totalitaarsusegripi külge saand, et selle ülalt-alla toimiva ja mitmes mõttes šovinistliku ühiskonna normid ja reeglid meile aina enam meeldivad?

14. märts on emakeelepäev, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Mina pole kindel, kas ta oli homo, toda Alole-laulmist võib ju nii ja naa tõlgendada. Igatahes oli ta piisavalt hull poiss, et elada ja kirjutada täie rauaga, et käia oma valusat teed, kas või Tartust Riiga jala, üle Rõngu kõrtsi, et luua ehk esimese eestlasena säärast hullu, isemoodi luulet, mis me mõtteviisi ja muuilma luulelaadi kokku pani.

Mulle meeldib väga, et Robert Burnsi sünnipäev on šotlaste rahvuspüha, et siis tantsitakse ja lauldakse, süüakse ja juuakse, armatsetakse ja luuletatakse. Ma tahan, et Kristjan Jaagu sünnipäev oleks samaväärne. Mitte et aulakõned ja kirjandusauhinnad ja muu siuke. Vaid, et me emakeelepäeval laulaks omi laule, loeks üksteisele luuletusi, teeks parimat süüa ja viiks kallima tantsima ja lapsed õue hulkuma.

Aga seekord läen ma 14. märtsil kell 14 oma kallitega Toompääle miitingule, et (korraldajate sõnutsi) "juhtida avalikkuse ja valitsuse tähelepanu vajadusele karmistada karistusi loomavastaste kuritegude eest". Sest mul on süda täis, ja paha.

Eesti on oma nõrgemad üksi jätnud. Mäletan mõne aasta tagust meediast läbi käind juhtumit, kus üks kasuisa sai paar aastat tingimisi oma kasutütre mitmeaastase pea igapäise vägistamise eest. See on ebainimlik.

Kui Eesti ei muutu olemuslikult, sisimalt – ei muutu hoidvamaks ja hoolivamaks, nõrgemate eest seisvaks riigiks –, siis pole siin lõpuks enam ka neid tugevaid, kes selle riigi eest seisaks, kui ida pool pasamaja plahvatab ja üle servade valgub. Mingit mõtet pole seista isekate, alandavate, ülbete seaduste, põhimõtete ja inimeste eest.

Et seda muuta – paistab, et valimistest kunagi ei piisa – peab tegutsema ise. Ja kohe.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: