Loe katkendit Tõnu Õnnepalu värskest teosest "Lõpetuse ingel" ({{commentsTotal}})

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Ilmus Loomingu Raamatukogu nr. 8-9 / 2015: Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel".

Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Hind 3.20 eurot
88 lk.
Saadaval ka e-raamatuna.

KATKEND:

Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
ava selles aastas, tühjem koht,
suured helbed õhus, linnusuled,
mustast rõõmust laulab valge toht.

Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda lagedat ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.

Teised sõbrad kõik on mööda läinud
kes nad olidki, või millal? Kus
ma uskusin end olevat sind näinud
kulla sinisilmaline armastus?

Täna taevast ma ei loe su nime
ainult lõpetuse ingli kühmus selg
kõigub vete kohal, mida vaatasime
teine teiselt kaldalt, hinges pelg.

Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks silmad sule
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.
(2007)

Alustuse inglit pole ma iial kohanud. Võib-olla on ta seisnud mu alguste juures, aga algust ei tunne ju ära. Algus on alati ähmane. Ka siia saarele sõitsin ma midagi lõpetama, otsima lõppu, mitte algust. Iga raamat on viimane raamat. Iga raamatu, iga draama, iga kunstnikupildi juures valvab lõpetuse ingel. Kui ta valvab. Kui ei, pole midagi. Niisama ajaviitmine.

Pealegi on sügis, sügise tulek, suve lõppemine. Saar on alles mähitud vaikusesse ja soojusesse, õhk on alles nagu lõputu pehme siidkangas, udune ja siiski kerge. Kuidas jõuda kohale? Kui paadinina müksab saare kaid, siis on sul tegemist. Tuleb otsad kinnitada (nii nagu oskad, sest ei oska ju, ega õpi vist kunagi enam selles elus), tuleb oma pakid ja moon paadist kaldale paadimehe autosse tassida. Umbes kümme kasti ja kotti. Kuu aja söögivaru. Riided juhuks, kui ilmad lähevad viluks ja tuuliseks. Väike kastitäis raamatuid. Niisama, üldse igaks juhuks. Kui on vaja ajaviidet, lohutust, tuge. Pikkadeks sügisõhtuteks, nagu romantiliselt öeldakse. Ikka on ju mõni raamat, mida lõpetuse ingel üle su õla veel lugeda tahab...

Lõpuks, kui riknev toidukraam on külmkappi loobitud, kotid tuppa, taipan teha põhilist. Astuda läbi klaasveranda õue (sissekolimine käis tagumisest, köögiuksest). Vaadata taevast. On juba õhtu. Taevas on ebamäärane, pehme ja vaikne. Tõsta valge plastikust aiatool seina äärest, kuhu nad juba talveks virna on laotud, keset õue. Minna veel kord tuppa. Kallata endale klaas viskit, teha üks kurgivõileib. Tulla tagasi õue. Istuda.

Istuda.

Et kohale jõuda, on vaja istuda. Ringi liikudes teeme me liiga palju müra. Ringi liikudes ei kuule ennast ega midagi. Päike vajub aeglaselt pehmusesse, kuhugi sinna tuletorni taha merre. Nüüd on juba aega. Vaikselt hakkab tekkima aega. Küll see taevas siin on suur. Seda ei mäletanudki enam. Mäletasin küll avarust ja et see koht, see künkapealne, see suur maja mulle meeldisid, aga et see kõik oli suure taeva pärast, seda ei mäletanud. Neli nädalat. Mul on siin neli nädalat. See on pikk aeg, kui sul on aega. See pole midagi, kui sul pole.

Nüüd on aega. Veel ei lähe pimedaks. On pühapäeva, 21. septembri õhtu. Lähen teen majas tuled ahju ja pliidi alla. Õhk on seal seisnud ja veidi kopitanud lõhnaga, nagu kõigis majades, kus enam päriselt ei elata. Ometi on just neis majades üks vabadus. Just sellepärast, et seal enam päriselt ei elata, ei sünnita ega surda. Kõik, kes neis on sündinud ja surnud, on sündinud ja surnud. Need on lõpetuse ingli vaiksed, heledad, õrnalt kopituselõhnalised toad. Tuuluta mis sa tuulutad, küta mis sa kütad, neid mahajäetud talvi sa neist enam välja ei tuuluta ega küta. Aga tuli teeb siiski eluõhu majja. On, nagu siin jälle elataks. Ja rohkem mul polegi vaja. See, mida mina siit otsin, on kõik vaid nagu, on hinge peegelpilt, mitte lärmakas ja otsene elu, sündimine ja suremine.

Kohe ei taha hästi tõmbama hakata. Ajalehepaber on niiske, puud on niisked, lõõrid on külmad. Aga need on head kõrged saja-aastased korstnad. Nad siiski tunnevad oma ametit, iga ilmaga. Uduga ja tormiga ja isegi vaikse sügisese mitteilmaga, nagu täna. Pliit läheb kuumaks. Kolmest kartulist, kahest porgandist, ühest peedist, ühest sibulast (kõik oma peenarde pealt korjatud ja kaasa toodud varudest) ja kolmesajast grammist loomahakklihast saab valmis hautis. Kuidagi lihtsalt saab. Ongi valmis. Kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega.

Lähen taldrikuga õue. Ongi juba päris hämar. Üks ronk veel teeb oma õhtust tiiru. Lahelt on korraks kuulda luigetiibade pahinat. Muidu on nii vaikne, et isegi ei usu, et see alati tuuline saar üldse saab nii vaikne olla. Alles siis, kui tõusen püsti, päris pime veel ei ole, hakkan mööda teed põhjaranna poole kõndima, kuulen metsa jõudes punarindade vaikseid häälekesi. Siit ja sealt, igalt poolt. Nemad on tulnud juba üle mere, põhja poolt, leidnud siin saare metsas peatus- ja puhkepaiga. Nagu minagi. Nemad ei jää. Ja mina ei jää. Aga nendel päevadel on see hämarduv saar meie kodu. Nendel öödel, kui nemad poevad magama oma kadakapõõsasse, männituustakusse, mina oma võõrasse voodisse. Siis näen teda. Vaikselt, nagu ainult nemad oskavad, lehvib ta üle teeraja, siluett hämaruses, kaob puude siluettidesse. Lühike kere, suur ümar pea, laiad pehmed tiivad. Häält ei teinud. Öökull. Võib-olla kodukakk. Võib-olla ka vaid külaline siin.

Ja siis kuulen neid. Inimeste hääli. Piduhääli. Ilmeksimatult. Jaani maja poolt. Mitte et seal mängiks muusika, mitte et seal lauldaks või tantsitaks, aga ilmeksimatult on need piduhääled selles pehmes sügisõhtus. Kindlasti veidi purjus. Soojad ja kutsuvad. Ei, muidugi ma ei lähe. Kui ma alluksin esimesele tundele hinges, ma läheksin. Aga ma ei allu. Mida ma seal võõraste inimeste seas teeksin? Aga mida me üldse teeme siin võõraste inimeste seas? Miks üldse tõmbavad meid võõrad soojad poolpurjus inimhääled keset vaikset sügisest saart? Miks on meie esimene instinktiivne valik inimesed, mitte vaikus? Võib-olla seal inimeste seas, valgussõõris, söögilaua ääres, varjus, kuhu eraldub mõni paar – võib-olla seal ei ole lõpetuse inglil meie üle võimu, võib-olla seal ta ei valvagi. On lihtsalt elu, alguse ja lõputa, poolpurjus piduõhtu pooltuttavate inimeste pool. Ükskõik, et pooltuttavate: inimeste pool. Ja kas vaikuski ei ole vaid selleks, et kuulda selle tagant piduhääli, aga mitte võõra, vaid oma? Kas ükski pidu saab olla oma? Pidu ongi võõras. Võõras ja tõmbav.

Kaitsvas hämaruses seistes kuulan natuke aega neid hääli. Kuuldub olevat ilus pidu. Igaks juhuks ei hakka ma sealt aiast mööda minema. Äkki nähakse. Äkki nähakse, et ma olen üksi.

Tulen tagasi ja istun oma toolile. Nüüd on pime. Keset taevast üksik ähmane täht. Kauged välgud? Või oli see vaid mu enda silmade pilkumine? Ei: kauged välgud. Mürinat pole veel kuulda. Ja kui ta kostab, on seegi nagu vatis. Ja läänes puude taga üks teine valgus, mis süttib ja kustub. Välkude rütm on etteaimamatu, tuletorni oma etteaimatav – kui oled tast aru saanud: kaks lühikest, üks pikk, siis vahe. Ootus. Isegi nagu süda jääks seisma ja ootama. Kas ikka tuleb? Ikka tuleb. Üks kord lööb välk täpselt samal ajal, kustutab tuletorni valgustriibu oma valguses.

Teise inimese juurest me otsime neid mõlemaid: ettearvatavust ja ettearvamatust, majakat ja välku. See viimane on see, mis meid kütkestab ja mis meid hävitab. Lõpetuse ingli viibe, see kauge äike soojal merel keset sügisööd. Lähen magama.

Unes näen teatrifestivali. .. .

Draama algas õhtul. Päev oli kalendrisuve viimane ja seda ta ka oli: suve tagasipilk, tüdinud ja leige. Ilm oli peaaegu palav, aga mitte enam suviselt, vaid veidi palavikuliselt, varjust niiske ja külm, nagu higistaks. Väntasin laenatud rattaga saare läänetippu, tuletorni alla. Istusin endise päästekuuri alla kivile, vaatasin üle kitsa väina paistvate kaljusaarte poole. Tookord kevadel käisin ikka seal istumas ja vaatamas seda pisikest arhipelaagi. Seal nad mängisid ja keerutasid, seal merel, need hahad ja rohukosklad, nii et vesi kees. Seal nad istusid oma pesadel ja kisasid õhus, need kajakad ja tiirud. Seal, ühel kaljusaartest, istusid kormoranid, rivis ja nokad püsti, nagu must sõjavägi. Päike sillerdas ja vesi loksus. See oli kevadel. Seda elu vaatepilti võis seal tundide viisi vaadata. Ja kuulata. Eriti kuulata. Hahkade ou-ou! See on nagu külma kevadise mere enda hääl. Aga see oli siis, kevadel. Ma teadsin ju küll nüüd sinnapoole vändates, et midagi taolist ma eest ei leia, aga ometi nagu lootsin. Noh, et mõni lind seal ju ikka veel on. Kaljusaared olid tühjad ja vaiksed, nagu lava pärast etendust. Ainult valgus oli peaaegu sama mis kevadel, seesama sillerdav päike, loksuv selge meri paeastangutel. Kümmekond vaikivat kühmnokk-luike lainetel õõtsumas. Luiged: tühjuse ilu. Siiski, üks parv parte, kas mitte neidsamu rohukosklaid seal kaljusaare all ringi keerutamas, jah, veidi nagu mängimas, veidi nagu kordamas kevade etteastet. Proov, millele etendust niipea ei järgne. Enne peavad sellel laval oma etenduse andma pimedus ja külm. Ja tormid. Aga päike oli siiski nii soe. Laotasin tuulepluusi ja kampsuni kaljupõrandale, heitsin pikali. Jäin magama. Päike oli tõesti soe. Mitte kuum nagu suvel, kui päikese käes tukkuda ei saagi. Soe, nagu siis, kevadel. Aga mahedam. Sest juba tükk maad madalamas. Sügisese pööripäeva aegne kahtlev päike. Läksin tagasi mööda kallast, ajasin kaljul pikutava lambakarja liikvele. Üks lammas jäi maha, magama, kael kõveras, nina maas. Vilistan, ei tee väljagi, lähen ligi vaatama, ehk on haige või... Aga pole. Kui päris ta nina ette saan, vaatab mind korra unest ärkaja arusaamatuses, siis kargab püsti. Kus on teised? Kablutab rannakivide klõbinal neile järele.

Tulen koju, teen piimaga kohvi ja kurgivõileiba. Istun õues päikese käes. Mis teha? Ega ma ei tea. Mis teha selles õndsas suvelõpusoojuses, siin vaiksel saarel. Kirjutada? Tookord kevadel ma kirjutasin. Suured tükid kirjutasin valmis. Isegi teatava vaimustusega. Aga sinnapaika nad jäid. Juba kirjutades oli veidi võlts tunne, mida küll saare linnuhääli täis kevade hoog aitas varjata, ja üle lugedes tunduski: võltsid. Mis teha. Kunst sünnib meeleheitest. Nii või teisiti. Tema algimpulss on meeleheide. Mida tugevam see on, seda tugevam ta saab. Ja tema eesmärk on meeleheitest pääsemine.

Jah, see kõik on lihtne nagu ükskordüks. Aga seda kord teades hakkad tegema midagi koletut. Hakkad otsima meeleheidet. Et pääseda meeleheitest. Eks ma seegi kord tulnud siia selle salajase lootusega. Sügispimedus ja tormid saarel, üksindus, vähe võimalusi midagi teha või kuhugi minna (põhimõtteliselt kolm-neli kohta, ikka ühed ja samad teed, rannad). Ehk ärkab sellest (mugavast) kitsikusest mõni suuremat sorti deemon ja sunnib mind kirjutama seda tõelist, seda ausat, mida ma ikka olen tahtnud kirjutada, mida öelda! Sest ainult deemon saab meid selleks sundida. Mõistus mitte iial. Pole midagi ebamõistlikumat kui öelda seda tõelist, seda isiklikku, seda ausat. Lihtsam on elada, kui see jääb ütlemata. Lihtsam ja loomulikum. Jah, võib-olla toob selle äraütlemine kergendust. Võib-olla isegi suurt. Hetkelist ja võimsat. Ma isegi kujutan seda väga hästi ette, sest olen seda ju kogenud ka, vähemalt selle eelmaitset. Ma kujutan ette, kuidas ma seisan siin selle sügisese mere kaldal, hea, tugeva, puhastava tuule käes, hing tühi. Tühi ja kerge ja suur, sest see on nüüd öeldud. Sest see on nüüd hetk draamas, kui peaks mängu astuma lõpetuse ingel, astuma otse siiasamasse sellele tumedale sügisrannale, panema oma olematu käe mu õla peale ja ütlema kuuldamatult:

„Lähme.”

Muidugi, lähme!

Ma näen ja peaaegu tunnen oma hinges seda vaimustust, seda lõpliku meeleheite vabanemist, seda meele ära heitmise õnne. Aga see on kujutlus, lavapilt. Olen selle vaatamisest (oma hinges) korraks vapustatud. Siis väsinud. Eesriie langeb. Lõpetuse ingel ei tule isegi kummardama. Mina ei tule ka kummardama, sest kui ma ka etendan enda ees neid draamasid, nii kaugele ma siiski ei lähe, et enda ees kummardama hakkaksin. Teen silmad lahti. Ümberringi on endiselt seesama õhtupoolik, soe, pehme, igitavaline. Selliseid õhtupoolikuid on juba olnud, isegi kui mitte päris täpselt sellist. Kannatuse külge klammerduma sunnib meid kannatuse lõputu varieeruvus. Isegi kui see on vaid näiline. Ja mis on näiline? Võib-olla on näiline hoopis see, et kõik kordub. Muidugi on jälle sügis, jälle üks soe päev, jälle üks saar, üks aiatool, üks kohvitass, üks kerge tuuleõhk, üks raamat, mida ma veel lahti ei tee. Ikka ja jälle. Aga kui see pole jälle? Kui see kõik kokku on nagu üks raamat, mis tuleb sõna-sõnalt läbi lugeda – olgu sõnad pealegi korduvad, laused on ikkagi erinevad ja ainult need laused viivad su lõppu välja. Sest selle raamatu lehti ei saa vargsi edasi keerata, ei saa piiluda lõppu. Ja muide, mis see aitakski? Ka raamatutel, mis ongi raamatud, me võime küll lõpu ette ära vaadata, aga ega see palju ei loe. Lõpud on lõpuks kõik ühesugused, lõppudel pole lõppude lõpuks tähtsust muidu, kui vaid selle ühe valgel: kuidas nendeni jõutakse. Lõpetuse ingel on üks lõpmata banaalne olend. Tema võlts naeratus ajab mul mõnikord südame pahaks. Sest ikkagi ma ei saa sellest aru. Ma ei tea ega saagi teada, kas selle naeratuse taga on midagi või ongi ta see, mis ta on: lihtsalt naeratus, eimiski. Nii nagu vahel mõni inimene tänaval või teatris sulle naeratab, justkui väga isiklikult ja tähendusrikkalt, aga tegelikult mõeldes hoopis kellelegi teisele. Või mitte millelegi. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: