"MI" tutvustab tsaari-Vene suurimat noodiäreimeest Peeter Jürgensoni ja intervjueerib "Onegini" koreoloogi ({{commentsTotal}})

19. märtsil toob Eesti Rahvusballett publiku ette John Cranco balleti
19. märtsil toob Eesti Rahvusballett publiku ette John Cranco balleti "Onegin", siinkohal fotoseeria teisipäevasest peaproovist. Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Tänaõhtune "MI" räägib Tšaikovskist ja tema kirjasõbrast Peeter Jürgensonist. Intervjuu on saates koreoloog Jane Bourne'iga, mille on teinud "MI" värske saatejuht-toimetaja Laura Remmel. Loe intervjuud alt.

"Peeter Jürgenson on tõeliselt põnev eestlane, kes hoolitses Tšaikovski nootide kirjastamise eest ja oli ühel hetkel impeeriumi suurim noodiärimees," kommenteeris ERR kultuuriportaalile saate toimetaja Joonas Hellerma.

Seoses balletiga "Onegin" Estonias tegi Laura Remmel intervjuu koreoloogi ehk tantsupartituuri taastaja ja lavale seadja Jane Bourne'iga.

Jane Bourne, kas teate eestlast Peeter Jürgensoni?

Ei.

Pole aimugi? Ta oli kuulus kirjastaja, kes tegi üle ilma kuulsaks Tšaikovski, avaldades tema töid. Näen siin selget seost teiega. Sest kui John Cranko aastal 1973 suri, siis aasta hiljem asusite te tööle Stuttgarti Balletti ja hakkasite tema teoseid kokku panema. Mille põhjal te seda tegite? Eriti tema balletiga "Onegin".

Ma arvan, et algselt läksin Stuttgarti aitama... Seal töötas üks naine, endine trupi solist, kelle Cranko oli saatnud Londonisse õppima Beneshi süsteemi, Beneshi Instituudi esimesele kursusele aastal 1965.

Aga Cranko alustas tööd Stuttgardis vist aastal 1961. Seega aastaks 1966 oli koostöö kestnud juba viis aastat.

See artist oli paljudesse töödesse oma märkused lisanud ja minu töö oli proovida tööd lõpuni viimistleda.

Sel ajal polnud videosalvestisi, seega kõik töö tuli teha proove jälgides ja tantsijatega vesteldes.

Aga tänapäeval? Kas on lihtsam õppida videot vaadates või on märkmed usaldusväärsemad?

Palju usaldusväärsemad.

Miks?

Videolt näed sa kellegi teise esitust. Ükski esitus pole täiuslik, alati tehakse vigu. Mõni detail sellel õhtul oli kontrollimatu. Kui see jääb koreograafiasse sisse, siis pole see õige.

Samuti pole see tantsijatele hea, kui nad rolli interpreteerimist õpivad. Pigem tasuks leida oma väljendusvorm, mitte kopeerida kedagi teist.

Samas on kasulik vaadata, kuhupoole tuleb püüelda. Siin on plusse ja miinuseid. Tänapäeval me kasutame mõlemat meetodit. Aga noot on koreograafia mõttes ikkagi usaldusväärsem.

Olete varasemas intervjuus öelnud, et tantsijatele meeldib Cranko töid esitada. Miks see nii on? Kas sellepärast, et ta on jätnud tantsijatele vabaduse oma tegelaskujusid ka ise arendada?

Kindlasti on see üks põhjus. Lisaks on muidugi koreograafia väga ilus. Selle esitamine on saavutus, sest töö on ka keeruline. Ma ei tea tõesti täpselt, miks tema tööd nii meeldivad. Aga tean, et tantsijatele meeldib.

Need on siiski paar põhjust.

Miks teie tema töid armastate? Olete "Oneginit" lavastanud juba vist viiskümmend korda?

Vist küll...

Miks te aina jätkate?

Mitte viiskümmend korda algusest peale... Vahel lihtsalt lähed tagasi ja paned tööle uue trupi. Või pole seda balletti mõned aastad mängitud. Töö pannakse ise uuesti kokku, mina ainult kontrollin üle.

Seega tegelikult pole neid lavastusi ikka nii palju.

Aga põhjus, miks... See ei lähe kunagi igavaks, sest alati on uued inimesed, kellega ma töötan. Ja nemad tõlgendavad seda koreograafiat erinevalt. Iga inimene on erinev ja see teebki töö huvitavaks. Selles tõlgendamises peitubki vabadus. Kõik teevad või püüavad teha täpset koreograafiat. Seda ei muuda keegi, kui just pole väga olulist põhjust.

Peab olema midagi tähtsat, kui koreograafiat sobitama hakatakse. Enamasti seda ei tehta. Kõik püüavad teha ühtemoodi.

 

Tõlge: Tom Karik 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: